1Vai jūs, brāļi, nezināt (jo es runāju tiem, kas zina likumu), ka likums valda pār cilvēku tik ilgi, kamēr viņš dzīvo?
1Vennad, kas te siis ei tea - ma räägin ju seadusetundjaile -, et seadus valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab.
2Tā - precēta sieva ir saistīta ar likumu, kamēr vīrs dzīvs, bet ja viņas vīrs miris, tad viņa ir brīva no likuma, kas saistīja ar vīru.
2Nii on abielunaine seadusega seotud mehe külge, kuni mees elab; aga kui mees sureb, on ta saanud vabaks mehe seaduse alt.
3Tāpēc, kamēr vīrs dzīvs, tā sauksies laulības pārkāpēja, ja biedrosies ar citu vīru; bet pēc viņas vīra nāves tā ir brīva no likuma saistībām ar vīru, un viņa nebūs laulības pārkāpēja, ja tā dzīvos ar citu vīru.
3Sellepärast, kui naine mehe eluajal on teise mehega, nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on naine vaba seaduse alt, nii et ta ei ole teisele mehele minnes abielurikkuja.
4Tātad, mani brāļi, Kristus miesa arī jūs ir nomērdējusi likumam, lai jūs piederētu Citam, Tam, kas no miroņiem uzcēlies, lai mēs nestu augļus Dievam.
4Niisiis, mu vennad, ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu kaudu, et te saaksite teisele, kes on üles äratatud surnuist, et me kannaksime vilja Jumalale.
5Jo kamēr mēs dzīvojām miesā, likuma atklātās grēcīgās kaislības darbojās mūsu locekļos, lai mēs nestu augļus nāvei.
5Sest kui me olime alles lihalikud, siis haarasid meie liikmeid Seaduse kaudu tekkivad patukired, et kanda vilja surmale.
6Bet tagad mēs esam atbrīvoti no nāves likuma, kurā tikām turēti, lai kalpotu jaunā garā, bet ne novecojušam burtam.
6Aga nüüd, et me oleme surnud, siis oleme saanud lahti Seaduse alt, millega meid kammitseti, nii et me teenime Jumalat uuel teel Vaimu all ja mitte vanal teel kirjatähe all.
7Ko tad lai sakām? Vai likums ir grēks? Nekādā ziņā! Bet es grēka nepazītu, ja nebūtu likuma, jo es nezinātu, kas ir iekāre, ja likums nesacītu: Tev nebūs iekārot!
7Mis me siis ütleme? Kas Seadus on patt? Mitte sugugi! Kuid pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi; sest ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks öelnud: 'Sa ei tohi himustada!'
8Bet grēks, izmantojot izdevību, caur likumu, modināja manī visas iekāres; jo bez likuma grēks būtu miris;
8Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud.
9Es gan kādreiz dzīvoju bez likuma, bet, kad nāca likums, grēks atdzīvojās;
9Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu,
10Turpretī es nomiru. Tā izrādījās, ka likums, kas bija domāts dzīvei, man atnesa nāvi.
10mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks,
11Jo grēks, izmantojot izdevību, caur likumu mani pievīla un tā nonāvēja mani.
11sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning surmas mu käsu varal.
12Likums gan ir svēts, un bauslība ir svēta un taisnīga, un laba.
12Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige ja hea.
13Vai tad tas, kas labs, man atnesis nāvi? Nekādā ziņā! Bet grēks, lai parādītos kā grēks, izmantodams labo, man atnesa nāvi, lai grēks, pateicoties likumam, kļūtu pār mēru grēcīgs.
13Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte! Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.
14Jo mēs zinām, ka likums ir garīgs, bet es, grēkam pārdots, esmu miesīgs.
14Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla.
15Es nesaprotu, ko daru: jo es nedaru labu, ko gribu, bet es daru ļaunu, ko ienīstu.
15Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.
16Bet ja es daru to, ko negribu, tad es piekrītu likumam, ka tas ir labs.
16Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea.
17Bet tagad jau ne es to daru, bet grēks, kas manī mājo.
17Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis minus elab.
18Jo es zinu, ka labais manī, tas ir, manā miesā, nemājo. Man ir tieksme labu gribēt, bet labā izpildīšanu es sevī neatrodu.
18Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.
19Jo es nedaru labo, ko vēlos, bet daru ļauno, ko nevēlos.
19Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.
20Bet ja es daru to, ko nevēlos, tad jau ne es to daru, bet grēks, kas manī mājo.
20Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus.
21Tātad es atrodu likumu, kas tad, kad gribu labu darīt, tuvojas man ar ļaunu:
21Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja.
22Jo iekšējais cilvēks priecājas par Dieva likumu,
22Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle,
23Bet citu likumu es redzu savos locekļos. Tas karo pret mana prāta likumu un pakļauj mani grēka likumam, kas ir manos locekļos.
23oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes.
24Es, nelaimīgais cilvēks! Kas mani atbrīvos no šīs nāvi nesējas miesas?
24Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?
25Dieva žēlastība caur mūsu Kungu Jēzu Kristu! Tātad ar prātu es kalpoju Dieva likumam, bet ar miesu - grēka likumam.
25Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust.