Latvian: New Testament

Estonian

Acts

28

1Izglābušies mēs uzzinājām, ka salu sauc par Melitu. Svešinieki parādīja mums ne mazums laipnības.
1Kui me siis olime tervelt pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Maltaks.
2Sakūruši uguni, viņi mūs atspirdzināja, jo bija iestājies lietus un aukstums.
2Umbkeelsed saarlased osutasid meile rohkem kui tavalist lahkust, sest nad süütasid lõkke ja võtsid alanud vihmasaju ja külma pärast meid kõiki selle äärde.
3Kad Pāvils salasīja kādu gubu žagaru un tos pielika ugunskuram; tad karstuma dēļ izlīda odze un apvijās ap viņa roku.
3Aga kui Paulus oli korjanud kokku hulga hagu ja asetanud lõkkesse, tuli sealt palavuse tõttu välja mürkmadu ja hakkas tema kätte kinni.
4Tad iedzimtie, redzēdami rāpuli karājamies pie viņa rokas, sarunājās savā starpā: Tiešām, šis cilvēks ir slepkava; no jūras viņš izglābās, bet atriebība neļauj viņam dzīvot.
4Kui umbkeelsed nägid seda elukat tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad üksteisele: 'Kindlasti on see mees mõrtsukas, keda õigluse jumalanna ei luba elada, kuigi ta on merest pääsenud.'
5Bet viņš rāpuli nokratīja ugunī, necietis nekā ļauna. (Mk.16,18)
5Tema aga raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.
6Tie domāja, ka viņš uztūks, piepeši pakritīs un nomirs. Bet pēc ilgas gaidīšanas, redzēdami, ka viņam nekas ļauns nenotiek, tie pārdomāja un sacīja: Viņš ir dievs. (Apd.14,10-11)
6Nad ootasid küll, et ta tursub üles või langeb surnult maha. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et Paulusega ei juhtu midagi iseäralikku, siis nende arvamus muutus ning nad ütlesid ta olevat jumala.
7Šinī apvidū salas priekšniekam, vārdā Publijam, bija īpašumi. Viņš mūs uzņēma un trīs dienas laipni deva pajumti.
7Selle paiga läheduses oli mõis saare tähtsaimal mehel, kelle nimi oli Publius. Tema võttis meid vastu ja võõrustas kolm päeva sõbralikult.
8Bet notika, ka Publija tēvs gulēja slims ar drudzi un asins sērgu. Pāvils iegāja pie viņa, pielūdza Dievu un, uzlicis tam rokas, izdziedināja to.
8Juhtus aga, et Publiuse isa lamas palavikus ja kõhutõves. Paulus astus tema juurde ja pani palvetades oma käed ta peale ning tegi ta terveks.
9Kad tas bija noticis, visi, kas salā slimoja, nāca un tika izdziedināti.
9Aga kui see oli sündinud, tulid sinna ka teised, kes saarel olid haiged, ja said terveks.
10Viņi mums izrādīja lielu godu un, mums aizbraucot, deva līdz visu nepieciešamo.
10Ja nad austasid meid mitmel kombel, ja kui me hakkasime merele minema, panid nad meile kaasa, mis teekonna jaoks vaja oli.
11Pēc trim mēnešiem mēs aizbraucām Aleksandrijas kuģī, kas pārziemoja salā un kam bija Kastora zīme.
11Aga kolme kuu pärast me läksime sealt merele Aleksandria laevaga, mis oli saarel talvitanud ja mille tunnuseks oli Dioskuuride kuju.
12Nonākuši Sirakūzās, mēs tur palikām trīs dienas.
12Me randusime Sürakuusas ning viibisime seal kolm päeva.
13No turienes, gar piekrasti braucot, mēs nonācām Rēgijā; un kad pēc vienas dienas sacēlās dienvidu vējš, mēs otrā dienā nonācām Puteolos.
13Sealt me sõitsime piki rannikut ja saabusime Reegiumi. Ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, jõudsime teisel päeval Puteolisse.
14Tur mēs atradām brāļus un viņi lūdza mūs palikt pie tiem septiņas dienas. Tā mēs nonācām Romā.
14Sealt me leidsime vendi ja meid paluti nende juures viibida seitse päeva. Ja nõnda me tulime Rooma.
15Turienes brāļi, to izdzirduši, steidzās mums pretim līdz pat Apija forumam un Trīs tavernām. Pāvils, tos ieraudzījis, pateicās Dievam, un viņam radās drosme.
15Ja kui sealsed vennad said meist kuulda, tulid nad meile vastu Appiuse Foorumini ja Tres Tabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ning sai uut julgust.
16Kad nonācām Romā, Pāvilam tika atļauts palikt savrup ar kareivi, kas viņu apsargāja.
16Kui me olime Rooma saabunud, lubati Paulusel jääda omaette elama koos sõduriga, kes teda valvas.
17Bet pēc trim dienām, viņš saaicināja ievērojamākos jūdus. Kad tie sanāca, viņš tiem sacīja: Vīri, brāļi, es neko neesmu darījis ne pret tautu, ne tēvu ieražām. Tomēr Jeruzalemē mani sastīja un nodeva romiešu rokās.
17Kolme päeva pärast sündis, et Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need olid kogunenud, ütles Paulus neile: 'Mehed-vennad, mina ei ole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja siiski olen Jeruusalemmas antud vangina üle roomlaste kätte.
18Tie, mani nopratinājuši, gribēja atbrīvot, jo man nebija nevienas ar nāvi sodāmas vainas.
18Kui need olid mind üle kuulanud, tahtsid nad mu vabaks lasta, sest mul ei olnud ühtki surmasüüd.
19Tā kā jūdi pretojās, es biju spiests pārsūdzēt ķeizaram, bet ne tāpēc, lai apsūdzētu savu tautu.
19Aga kui juudid sellele vastu rääkisid, siis ma olin sunnitud nõudma keisri kohut - mitte sellepärast, et mul oleks milleski süüdistada oma rahvast.
20Šī iemesla dēļ es jūs ielūdzu, lai jūs redzētu un ar jums runātu, jo šinīs važās esmu ieslēgts Izraēļa cerības dēļ,
20Sel põhjusel ma nüüd kutsusin teid, et teid näha ja teiega rääkida. Sest Iisraeli lootuse pärast kannan ma seda ahelat.'
21Bet tie viņam sacīja: Mēs neesam ne vēstules no Jūdejas saņēmuši par tevi, ne arī kāds no brāļiem ieradies ko vēstīt vai ko ļaunu par tevi runāt.
21Aga nemad ütlesid talle: 'Me ei ole saanud Juudamaalt ühtegi kirja sinu kohta ega ole tulnud siia ühtegi venda, kes sinust oleks midagi paha teatanud või rääkinud.
22Tomēr mēs vēlamies no tevis dzirdēt, ko tu domā, jo mums par šo sektu zināms, ka tai visur pretojas.
22Aga me peame õigeks sinu enda käest kuulda, mida sa mõtled, sest sellest lahkusust on meil teada, et selle vastu räägitakse kõikjal.'
23Tad daudzi, noteikuši viņam dienu, ieradās viņa mājoklī. Viņš tiem no agra rīta līdz vakaram izskaidroja, apliecinādams Dieva valstību un pārliecinādams par Jēzu, sākot ar Mozus bauslību un praviešiem.
23Nad määrasid Paulusele ühe päeva ja siis tuli tema juurde kotta veel rohkem inimesi. Neile ta seletas ja tunnistas hommikust õhtuni Jumala riigist, veendes neid Jeesuse suhtes Moosese Seaduse ja Prohvetite põhjal.
24Un citi ticēja tam, kas tika runāts, bet citi neticēja.
24Ja ühed lasksid end öeldust veenda, teised aga ei uskunud.
25Viņu starpā nebija vienprātības. Viņi aizgāja, kad Pāvils sacīja šo vienu vārdu: Svētais Gars pareizi runājis mūsu tēviem caur pravieti Isaju,
25Jõudmata omavahel üksmeelele, lahkusid nad, kui Paulus oli öelnud neile selle sõna: 'Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele:
26Sacīdams: Ej pie šīs tautas un saki viņiem: ausīm jūs dzirdēsiet un nesapratīsiet, skatīdamies jūs skatīsieties un neredzēsiet.
26'Mine selle rahva juurde ja ütle: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja vaadates te vaatate ega näe.
27Jo šīs tautas sirds ir nocietināta, un ar ausīm tiem grūti dzirdēt, un savas acis tie aizvēruši, lai ar acīm tie neredzētu un ar ausīm nedzirdētu, un sirdī nesaprastu, un neatgrieztos, un es tos neizdziedinātu. (Is.6,9-10; Mt.13,14-15)
27Sest selle rahva süda on paadunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja pigistavad oma silmad kinni, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin parandada neid.'
28Tad lai jums tas zināms, ka Dievs pagāniem sūtījis pestīšanu un tie to dzirdēs.
28Olgu teile siis teada, et see Jumala pääste läkitatakse paganatele ja nemad võtavad seda kuulda!'
29Kad viņš to pateica, jūdi, savā starpā stipri strīdēdamies, aizgāja no viņa.
29[Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid ära ja neil oli omavahel palju vaidlemist.]
30Bet viņš palika savā īrētajā dzīvoklī veselus divus gadus un pieņēma visus, kas pie viņa nāca.
30Aga Paulus jäi kaheks täisaastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tema juurde tulid,
31Neviena netraucēts, viņš sludināja Dieva valstību un visā paļāvībā mācīja par Kungu Jēzu Kristu.
31kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata.