1Brāļi, es atgādinu jums evaņģēliju, ko es jums pasludināju, ko jūs pieņēmāt un kurā jūs arī stāvat,
1Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate
2Caur ko jūs arī esat pestīti, ja jūs to paturat tādā veidā, kā es jums to pasludināju; citādi jūsu ticība ir veltīga.
2ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.
3Jo vispirms es jums mācīju to, ko arī pats saņēmu, ka saskaņā ar Rakstiem Kristus ir miris par mūsu grēkiem,
3Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades,
4Un ka Viņš ticis apbedīts, un ka Viņš saskaņā ar Rakstiem trešajā dienā augšāmcēlies,
4ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi
5Un ka Viņš parādījies Kēfam un pēc tam tiem vienpadsmit.
5ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele,
6Vēlāk Viņš parādījās vairāk kā pieci simti brāļiem kopā esot, no kuriem daudzi vēl dzīvo līdz šim, bet daži jau aizmiguši.
6seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama;
7Pēc tam Viņš parādījies Jēkabam, tad visiem apustuļiem;
7siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele.
8Bet pēdīgi pēc visiem Viņš parādījās arī man, it kā kādam nelaikā dzimušajam.
8Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.
9Jo es esmu mazākais starp apustuļiem un es neesmu cienīgs, ka mani sauc par apustuli, tādēļ ka es vajāju Dieva Baznīcu.
9Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.
10Bet, pateicoties Dieva žēlastībai, es esmu tas, kas es esmu, un Viņa žēlastība manī nebija nesekmīga, un es strādāju vairāk par viņiem visiem, tomēr ne es, bet Dieva žēlastība kopā ar mani.
10Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.
11Vai tas es, vai viņi, tā mēs sludinām, un tā jūs kļuvāt ticīgi.
11Olgu nüüd mina või nemad - nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.
12Ja tad par Kristu sludina, ka Viņš no miroņiem augšāmcēlies, kā tad daži no jums saka, ka augšāmcēlšanās no miroņiem neesot?
12Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole?
13Bet ja augšāmcelšanās no miroņiem nav, tad arī Kristus nav augšāmcēlies.
13Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud.
14Un ja Kristus nav augšāmcēlies, tad veltīga ir mūsu sludināšana, veltīga ir arī jūsu ticība.
14Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.
15Ja nav mirušo augšāmcelšanās, tad mēs esam arī Dieva viltus liecinieki, jo mēs būtu liecinājuši pret Dievu, ka Viņš Kristu uzmodinājis, bet Viņš to nebūtu uzmodinājis.
15Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, - sel juhul, kui surnuid üles ei äratata.
16Jo ja mirušie augšām neceļas, tad arī Kristus nav augšāmcēlies.
16Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud;
17Un ja Kristus nav augšāmcēlies, tad veltīga ir jūsu ticība, jo jūs vēl esat savos grēkos.
17kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes.
18Tad arī tie, kas aizmiguši Kristū, ir pazuduši.
18Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud.
19Ja mēs uz Kristu ceram tikai šinī dzīvē, tad mēs esam tie nožēlojamākie starp visiem cilvēkiem.
19Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.
20Bet tagad Kristus ir no miroņiem augšāmcēlies kā pirmais starp mirušajiem,
20Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.
21Jo kā caur cilvēku nāve, tā arī caur cilvēku mirušo augšāmcēlšanās.
21Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu;
22Un kā Ādamā visi mirst, tā arī Kristū tiks visi atdzīvināti,
22sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.
23Bet katrs pēc savas kārtas: Kristus kā pirmais, pēc tam tie, kas Kristum pieder, kas ticējuši uz Viņa atnākšanu.
23Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul;
24Kad Viņš būs nodevis valstību Dievam un Tēvam, kad būs iznīcinājis katru valdību un varu, un spēku, pēc tam būs gals.
24ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.
25Bet Viņam jāvalda, kamēr Viņš noliks visus ienaidniekus zem Viņa kājām.
25Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.
26Un kā pēdējais ienaidnieks tiks iznīcināta nāve, jo Viņš visu ir pakļāvis zem Tā kājām. Bet ja Viņš saka,
26Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.
27Ka viss Viņam pakļauts, tad, bez šaubām, izņemot To, kas Viņam visu pakļāvis.
27Sest 'Jumal on kõik alistanud tema jalge alla'. Aga kui ta ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale selle, kes temale kõik alistas.
28Bet kad Viņam viss būs pakļauts, tad arī Dēls pats pakļausies Viņam, kas Tam visu pakļāva, lai visā viss būtu Dievs.
28Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges.
29Bez tam, ko darīs tie, kas liekas kristīties par mirušajiem? Ja vispār mirušie augšām necelsies, kāpēc tad kristīties par viņiem?
29Mida teeksid muidu need, keda surnute eest ristitakse? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida surnute eest?
30Kāpēc arī mēs ik brīdi pastāvam briesmās?
30Ja milleks ma siis olen iga päev surmasuus?
31Es mirstu ik dienas, tik tiešām, brāļi, kā jūs esat mans gods Kristū Jēzū, mūsu Kungā!
31Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie, vennad, olete mu kiitlemine, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
32Ja es (kā cilvēks) Efezā cīnījos ar plēsīgajiem zvēriem, kāds man no tā labums, ja mirušie neceļas augšām? Ēdīsim un dzersim, jo rīt mēs mirsim!
32Kui ma võitlesin metsalistega Efesoses inimese kombel - mis kasu ma sellest sain? Kui surnuid üles ei äratata, siis 'söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii'!
33Nepievilieties! Ļaunas valodas bojā labus tikumus.
33Ärge eksige!'Halb seltskond rikub head kombed.'
34Esiet modri jūs, taisnīgie, un negrēkojiet, ja daži Dievu nepazīst; to es saku jums par kaunu.
34Saage täiesti kaineks ja ärge tehke pattu! Jah, mõnel ei ole üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.
35Bet ja kāds sacītu: Kā mirušie uzcelsies, kādā miesā tie atnāks?
35Nüüd aga küsib mõni: 'Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?'
36Tu neprātīgais! Ko tu sēji, tas netop dzīvs, ja pirmāk nenomirst.
36Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.
37Un ko tu sēji, tā nav miesa, kas vēl taps, bet tu sēji kailu graudu, vai tas būtu kviešu, vai no kā cita.
37Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.
38Bet Dievs tam dod miesu, kā vēlēdamies, un ikkatrai sēklai dod savu īpatu miesu.
38Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.
39Ne ikkatra miesa ir tā pati miesa, jo citāda tā ir cilvēkiem, citāda dzīvniekiem, citāda putniem un citāda zivīm.
39Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha.
40Ir arī debesu ķermeņi un zemes ķermeņi; bet citāds ir debesu un citāds zemes ķermeņu krāšņums.
40On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma,
41Citāds spožums ir saulei, citāds spožums mēnesim un citāds spožums zvaigznēm; pat zvaigzne no zvaigznes atšķiras spožumā.
41isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest.
42Tā arī augšāmcelšanās no miroņiem. Sēts tiek iznīcībā, augšāmcelsies neiznīcībā.
42Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles,
43Sēts tiek negodā, augšāmcelsies godībā; sēts top nespēkā, augšāmcelsies spēkā.
43autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles,
44Sēta top dabīga miesa, augšāmcelsies garīga miesa. Ja ir dabīga miesa, tad ir arī garīga, kā tas rakstīts:
44maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.
45Pirmais cilvēks Ādams kļuva dzīva dvēsele, pēdējais Ādams - atdzīvinātājs Gars.
45Nõnda on ka kirjutatud: 'Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.' Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
46Bet pirms nekā garīgais, ir dabīgais, pēc tam garīgais.
46Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne.
47Pirmais cilvēks no zemes - laicīgs; otrs Cilvēks no debesīm - debesu.
47Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.
48Kāds tas, kas no zemes, tādi arī laicīgie, un kāds Tas, kas no debesīm, tādi arī tie, kas no debesīm.
48Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.
49Tātad, kā mēs bijām tā attēls, kas no zemes, tā lai esam arī Tā attēls, kas no debesīm.
49Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.
50Brāļi, bet to es saku: miesa un asinis nevar iemantot Dieva valstību, nedz iznīcība iemantos neiznīcību.
50Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
51Lūk, es jums saku noslēpumu: Mēs visi celsimies augšām, bet ne visi tiksim pārveidoti,
51Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse,
52Piepeši, acumirklī, pēdējai bazūnei atskanot; jo bazūne atskanēs, un mirušie celsies augšām neiznīcībā, un mēs tapsim pārveidoti.
52äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.
53Jo šim iznīcīgajam jātērpjas neiznīcībā, un šeit mirstīgajam jātērpjas nemirstībā.
53Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.
54Bet kad šeit mirstīgais būs tērpies nemirstībā, tad piepildīsies vārdi, kas rakstīti: Nāve ir aprīta uzvarā.
54Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: 'Surm on neelatud võidusse!
55Nāve, kur ir tava uzvara? Nāve, kur ir tavs dzelonis?
55Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?'
56Bet nāves dzelonis ir grēks, un grēka spēks ir likums.
56Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus.
57Bet pateicība Dievam, kas mums devis uzvaru caur mūsu Kungu Jēzu Kristu!
57Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!
58Tāpēc, mani mīļie brāļi, esiet pastāvīgi un nesatricināmi, vienmēr centīgi Kunga darbā, zinādami, ka jūsu darbs nav veltīgs Kungā!
58Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.