1Al Capo de’ musici. Di Davide, servo dell’Eterno, il quale rivolse all’Eterno le parole di questo cantico quando l’Eterno l’ebbe riscosso dalla mano di tutti i suoi nemici e dalla mano di Saul. Egli disse: Io t’amo, o Eterno, mia forza!
1Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
2L’Eterno è la mia ròcca, la mia fortezza, il mio liberatore; il mio Dio, la mia rupe, in cui mi rifugio, il mio scudo, il mio potente salvatore, il mio alto ricetto.
2Siis ta ütles: 'Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!
3Io invocai l’Eterno ch’è degno d’ogni lode e fui salvato dai miei nemici.
3Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!
4I legami della morte m’aveano circondato e i torrenti della distruzione m’aveano spaventato.
4'Kiidetud olgu Issand!' nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
5I legami del soggiorno de’ morti m’aveano attorniato, i lacci della morte m’aveano còlto.
5Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
6Nella mia distretta invocai l’Eterno e gridai al mio Dio. Egli udì la mia voce dal suo tempio e il mio grido pervenne a lui, ai suoi orecchi.
6Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
7Allora la terra fu scossa e tremò, i fondamenti de’ monti furono smossi e scrollati; perch’egli era acceso d’ira.
7Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
8Un fumo saliva dalle sue nari; un fuoco consumante gli usciva dalla bocca, e ne procedevano carboni accesi.
8Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
9Egli abbassò i cieli e discese, avendo sotto i piedi una densa caligine.
9Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
10Cavalcava sopra un cherubino e volava; volava veloce sulle ali del vento;
10Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
11avea fatto delle tenebre la sua stanza nascosta, avea posto intorno a sé per suo padiglione l’oscurità dell’acque, le dense nubi de’ cieli.
11Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
12Per lo splendore che lo precedeva, le dense nubi si sciolsero con gragnuola e con carboni accesi.
12Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
13L’Eterno tuonò ne’ cieli e l’Altissimo diè fuori la sua voce con gragnuola e con carboni accesi.
13Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
14E avventò le sue saette e disperse i nemici; lanciò folgori in gran numero e li mise in rotta.
14Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
15Allora apparve il letto delle acque, e i fondamenti del mondo furono scoperti al tuo sgridare, o Eterno, al soffio del vento delle tue nari.
15Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
16Egli distese dall’alto la mano e mi prese, mi trasse fuori delle grandi acque.
16Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.
17Mi riscosse dal mio potente nemico, e da quelli che mi odiavano perch’eran più forti di me.
17Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
18Essi m’eran piombati addosso nel dì della mia calamità, ma l’Eterno fu il mio sostegno.
18Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.
19Egli mi trasse fuori al largo, mi liberò, perché mi gradisce.
19Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
20L’Eterno mi ha retribuito secondo la mia giustizia, mi ha reso secondo la purità delle mie mani,
20Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.
21poiché ho osservato le vie dell’Eterno e non mi sono empiamente sviato dal mio Dio.
21Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
22Poiché ho tenuto tutte le sue leggi davanti a me, e non ho rimosso da me i suoi statuti.
22Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.
23E sono stato integro verso lui, e mi son guardato dalla mia iniquità.
23Sest kõik ta määrused on mu ees, ma ei ole hüljanud tema seadlusi.
24Ond’è che l’Eterno m’ha reso secondo la mia giustizia, secondo la purità delle mie mani nel suo cospetto.
24Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin pahateost.
25Tu ti mostri pietoso verso il pio, integro verso l’uomo integro;
25Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu käte puhtust mööda tema silma ees.
26ti mostri puro col puro e ti mostri astuto col perverso;
26Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
27poiché tu sei quel che salvi la gente afflitta e fai abbassare gli occhi alteri.
27puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
28Sì, tu sei quel che fa risplendere la mia lampada; l’Eterno, il mio Dio, è quel che illumina le mie tenebre.
28Sest sina päästad viletsa rahva, aga alandad suurelised silmad.
29Con te io assalgo tutta una schiera e col mio Dio salgo sulle mura.
29Sest sina süütad mu lambi; Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.
30La via di Dio è perfetta; la parola dell’Eterno e purgata col fuoco; egli è lo scudo di tutti quelli che sperano in lui.
30Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.
31Poiché chi è Dio fuor dell’Eterno? E chi è Ròcca fuor del nostro Dio,
31Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.
32l’Iddio che mi cinge di forza e rende la mia via perfetta?
32Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
33Egli rende i miei piedi simili a quelli delle cerve, e mi rende saldo sui miei alti luoghi;
33See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle ja teeb laitmatuks mu tee.
34ammaestra le mie mani alla battaglia e le mie braccia tendono un arco di rame.
34Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.
35Tu m’hai anche dato lo scudo della tua salvezza, e la tua destra m’ha sostenuto, e la tua benignità m’ha fatto grande.
35Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.
36Tu hai allargato la via ai miei passi; e i miei piedi non hanno vacillato.
36Sa annad mulle oma päästekilbi, su parem käsi toetab mind, su abi teeb mind suureks.
37Io ho inseguito i miei nemici e li ho raggiunti; e non son tornato indietro prima d’averli distrutti.
37Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.
38Io li ho abbattuti e non son potuti risorgere; son caduti sotto i miei piedi.
38Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad kätte saada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.
39Tu m’hai cinto di forza per la guerra; tu hai fatto piegare sotto di me i miei avversari;
39Ma tahan nad purustada, nõnda et nad ei saa tõusta, vaid langevad mu jalge alla.
40hai fatto voltar le spalle davanti a me ai miei nemici, e ho distrutto quelli che m’odiavano.
40Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud maha mu alla need, kes tõusevad mu vastu.
41Hanno gridato, ma non vi fu chi li salvasse; hanno gridato all’Eterno, ma egli non rispose loro.
41Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.
42Io li ho tritati come polvere esposta al vento, li ho spazzati via come il fango delle strade.
42Nad hüüavad appi, aga päästjat ei ole; nad hüüavad Issanda poole, aga tema ei vasta neile.
43Tu m’hai liberato dalle dissensioni del popolo, m’hai costituito capo di nazioni; un popolo che non conoscevo mi e stato sottoposto.
43Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu tolmu tuule ees; ma põrmustan nad nagu tänavate pori.
44Al solo udir parlare di me, m’hanno ubbidito; i figli degli stranieri m’hanno reso omaggio.
44Sina päästad mind rahva riidlemistest; sa sead mind rahvaste peaks. Hõimud, keda ma ei tunne, hakkavad mind orjama.
45I figli degli stranieri son venuti meno, sono usciti tremanti dai loro ripari.
45Kuuldes minust nad kuulevad mu sõna, võõra rahva lapsed meelitavad mind.
46Vive l’Eterno! Sia benedetta la mia ròcca! E sia esaltato l’Iddio della mia salvezza!
46Võõra rahva lapsed nõrkevad ja väljuvad värisedes oma linnustest.
47l’Iddio che fa la mia vendetta e mi sottomette i popoli,
47Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,
48che mi scampa dai miei nemici. Sì, tu mi sollevi sopra i miei avversari, mi riscuoti dall’uomo violento.
48Jumal, kes mulle annab kättemaksu ja alistab mulle rahvad!
49Perciò, o Eterno, ti loderò fra le nazioni, e salmeggerò al tuo nome.
49Sina, kes mind päästad mu vaenlaste käest, sa ülendad mu mulle vastuhakkajate üle ja vabastad mu vägivallameeste käest.
50Grandi liberazioni egli accorda al suo re, ed usa benignità verso il suo Unto, verso Davide e la sua progenie in perpetuo.
50Sellepärast ma tahan, Issand, sind tänada rahvaste seas ja laulda kiitust su nimele.
51Sina teed suureks oma kuninga võidud ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!'