¹¶ Katahi ka mea te tohunga nui, He pono ranei enei mea?

¹Ülempreester küsis: 'Kas see on nõnda?'

²Na mea ia, E nga teina, e nga matua, whakarongo mai: I puta te Atua o te kororia ki to tatou matua, ki a Aperahama, i a ia i Mehopotamia, a kiano i noho ki Harana,

²Aga Stefanos ütles: 'Mehed, vennad ja isad, kuulge! Kirkuse Jumal näitas ennast meie isale Aabrahamile, kui ta oli Mesopotaamias, enne Haaranisse elama asumist,

³Ka mea ki a ia, Haere atu i tou whenua, i ou whanaunga, a e tomo ki te whenua e whakakitea e ahau ki a koe.

³ning ütles talle: 'Mine välja oma maalt ja oma sugulaste seast ja siirdu sinna maale, mille ma sulle näitan!'

⁴Na puta mai ana ia i te whenua o nga Karari, noho ana ki Harana: a, no te matenga o tona papa, ka whakahekea mai ia i reira e te Atua ki tenei whenua e noho nei koutou.

⁴Siis ta lahkus kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse. Ja pärast oma isa surma asus ta sealt ümber sellele maale, kus te nüüd elate.

⁵A kihai i hoatu tetahi kainga mona i konei, kore rawa, ahakoa he turanga waewae noa: heoi i oati ia, tera e homai a konei hei kainga mona, mo tona uri hoki i muri i a ia, ahakoa ra i taua wa kahore ana tamariki.

⁵Ja Jumal ei andnud Aabrahamile siin jalatäitki maad pärandiks, ent tõotas selle anda omandiks talle ja ta järglastele - kuigi tal ei olnud last.

⁶A i penei te korero a te Atua, tera tona uri e noho manene ki te whenua ke: ka meinga hoki hei pononga, a e wha rau tau e tukinotia ana.

⁶Jumal rääkis nõnda: Tema järglased elavad võõrana võõral maal ja nad orjastatakse ja neile tehakse kurja nelisada aastat,

⁷Na, ko te iwi e meinga ai ratou hei pononga, ka whakawakia e ahau, e ai ta te Atua: muri iho i tenei ka puta mai ratou, a ka mahi ki ahau i tenei wahi.

⁷ja rahvast, kes nad orjastab, mina karistan, ütles Jumal, ja pärast seda nad lähevad välja ja teenivad mind selles paigas.

⁸A i homai ano e ia ki a ia te kawenata o te kotinga: a whanau ake ta Aperahama ko Ihaka, a i te waru o nga ra ka kotia; a na Ihaka ko Hakopa; na Hakopa hoki nga tupuna kotahi tekau ma rua.

⁸Ja Jumal andis talle ümberlõikamislepingu. Ja nii sündis talle Iisak ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval. Ja Iisakile sündis Jaakob, ja Jaakobile need kaksteist peavanemat.

⁹Na ka hae nga tupuna ki a Hohepa, a hokona ana ia ki Ihipa: otira i a ia te Atua;

⁹Ja peavanemad kadestasid Joosepit ja müüsid ta ära Egiptusesse, ent Jumal oli temaga

¹⁰Nana ia i whakaora i ona matenga katoa, a hoatu ana ki a ia he pai, he matauranga i te aroaro o Parao kingi o Ihipa; a meinga ana ia e tera hei kawana mo Ihipa, mo tona whare katoa hoki.

¹⁰ja kiskus ta välja kõigist ta viletsustest ning andis talle armu ja tarkust vaarao, Egiptuse kuninga ees, ning see tõstis ta kogu Egiptusemaa ja terve oma koja ülemaks.

¹¹Na i reira ka puta he matekai ki te whenua katoa o Ihipa, o Kanaana, a he mate nui: kihai rawa i kitea he oranga e o tatou matua.

¹¹Aga siis tuli nälg kogu Egiptuse- ja Kaananimaale ja suur viletsus ning meie isad ei leidnud toidupoolist.

¹²A, no te rongonga o Hakopa, e whai witi ana a Ihipa, ka tonoa e ia o tatou matua, ko te tononga tuatahi.

¹²Aga kui Jaakob sai kuulda, et Egiptuses on vilja, läkitas ta meie isad sinna esimest korda.

¹³A, no te tononga tuarua, ka whakamohiotia a Hohepa ki ona tuakana; a ka whakaaturia ki a Parao te iwi o Hohepa.

¹³Ja teisel korral andis Joosep ennast tunda oma vendadele, ja vaaraole sai teatavaks Joosepi päritolu.

¹⁴Na ka tono tangata a Hohepa ki te karanga i tona papa, i a Hakopa ki a ia, i ona huanga katoa hoki, e whitu tekau ma rima nga wairua.

¹⁴Siis Joosep laskis kutsuda enda juurde oma isa Jaakobi ja kogu oma suguvõsa, seitsekümmend viis hinge.

¹⁵Na heke ana a Hakopa ki Ihipa, a ka mate, a ia me o tatou matua.

¹⁵Ja Jaakob läks alla Egiptusesse. Ja tema suri seal ja ka meie isad,

¹⁶A kawea atu ana ratou ki Hekeme, whakatakotoria ana ki te urupa i hokona mai ra e Aperahama, he moni hiriwa te utu, i nga tama a Hamora i Hekeme.

¹⁶ja nad viidi Sekemisse ja pandi hauda, mille Aabraham oli hõbeda eest ostnud Hamori laste käest Sekemis.

¹⁷¶ A, no ka tata mai te wa mo te mea i korerotia ra i mua, i oatitia ra e te Atua ki a Aperahama, ka tupu te iwi, ka tini haere ki Ihipa,

¹⁷Kui nüüd lähenes selle tõotuse aeg, mille Jumal Aabrahamile oli andnud, kosus rahvas ja kasvas Egiptuses,

¹⁸A tae noa ki te putanga ake o tetahi atu kingi mo Ihipa, kihai nei i mohio ki a Hohepa.

¹⁸kuni tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud.

¹⁹Ko ia te mea nana i tinihanga to tatou iwi, i whakatupu kino o tatou matua, i meatia ai kia maka atu a ratou tamariki kei puta ki te ora.

¹⁹See tarvitas kavalust meie soo kallal ja tegi kurja meie isadele, nõudes, et nende imikud heidetaks ära, nii et need ei jääks ellu.

²⁰No taua wa ka whanau a Mohi, he tangata tino ataahua; e toru nga marama i whakatupuria ai ia i roto i te whare o tona papa,

²⁰Sel ajal sündis Mooses ja ta meeldis Jumalale. Teda kasvatati kolm kuud tema isa kojas.

²¹A, no ka maka atu ia, ka tangohia ake ia e te tamahine a Parao, a atawhaitia ana hei tamaiti ake mana.

²¹Aga kui ta oli ära heidetud, siis vaarao tütar lapsendas ta ning kasvatas endale pojaks.

²²Na i ata whakaakona a Mohi ki nga mea katoa o te matauranga o nga Ihipiana; a he mana rawa ia, i te kupu, i te mahi.

²²Ja Moosesele õpetati kogu egiptlaste tarkust ja tema oli vägev oma sõnadelt ja tegudelt.

²³A, ka tata ona tau ki te wha tekau, ka uru mai te whakaaro ki tona ngakau kia haere ia ki ona tuakana, ki nga tama a Iharaira.

²³Aga kui tal neljakümnes aasta täis sai, tuli tema südamesse mõte minna vaatama oma vendi, Iisraeli lapsi.

²⁴A, i tona kitenga i tetahi o ratou e tukinotia ana, ka awhina ia i a ia, a patua iho e ia te Ihipiana, a ka whai utu mona i tukinotia ra:

²⁴Ja kui ta nägi ühele ülekohut tehtavat, läks ta appi ja maksis kätte selle eest, kellele tehti liiga, lüües egiptlase maha.

²⁵Hua noa e mohio ona tuakana, nona te ringa e homai ai e te Atua te whakaoranga mo ratou: heoi kihai ratou i mohio.

²⁵Ta arvas, et ta vennad mõistavad, kuidas Jumal tema käe läbi annab neile pääste, aga nad ei mõistnud.

²⁶Na i te aonga ake ka puta atu ia ki etahi e whawhai ana ki a raua, ka tahuri ki te wawao i a raua, ka mea, E hoa ma, he teina, he tuakana korua: he aha korua ka kino ai ki a korua ano?

²⁶Ja järgmisel päeval, sattudes nende juurde, kui nad tülitsesid omavahel, katsus ta neid lepitada ja ütles: 'Mehed, te olete ometi vennad, miks te siis teete teineteisele ülekohut?'

²⁷Otira peia atu ana ia e te tangata nana te he ki tona hoa; i mea ia, Na wai koe i mea hei rangatira, hei kaiwhakawa mo maua?

²⁷Aga see, kes tegi ligimesele ülekohut, tõukas ta eemale ja ütles: 'Kes sind on tõstnud meile ülemaks ja õigusemõistjaks?

²⁸E mea ana koe ki te whakamate i ahau, me koe i whakamate ra i te Ihipiana inanahi?

²⁸Kas sa tahad ka mind hukata samal kombel, nagu sa eile hukkasid egiptlase?'

²⁹Na ka tahuti a Mohi i taua korero, a noho manene ana i Miriana; a tokorua ana tama i whanau ki reira.

²⁹Nende sõnade pärast Mooses põgenes ja elas võõrana Midjanimaal, kus talle sündis kaks poega.

³⁰¶ A, no ka tutuki nga tau e wha tekau, ka puta ki a ia tetahi anahera a te Ariki i te koraha o Maunga Hinai, i roto i te mura ahi i te rakau.

³⁰Ja kui nelikümmend aastat sai täis, näitas talle ennast ingel Siinai mäe lähedal kõrbes tuleleegis kibuvitsapõõsas.

³¹A, no te kitenga o Mohi, ka miharo ki taua whakakitenga; a i a ia ka whakatata atu ki te matakitaki, ka puaki mai te reo o te Ariki ki a ia,

³¹Mooses imestas seda nägemust nähes, ja kui ta astus lähemale vaatama, kostis Issanda hääl:

³²Ko te Atua ahau o ou matua, ko te Atua o Aperahama, o Ihaka, o Hakopa. Na wiri ana a Mohi, kore rawa i kaha ki te titiro atu.

³²'Mina olen sinu isade Jumal, Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal.' Aga Mooses hakkas värisema ega julgenud enam vaadata.

³³A ka mea mai te Ariki ki a ia, Wetekia atu nga hu i ou waewae: ko te wahi hoki e tu na koe he oneone tapu.

³³Siis ütles Issand talle: 'Võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!

³⁴Kua tino kite hoki ahau i te mate o toku iwi e noho nei i Ihipa, kua rongo hoki i ta ratou aue, a kua heke iho nei ahau ki te whakaora i a ratou. Na, haere mai, ka tonoa koe e ahau ki Ihipa.

³⁴Ma olen küllalt näinud oma rahva vaevamist Egiptuses ja olen kuulnud nende ägamist ning olen alla tulnud neid vabastama. Ja nüüd mine, ma läkitan su Egiptusesse!'

³⁵Na ko taua Mohi i whakakahoretia ra e ratou, i mea ra ratou, na wai koe i mea hei rangatira, hei kaiwhakawa? ko ia ano i tonoa e te Atua hei rangatira, hei kaiwhakaora, he mea na te ringa o te anahera i puta mai ra ki a ia i te rakau.

³⁵Sellesama Moosese, kelle nad olid ära salanud, öeldes: 'Kes sind on tõstnud meile ülemaks ja õigusemõistjaks?', selle läkitas Jumal ülemaks ja lunastajaks ingli käe läbi, kes oli ennast talle näidanud kibuvitsapõõsas.

³⁶Na taua tangata ratou i arahi atu, i muri iho i tana mahinga i nga mea whakamiharo, i nga tohu, ki te whenua o Ihipa, ki te Moana Whero, ki te koraha hoki i nga tau e wha tekau.

³⁶Seesama Mooses viis nad välja, tehes imetegusid ja tunnustähti Egiptusemaal ja Punases meres ja kõrbes neljakümne aasta jooksul.

³⁷Ko taua Mohio ano tenei i mea atu ra ki nga tamariki a Iharaira, Ma te Atua e whakaara ake he poropiti mo koutou i roto i o koutou teina, he penei me ahau.

³⁷See on see Mooses, kes ütles Iisraeli lastele: 'Jumal tõstab teie vendade seast teile Prohveti, seesuguse nagu mina.'

³⁸Ko ia ano tenei i te whakaminenga i te koraha, raua ko te anahera i korero ra ki a ia i Maunga Hinai, ko o tatou matua hoki: i riro mai ai i a ia nga kupu ora hei homai ki a tatou.

³⁸Tema on see, kes oli koguduse seas kõrbes koos ingliga, kes kõneles talle Siinai mäel, ja oli koos meie isadega, kes said elavaid sõnu meile edasiandmiseks.

³⁹Kihai nei o tatou matua i pai ki te whakarongo ki a ia, heoi peia atu ana ia e ratou, a hoki ana o ratou ngakau ki Ihipa.

³⁹Kuid meie isad ei tahtnud olla talle kuulekad, vaid tõukasid ta eemale ja pöördusid oma südamega Egiptuse poole,

⁴⁰A mea ana ratou ki a Arona, hanga ma tatou etahi atua hei haere ki mua i a tatou: ko tenei Mohi hoki i arahina mai nei tatou i te whenua o Ihipa, kahore tatou e matau kua ahatia ranei.

⁴⁰öeldes Aaronile: 'Tee meile jumalaid, kes käiksid meie eel, sest me ei tea, mis on juhtunud selle Moosesega, kes tõi meid välja Egiptusest!'

⁴¹Heoi hanga ana e ratou he kuao kau i aua ra, tapaea ana he patunga tapu ma taua whakapakoko, a koa ana o ratou ngakau ki nga mahi a o ratou ringa.

⁴¹Ja nad tegid noil päevil vasika ja viisid sellele ebajumalale ohvreid ja rõõmustasid oma käte tegude üle.

⁴²¶ Na ka tahuri ke te Atua, tukua atu ana ratou kia karakia ki te ope o te rangi; kia pera me te mea i tuhia ki te pukapuka a nga poropiti, I homai koia e koutou ki ahau nga patunga tapu me nga whakahere i nga tau e wha tekau i te koraha, e te whar e o Iharaira?

⁴²Jumal aga pööras neile selja ning jättis nad teenima taevavägesid, nõnda nagu prohvetite raamatus on kirjutatud: 'Kas teie, Iisraeli sugu, tõite mulle tapa- ja roaohvreid nelikümmend aastat kõrbes olles?

⁴³Na kua mau koutou ki te tapenakara o Moroko, ki te whetu o to koutou atua o Reipana, ki nga whakapakoko i hanga e koutou hei koropiko atu; na, maku koutou e kawe atu ki tawahi o Papurona.

⁴³Ei, vaid te võtsite Mooloki telgi ja oma jumala Raifa tähe, kujud, mis te olite teinud, et neid kummardada; ja ma asutan teid teisele poole Paabelit.'

⁴⁴I o tatou matua te tapenakara o te whakaaturanga i te koraha, tana hoki i whakarite ai, i mea ai ki a Mohi kia hanga e ia, kia rite ki te tauira i kite ai ia.

⁴⁴Meie isadel oli tunnistustelk kõrbes, nõnda nagu oli seadnud ingel, kes Moosesel käskis selle teha eeskuju järgi, mida ta oli näinud.

⁴⁵A, i o ratou na ra, na o tatou matua i mau mai, i a ratou ko Hohua i haere mai ai ki te noho i te whenua o nga Tauiwi, i peia atu nei e te Atua i te aroaro o o tatou matua, a taea noatia nga ra i a Rawiri;

⁴⁵Selle telgi võtsid meie isad omaks ja koos Joosuaga tõid selle kaasa nende rahvaste maa vallutamisel, kelle Jumal oli tõuganud eemale meie isade palge eest. Nii see oli Taaveti päevini,

⁴⁶I paingia nei ia e te Atua, a i inoi hoki mana e rapu he nohoanga mo te Atua o Hakopa.

⁴⁶Taavet leidis armu Jumala silmis ja palus, et ta leiaks eluaseme Jaakobi soole.

⁴⁷Na Horomona ia i hanga he whare mona.

⁴⁷Saalomon ehitas aga temale koja.

⁴⁸He ahakoa ra, e kore te Runga Rawa e noho ki nga whare i hanga e te ringa; ko ta te poropiti hoki tena i mea ai,

⁴⁸Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtus, nagu prohvet ütleb:

⁴⁹Ko te rangi toku torona, ko te whenua toku turanga waewae; he whare pehea ta koutou e hanga ai moku? e ai ta te Ariki: a ko tehea te wahi e okioki ai ahau?

⁴⁹'Taevas on mu troon ja maa minu jalajäri. Millise koja teie tahate mulle ehitada?' ütleb Issand.

⁵⁰Ehara ianei i toku ringa nana enei mea katoa i hanga?

⁵⁰'Eks minu käsi ole kõik need teinud?!'

⁵¹¶ E te hunga kaki maro, kahore nei i kotia te ngakau me nga taringa, he whakakeke tonu ta koutou ki te Wairua Tapu: rite tonu ta koutou ki ta o koutou matua.

⁵¹Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamelt ja kõrvadelt! Teie panete alati vastu Pühale Vaimule, nii nagu teie isad, nõnda teete teiegi.

⁵²Ko tehea o nga poropiti kihai i whakatupuria kinotia e o koutou matua? whakamatea iho e ratou te hunga i poropititia ai te haerenga mai o te Mea Tika: ko koutou nei ona kaituku, ona kaikohuru;

⁵²Keda prohvetitest teie isad ei ole taga kiusanud? Ja nad on tapnud need, kes kuulutasid ette selle Õige tulemist, kelle reetjaiks ja mõrtsukaiks nüüd olete saanud teie,

⁵³Ko koutou, kua riro na i a koutou te ture, i ta nga anahera i whakatakoto mai ai, heoi kihai i puritia e koutou.

⁵³kes te saite Seaduse inglite antud korralduse kaudu, ent ei ole seda pidanud.'

⁵⁴¶ A ka rongo ratou ki enei mea, na tu rawa ki roto ki o ratou ngakau, tetea ana o ratou niho ki a ia.

⁵⁴Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid.

⁵⁵Otiia ko ia, ki tonu i te Wairua Tapu, titiro matatau atu ana ki te rangi, ka kite i te kororia o te Atua, i a Ihu hoki e tu ana i te ringa matau o te Atua;

⁵⁵Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel

⁵⁶A ka mea, nana, e kite ana ahau ko nga rangi e tuhaha ana, a ko te Tama a te tangata e tu ana i te ringa matau o te Atua.

⁵⁶ja ütles: 'Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel.'

⁵⁷Katahi ratou ka hamama, he nui te reo, ka puru i o ratou taringa, a kotahi tonu te omanga atu ki a ia,

⁵⁷Selle peale nad karjusid valju häälega ja oma kõrvu kinni hoides sööstsid nagu üks mees tema kallale

⁵⁸Ka maka ia e ratou ki waho o te pa, a akina ana ki te kohatu: ko nga kaititiro i whakatakoto i o ratou kakahu ki nga waewae o tetahi taitama, ko Haora te ingoa.

⁵⁸ja kihutasid ta linnast välja ning viskasid teda kividega. Ja tunnistajad panid oma rõivad maha ühe noormehe jalgade ette, keda kutsuti Sauluseks,

⁵⁹Heoi akina ana e ratou a Tepene ki te kohatu, me ia e karanga ana ki te Ariki, e mea ana, E te Ariki, e Ihu, toku wairua ki a koe.

⁵⁹ja nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: 'Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!'

⁶⁰Katahi ia ka tuturi ki raro, ka karanga, he nui te reo, E te Ariki, kaua tenei mea e whakairia ki a ratou. A, i tana korerotanga i tenei, ka moe.

⁶⁰Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure häälega: 'Issand, ära pane seda neile patuks!' Ja kui ta seda oli öelnud, uinus ta.