¹Imekkasen n tebzert akk-d yir imdanen țțasen-d ɣer Sidna Ɛisa iwakken a s-slen.

¹Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama.

²Ifariziyen d lɛulama n ccariɛa iɣaḍ-iten lḥal qqaṛen wway garasen : « argaz-agi yesṭerḥib s imednuben yerna yețɣimi yid-sen ɣer lmakla ».

²Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: 'Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!'

³Dɣa Sidna Ɛisa yewwi-yasen-d lemtel-agi :

³Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna:

⁴Anwa deg-wen ma yesɛa meyya wulli tṛuḥ-as yiwet deg-sent, ur yețțaǧa ara di lexla țesɛa uțesɛin nniḍen akken ad iṛuḥ a d-inadi ɣef tin i s-iɛeṛqen alamma yufa-ț ?

⁴'Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?

⁵M'ara ț-yaf, a ț-id-ibibb ɣef tuyat-is s lfeṛḥ.

⁵Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele

⁶M'ara d-yaweḍ ɣer wexxam, ad issiwel i imdukkal-is d lǧiran-is, a sen-yini : feṛḥet yid-i, atan ufiɣ tixsi-nni i yi-iɛeṛqen.

⁶ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: 'Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!'

⁷S wakka nniɣ-awen : ad yili lfeṛḥ d ameqqran deg igenni ɣef yiwen umednub i d-yuɣalen ɣer webrid wala ɣef țesɛa uțesɛin nniḍen ur neɛṛiq ara.

⁷Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.

⁸Neɣ anta tameṭṭut ma tesɛa ɛecṛa n twiztin tṛuḥ-as yiwet, ur tceɛɛel ara taftilt, ur tberrez ara axxam akken aț-țqelleb fell-as alamma tufa-ț ?

⁸Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab?

⁹Mi ț-tufa aț-țessiwel i tmeddukal-is ț-țǧiratin-is a sent-tini : ufiɣ tawizeț-nni i yi-ṛuḥen ! Feṛḥemt yid-i !

⁹Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: 'Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!'

¹⁰S wakka a wen-d-iniɣ : yețțili lfeṛḥ d ameqqran ɣer lmalayekkat ɣef yiwen umednub i d-yuɣalen ɣer webrid.

¹⁰Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.'

¹¹Yenna-yasen daɣen : Yiwen wergaz yesɛa sin warrac.

¹¹Jeesus ütles: 'Ühel inimesel oli kaks poega.

¹²Ameẓyan deg-sen yenna i baba-s : a baba, efk-iyi-d amur i yi-d-iṣaḥen deg wayla-k. Dɣa baba-s yefka-yas amur-is.

¹²Ja noorem neist ütles isale: 'Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!' Ja isa jagaski varanduse nende vahel.

¹³Mi Ɛeddan kra n wussan, ikker ameẓyan-nni ijmeɛ-ed akk amur-is, izzenz-it, ibeddel tamurt, iṛuḥ ɣer yiwet n tmurt ibeɛden. Dinna yewwi-t zzhu, yesṛuḥ ayen akk yesɛa.

¹³Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult.

¹⁴Mi i gṣeṛṛef akk idrimen is, yeɣli-d laẓ d ameqqran di tmurt nni, ula d nețța yuɣal yelluẓ.

¹⁴Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema.

¹⁵Yufa lxedma ɣer yiwen umezdaɣ n tmurt nni, iceggeɛ-it ad yeks taqeḍɛit n yilfan.

¹⁵Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma.

¹⁶Acḥal imenna ad yečč ulamma d axeṛṛub-nni i tețțen yilfan-nni, meɛna yiwen ur as-d-yefki.

¹⁶Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle.

¹⁷Ihi yebda yețxemmim deg iman-is yenna : « acḥal n ixeddamen yellan ɣer baba ṛwan aɣṛum, nekk yenɣa-yi laẓ dagi.

¹⁷Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: 'Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!

¹⁸Ad kkreɣ kan ad uɣaleɣ ɣer baba, a s-iniɣ : a baba ɛuṣaɣ Ṛebbi erniɣ-k keččini ;

¹⁸Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: 'Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees,

¹⁹ur uklaleɣ ara ad iliɣ d mmi-k, ḥseb-iyi am yiwen seg ixeddamen-ik »

¹⁹ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!''

²⁰Ikker iṛuḥ ɣer baba-s. Akken qṛib ad yaweḍ ɣer wexxam, baba-s iɛqel-it-id si lebɛid, iɣaḍ-it, yuzzel-ed ɣuṛ-es. Yeṭṭef-it ger iɣallen-is isellem fell-as.

²⁰Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.

²¹Mmi-s yenna-yas : « a baba, ɛuṣaɣ Ṛebbi rniɣ-k keččini, ur uklaleɣ ara a yi-tḥesbeḍ d mmi-k ».

²¹Aga poeg ütles isale: 'Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!'

²²Lameɛna baba-s ikker yenna i iqeddacen-is : « ɣiwlet awit-ed abeṛnus-nni n leḥrir selset-as-t, qnet-as taxatemt i uḍaḍ-is ternum-as isebbaḍen i iḍaṛṛen-is.

²²Ent isa ütles oma sulastele: 'Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga

²³Awit-ed agenduz-nni yeṭṭuqten tezlum-t a t-nečč, a nexdem tameɣṛa ;

²³ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad,

²⁴axaṭer mmi-nni i ḥesbeɣ yemmut yuɣal-ed idder, yella yeɛṛeq tura iban-ed ». Dɣa bdan tameɣṛa.

²⁴sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!' Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.

²⁵Mmi-s amenzu yella di lexla. Mi d-yuɣal, akken qṛib a d-yaweḍ ɣer wexxam, yesla i ccna d ccḍeḥ.

²⁵Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist,

²⁶Yessawel i yiwen seg iqeddacen, isteqsa-t ɣef wayen yedṛan.

²⁶ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla.

²⁷Aqeddac nni yenna-yas : « d gma-k i d-yuɣalen, baba-k ifṛeḥ aṭas imi i d-yuɣal di lehna, yezla-yas agenduz-nni yeṭṭuqten.

²⁷See ütles temale: 'Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises.'

²⁸Mi gesla i yimeslayen-nni, yerfa yugi ad ikcem ɣer wexxam. Baba-s yeffeɣ a t-iḥellel iwakken ad ikcem,

²⁸Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue ja palus teda.

²⁹lameɛna nețța yenna-yas : « acḥal iseggasen nekk qeddceɣ fell-ak, ula d yiwen webrid ur ɛuṣaɣ awal-ik, leɛmeṛ ur iyi-tefkiḍ ula d yiwen yiɣid a t-zluɣ iwakken ad feṛḥeɣ d imdukkal-iw.

²⁹Tema aga vastas isale: 'Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega.

³⁰ma d mmi-k-agi i gesṛuḥen ayen akk yesɛa ɣef yir tilawin, i nețța tezliḍ agenduz-nni yeṭṭuqten ! »

³⁰Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!'

³¹Ikker baba-s yenna-yas : A mmi, kečč kull ass tețțiliḍ yid-i, ayen akk sɛiɣ d ayla-k.

³¹Isa ütles talle: 'Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.

³²Lameɛna ilaq-aɣ a nefṛeḥ axaṭer gma-k i ḥesbeɣ yemmut atan yuɣal-ed idder, yella ijaḥ, tura iban-ed.

³²Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.''