¹Nniɣ-awen-d akk annect-agi iwakken ur tɣellim ara.

¹Seda ma olen rääkinud teile, et te ei komistaks.

²Axaṭer, a kkun-stixṛen si lǧwameɛ, yerna a d-yas lweqt anda wid ara kkun-inɣen ad ɣilen d asfel i fkan i Ṛebbi.

²Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.

³Ad ssiwḍen ɣer wannect-agi imi ur iyi-ssinen nekk, ur ssinen Baba.

³Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind.

⁴Nniɣ-awen-d akk ayagi tura iwakken asm'ara ssiwḍen ɣer wannect-agi, a d-mektim belli nniɣ-awen-t-id uqbel a d-yedṛu. Ur a wen-t-id-nniɣ ara si tazwara axaṭer mazal-iyi lliɣ yid-wen.

⁴Kuid seda olen ma teile rääkinud, et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et mina olen seda teile öelnud. Seda ma ei ole öelnud teile kohe alguses, sest ma olin koos teiega.

⁵Tura ad ṛuḥeɣ ɣer win i yi-d iceggɛen ; atan yiwen deg-wen ur iyi-d-isteqsa ɣer wanda ara ṛuḥeɣ.

⁵Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: 'Kuhu sa lähed?'

⁶Imi i wen-d-nniɣ akka, leḥzen yeččuṛ ulawen-nwen.

⁶Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame.

⁷A wen-iniɣ tideț, yelha-yawen ma ṛuḥeɣ axaṭer m'ur ṛuḥeɣ ara, amɛiwen ur d-yețțas ara ɣuṛ-wen, meɛna ma ṛuḥeɣ a wen t-id-ceggɛeɣ.

⁷Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.

⁸M'ara d-yas, a d-isbeggen i yemdanen belli ɣelṭen ɣef wayen yeɛnan ddnub, lḥeqq, d lḥisab n Ṛebbi.

⁸Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta:

⁹?elṭen ɣef wayen yeɛnan ddnub, imi ugin ad amnen yis-i ;

⁹patu kohta, et nad ei usu minusse;

¹⁰ɣef wayen yellan d lḥeqq imi tedduɣ ɣer Baba yerna ur tețțuɣalem ara a yi-twalim ;

¹⁰õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam;

¹¹ɣelṭen ɣef wayen yeɛnan lḥisab n Ṛebbi, imi amesbaṭli n ddunit-agi yețțuḥaseb yakan.

¹¹kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud.

¹²Aṭas n lewṣayat i mazal a wen tent-id-iniɣ, lameɛna di teswiɛt-agi ur sent-tezmirem ara.

¹²Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda.

¹³Asm'ara d-yas Ṛṛuḥ n tideț, a kkun-iseddu di tideț akken tella, ayen ara wen-d-yini mačči s ɣuṛ-es i d-yekka meɛna a d-immeslay ɣef wayen akk i gesla yerna a kkun id-ixebbeṛ ɣef wayen akk ara yedṛun ɣer zdat.

¹³Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.

¹⁴A d-isbeggen tamanegt-iw axaṭer s ɣuṛ-i ara d-yawi wayen akk ara wen-d-yini.

¹⁴Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.

¹⁵Ayla n Baba d ayla-w ula d nekk. Daymi i wen-d-nniɣ s ɣuṛ-i ara d-yawi wayen akk ara wen-d-yini.

¹⁵Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.

¹⁶Di kra n lweqt ur iyi-tețwalim ara, kra n lweqt daɣen aț-țuɣalem a yi-twalim.

¹⁶Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.'

¹⁷Dɣa kra seg inelmaden-is țmesteqsayen, qqaṛen : D acu i gebɣa a ɣ-d-yini mi i d-yeqqaṛ : « Kra n lweqt ur iyi tețwalim ara, kra n lweqt daɣen aț-țuɣalem a yi-twalim », neɣ mi ɣ-d yenna : «Ad ṛuḥeɣ ɣer Baba»?

¹⁷Siis mõned ta jüngrid ütlesid üksteisele: 'Mis see on, mida ta meile ütleb: 'Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle!' ning 'Ma lähen Isa juurde!'?'

¹⁸Nnan daɣen : D acu i d lmeɛna n «Kra n tallit kan» i ɣef i ɣ-d-yemmeslay ? Ur nefhim ara d acu i gebɣa a d-yini !

¹⁸Nad ütlesid siis: 'Mis see on, mida ta ütleb: 'Veel pisut aega'? Me ei tea, mida ta räägib.'

¹⁹Sidna Ɛisa yefhem belli bɣan a t-steqsin, dɣa yenna-yasen : Tețmesteqsayem ɣef wayen i bɣiɣ a d-iniɣ s imeslayen-agi : « Tallit kan i mazal ur yi-tețwalim ara, tallit daɣen a yi-twalim » ;

¹⁹Jeesus märkas, et nad tahtsid temalt midagi küsida, ja ütles neile: 'Te arutate omavahel seda, et ma ütlesin: 'Veel pisut aega, ja te ei näe mind, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.'

²⁰nniɣ-awen s tideț : kunwi aț-țețrum, aț-țmeǧdem, ma d imdanen n ddunit-a ad feṛḥen aṭas. Kunwi aț-țeṛwum lqeṛḥ meɛna lqeṛḥ-nwen ad yuɣal d lfeṛḥ.

²⁰Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks.

²¹M'ara d-tarew tmeṭṭut tețțenɛețțab aṭas di teswiɛt-nni, lameɛna akken kan ara twali llufan-is ilul-ed tețțu lqeṛḥ-is imi lfeṛḥ-is d ameqqran.

²¹Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.

²²Kunwi daɣen aql-ikkun tețwaqeṛḥem tura meɛna a d-uɣaleɣ a kkun-zṛeɣ, imiren ulawen-nwen ad ččaṛen d lfeṛḥ ; lfeṛḥ-agi yiwen ur izmir a wen t-yekkes.

²²Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.

²³M'ara d-yas wass-nni ur tețțuɣalem ara a yi-testeqsim. A wen iniɣ s tideț : ayen akk ara tessutrem i Baba s yisem-iw a wen-t-id-yeqbel.

²³Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel.

²⁴Ar tura ur tessutrem acemma s yisem-iw. Ssutret a wen-d-yețțunefk akken lfeṛḥ-nwen ad yețwakemmel.

²⁴Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!

²⁵Ayen akk i wen-d-nniɣ, nniɣ awen-t-id s lemtul. A d-yas lweqt ur a wen-d-țmeslayeɣ ara akka, a wend hedṛeɣ ɛinani ɣef wayen yeɛnan Baba.

²⁵Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avalikult.

²⁶Ass-nni aț-țdeɛɛum ɣer Baba s yisem-iw, yerna ur wen-d-qqaṛeɣ ara belli ad dɛuɣ ɣer Baba fell-awen.

²⁶Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest,

²⁷Axaṭer Baba iḥemmel-ikkun imi iyi-tḥemmlem, yerna tumnem belli s ɣuṛ-es i d-kkiɣ.

²⁷sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.

²⁸?-țideț usiɣ-ed s ɣuṛ Baba, usiɣ-ed ɣer ddunit, ma ț-țura ad ǧǧeɣ ddunit ad uɣaleɣ ɣer Baba.

²⁸Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.'

²⁹Inelmaden-is nnan-as : Atan tura tețmeslayeḍ-aɣ-d ɛinani mačči s lemtul.

²⁹Ta jüngrid ütlesid: 'Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega.

³⁰Tura neẓra belli tessneḍ kullec imi uqbel a d-nehdeṛ teẓriḍ ɣef wacu i nebɣa a k-nesteqsi. ?ef wayagi i numen belli s ɣuṛ Ṛebbi i d-tusiḍ.

³⁰Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.'

³¹Sidna Ɛisa yerra-yasen : Tura tumnem !

³¹Jeesus vastas neile: 'Kas te nüüd usute?

³²Atan iteddu-d lweqt yerna yewweḍ-ed, aț țemfaṛaqem ɣer mkul tama a yi teǧǧem iman-iw. Lameɛna ur lliɣ ara weḥd-i axaṭer Baba yella yid-i.

³²Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga.

³³Ilaq-iyi a wen-d-iniɣ daɣen annect-agi akken aț-țafem deg-i talwit. Aț-țɛeddim si teswiɛin n ddiq di ddunit, aț-țneɛtabem meɛna ṣebṛet ! Nekk ɣelbeɣ ddunit.

³³Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.'