¹¶ Kia whai taringa mai, e nga rangi, a ka korero ahau; whakarongo mai hoki, e te whenua, ki nga kupu a toku mangai:

¹'Pange tähele, taevad, sest mina räägin, ja kuule, maa, mu suu kõnesid!

²Ka kopatapata iho taku whakaako, ano he ua, ka maturuturu iho taku kupu me te tomairangi; me te ua punehunehu ki runga i te tupu hou, me te ua ta ki runga i te tarutaru:

²Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad!

³No te mea ka kauwhautia e ahau te ingoa o Ihowa: waiho te nui i to tatou Atua.

³Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale!

⁴Ko te Kamaka, tika tonu tana mahi; he whakarite tikanga nei hoki ona huarahi katoa: he Atua pono, kahore ona he, he tika, he tapatahi ia.

⁴Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged. Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane.

⁵Kua mahi ratou i te kino ki a ia, ehara ratou i te tamariki nana, no ratou te koha; he whakatupuranga maro, parori ke ratou.

⁵Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv.

⁶Ko ta koutou utu ianei tenei ki a Ihowa, e te iwi kuware, e kore nei e mohio? Ehara ianei ia i tou matua, nana koe i hoko? Nana koe i hanga, nana hoki koe i whakau?

⁶Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud.

⁷¶ Kia mahara ki nga ra onamata, whakaarohia nga tau o nga whakatupuranga e maha: ui atu ki tou papa, a mana e whakaatu ki a koe; ki ou kaumatua, a ma ratou e korero ki a koe.

⁷Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!

⁸I ta te Runga Rawa whakaritenga kainga mo nga iwi, i tana wehewehenga i nga tama a te tangata, i whakaturia e ia nga rohe mo nga iwi, me te whakaaro ano ki te tokomaha o nga tama a Iharaira.

⁸Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule,

⁹Ko to Ihowa wahi hoki, ko tana iwi; ko Hakopa hei wahi pumau mona.

⁹sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob.

¹⁰I kitea ia e ia ki te whenua koraha, ki te tahora tuhea e hamama kau ana; i taiwhiotia ia e ia, i atawhaitia, i tiakina hoki e ia, ano ko te whatupango o tona kanohi:

¹⁰Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera.

¹¹Ano he ekara e whakakorikori ana i tana ohanga, e whakapaho ana i runga i ana pi, e roharoha ana ia i ona parirau, e tango ana i a ratou, e waha ana hoki i a ratou i runga i ona parirau:

¹¹Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel.

¹²Na Ihowa anake ia i arahi, kahore hoki he atua ke i tona taha.

¹²Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga.

¹³Nana hoki ia i whakaeke ki nga wahi tiketike o te whenua, hei hoiho mona, a i kai ia i nga hua o te mara; a nana ia i ngongo ai i te honi i roto i te kamaka, i te hinu hoki i roto i te kohatu kiripaka;

¹³Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju: ta imetas teda meega kaljust ja õliga ränikivist.

¹⁴I te pata o te kau, i te waiu hipi, i te ngako reme, i nga hipi toa o te momo o Pahana, i nga koati, me te taupa o nga whatukuhu o te witi; a i inu koe i te waina, i te toto o te karepe.

¹⁴Võid veistelt ning piima lammastelt ja kitsedelt, juures tallede ja jäärade rasv; Baasani härgi ja sikke, lisaks nisu, otsekui neerurasv. Ja viinamarjaverest sa jõid veini.

¹⁵¶ Nawai a ka whai kiko a Iehuruna, a whana mai ana: kua whai kiko koe, kua tetere, kua ki i te ngako; a whakarerea iho e ia te Atua nana ia i hanga, whakahawea ana ki te Kamaka o tona whakaoranga.

¹⁵Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut.

¹⁶Na ratou i mea kia hae ia ki nga atua ke, whakapataritari ana ratou i a ia ki nga mea whakarihariha kia riri.

¹⁶Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega.

¹⁷Ko a ratou patunga tapu i tapaea e ratou ma nga rewera, ehara nei i te Atua, ma nga atua kihai nei ratou i mohio, he mea puta hou ake nonaianei, kihai nei i wehingia e o koutou matua.

¹⁷Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud.

¹⁸Ko te Kamaka i whanau ai koe ka wareware i a koe, kahore hoki ou mahara ki a Atua nana koe i hanga.

¹⁸Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu.

¹⁹¶ A ka kite a Ihowa, na anuanu ana ia ki a ratou, mo te mahi whakapataritari a ana tama, a ana tamahine.

¹⁹Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast.

²⁰Na ka mea, Ka huna ahau i toku mata i a ratou, ka titiro atu ahau he aha he mutunga mo ratou: he whakatupuranga parori ke hoki ratou, he tamariki kahore he pono i roto.

²⁰Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust.

²¹Na ratou ahau i mea kia hae ki te mea ehara i te Atua; i whakapataritari kia riri ki a ratou mea horihori: na maku ratou e mea kia hae ki te hunga ehara i te iwi; maku ratou e whakapataritari kia riri ki te iwi poauau.

²¹Nad on mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on mind vihastanud oma tühisustega. Aga mina ärritan neid rahvaga, kes ei ole rahvas: ma vihastan neid mõistmatute paganatega.

²²Ka ngiha hoki te ahi i ahau e riri ana, ka toro atu ki te takere ra ano o te reinga, pau ake hoki te whenua, tahuna ana nga turanga o nga maunga.

²²Sest mu vihatuli on süttinud põlema ja lõõmab hauasügavuseni; see hävitab maa koos saagiga ja põletab mägede alused.

²³Ka opehia e ahau nga kino ki runga ki a ratou; ka whakapotoa aku pere ki a ratou.

²³Ma kuhjan nende peale õnnetusi, ma raiskan nende vastu kõik oma nooled.

²⁴Ka hemo ratou i te matekai, ka pau hoki i te hana o te wera me te hunanga nui whakaharahara; maku hoki e tuku iho te niho o nga kararehe ki a ratou, me te huwhare whakamate o nga mea e ngoki ana i te puehu.

²⁴Neid peab kurnama nälg, purema palavikutaud ja pahatõbi; ma saadan nende kallale metsaliste hambad ja põrmus roomajate mürgi.

²⁵Ko te hoari ki waho whakamate ai, ko te wehi ki roto i nga whare; mana e huna ngatahi te taitama me te taitamahine, te mea ngote u raua ko te tangata hina.

²⁵Väljas laastab neid mõõk ja sees hirm, niihästi noormehi kui neidusid, imikuid koos hallipäiste meestega.

²⁶¶ I mea ahau, ka whakamararatia ratou e ahau ki tawhiti, ka meinga e ahau kia mutu te mahara ki a ratou i roto i nga tangata:

²⁶Ma oleksin ütelnud: Ma hajutan nad, ma kaotan nende mälestuse inimeste hulgast,

²⁷Me i kahore ahau te wehi i te ngakau kino o te hoa whawhai, kei pohehe ona hoariri, kei mea ratou, Kua kake to tatou ringa, kahore ano hoki a Ihowa i mea i enei mea katoa.

²⁷kui ma poleks pidanud kartma vaenlase pilget, et nende vastased seda mõistmata ei ütleks: 'Meie käsi on olnud võidukas, ega Issand ole kõike seda teinud!'

²⁸He iwi whakaarokore hoki ratou, a kahore he mohio i roto i a ratou.

²⁸Sest see on rahvas, kes on kaotanud arukuse - neil ei ole taipu.

²⁹E, me i tupato ratou, me i mohio ki tenei, me i whakaaro ki to ratou mutunga iho!

²⁹Kui nad oleksid targad, siis nad taipaksid seda, nad mõistaksid oma lõppu.

³⁰Me pehea e whai ai te kotahi i te mano, e whati ai nga mano kotahi tekau i te tokorua, me i kahore ratou i hokona e to ratou Kamaka, i tukua atu hoki e Ihowa?

³⁰Kuidas võis üksainus jälitada tuhandet ja kaks kihutada põgenema kümme tuhat, kui mitte nende kalju ei oleks neid müünud ja Issand nad loovutanud?

³¹No te mea ehara to ratou kamaka i te penei me to tatou Kamaka, na o tatou hoariri nei ano te ki.

³¹Sest nende kalju ei ole meie kalju sarnane: seda võivad otsustada meie vaenlasedki.

³²No te mea ko a ratou waina no te waina o Horoma, no nga mara hoki o Komora: ko a ratou karepe he karepe au kawa, ko a ratou tautau kakati ana:

³²Tõesti, nende viinapuu on Soodoma viinapuust ja Gomorra väljadelt; nende marjad on mürgised marjad, neil on kibedad kobarad.

³³Ko ta ratou waina ko te huwhare whakamate o nga tarakona, me te ware ngau kino o nga ahipi.

³³Nende vein on lohemürk, rästikute ohtlik mürk.

³⁴Kahore ianei tenei i rongoatia ki roto ki ahau, i hiritia hoki ki waenga i aku taonga?

³⁴Eks see ole talletatud minu juures, pitseriga suletud minu varakambris?

³⁵Maku nga utu e rapu, maku hoki e ea ai, a te wa e paheke ai o ratou waewae: e tata ana hoki te ra e huna ai ratou, a kei te kaika mai nga mea i whakaritea mo ratou.

³⁵Minu käes on kättemaks ja tasumine ajaks, mil nende jalg vääratab. Jah, nende õnnetuse päev on ligidal ja mis neile on valmistatud, tõttab tulema.

³⁶No te mea ka whakatika a Ihowa i ta tana iwi, ka aroha hoki ki ana pononga; ina kite ia kua riro to ratou kaha, a kahore he mea i toe, i tutakina ki roto, i waiho atu ranei ki waho.

³⁶Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba.

³⁷A ka mea ia, Kei hea o ratou atua, te kamaka i okioki atu ai ratou;

³⁷Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid,

³⁸I kai nei i te ngako o a ratou patunga tapu, i inu hoki i te waina o a ratou ringihanga? Me whakatika ratou ki te awhina i a koutou, kia ai hoki ratou hei kuhunga atu mo koutou.

³⁸kes sõid nende tapaohvrite rasva ja jõid nende joogiohvrite veini? Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks!

³⁹¶ Na titiro, ko ahau, ina ko ahau ia, kahore hoki he atua i toku taha: e whakamate ana ahau, a e whakaora ana; i tukitukia e ahau, ko ahau ano e whakamahu ana: kahore hoki he tangata e ora ai tetahi i toku ringa.

³⁹Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest.

⁴⁰No te mea e totoro atu ana toku ringa ki te rangi, me taku ki ano, I ahau e ora tonu nei,

⁴⁰Sest ma tõstan oma käe taeva poole ja ütlen: Nii tõesti, kui ma igavesti elan:

⁴¹Ki te whakakoia e ahau taku hoari kanapanapa, a ka mau toku ringa ki te whakariterite; ka whakahokia atu e ahau he utu ki oku hoariri, ka ea hoki i ahau ta te hunga e kino ana ki ahau.

⁴¹kui ma olen ihunud oma välkuva mõõga ja mu käsi hakkab kohut pidama, siis ma maksan kätte oma vaenlastele ja tasun neile, kes mind vihkavad.

⁴²Ka whakahaurangitia e ahau aku pere ki te toto, a ka kai taku hoari i te kikokiko; ki te toto o te hunga i patua, o nga herehere, no te mahunga o nga rangatira o te hoariri.

⁴²Ma lasen oma nooled joobuda verest ja mu mõõk hakkab õgima liha, mahalöödute ja vangide verd, vaenlaspealikute päid.

⁴³Kia hari tahi, e nga tauiwi, me tana iwi: ka takitakina hoki e ia te toto o ana pononga, a ka whakahokia he utu ki ona hoariri, ka whakamarie ano ki tona whenua, ki tana iwi.

⁴³Ülistage, paganad, tema rahvast! Sest ta maksab kätte oma sulaste vere eest, tasub oma vastastele ja toimetab lepitust oma maale, oma rahvale.'

⁴⁴¶ Na ka haere mai a Mohi, ka korero i nga kupu katoa o tenei waiata ki nga taringa o te iwi, a ia, me Hohua, me te tama a Nunu.

⁴⁴Ja Mooses tuli ning rääkis kõik selle laulu sõnad rahva kuuldes, tema ja Joosua, Nuuni poeg.

⁴⁵A ka mutu ta Mohi korero i enei kupu katoa ki a Iharaira katoa:

⁴⁵Kui Mooses oli rääkinud kõik need sõnad kogu Iisraelile,

⁴⁶Na ka mea ia ki a ratou, Kia anga mai o koutou ngakau ki nga kupu katoa e kauwhautia atu nei e ahau ki a koutou i tenei ra; hei whakahau atu ma koutou ki a koutou tamariki kia puritia, kia mahia, nga kupu katoa o tenei ture.

⁴⁶siis ta ütles neile: 'Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele, et nad teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi!

⁴⁷No te mea ehara tenei i te mea noa iho ki a koutou; ko to koutou oranga hoki ia, a ma tenei mea e roa ai o koutou ra ki te whenua ka whiti atu nei koutou i Horano ki reira ki te tango.

⁴⁷Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu, ja selle sõna läbi te pikendate oma päevi sellel maal, kuhu te lähete üle Jordani, et seda pärida.'

⁴⁸I korero ano a Ihowa ki a Mohi i taua tino rangi ano, i mea,

⁴⁸Ja Issand rääkis Moosesega veel selsamal päeval, öeldes:

⁴⁹E piki koe i tenei maunga, i Aparimi, ki Maunga Nepo, i te whenua o Moapa, e anga atu ana ki Heriko; ka titiro atu ki te whenua o Kanaana e hoatu nei e ahau ki nga tama a Iharaira hei kainga:

⁴⁹'Mine üles siia Abarimi mäele, Nebo mäele, mis on Moabimaal Jeeriko kohal, ja vaata Kaananimaad, mille ma annan Iisraeli lastele päranduseks!

⁵⁰A e mate koe ki runga ki te maunga e piki atu na koe, ka kohia hoki ki tou iwi; ka peratia me Arona, me tou tuakana, i mate ra ki Maunga Horo, a kohia atu ana ki tona iwi:

⁵⁰Siis sa sured seal mäe peal, kuhu sa üles lähed, ja sind koristatakse oma rahva juurde, nagu suri su vend Aaron Hoori mäel ja koristati oma rahva juurde,

⁵¹Mo korua hoki i hara ki ahau i waenganui o nga tama a Iharaira i nga wai o Meripa, i Karehe, i te koraha o Hini; mo korua kihai i whakatapu i ahau i waenganui o nga tama a Iharaira.

⁵¹sellepärast et te ei olnud truud minule Iisraeli laste keskel Meriba vee juures Kaadesis, Siini kõrbes, sellepärast et te mind ei pidanud pühaks Iisraeli laste keskel.

⁵²Heoi ka kite koe i te whenua i mua i tou aroaro; otiia e kore koe e tae ki reira, ki te whenua e hoatu ana e ahau mo nga tama a Iharaira.

⁵²Sa näed küll eemalt seda maad, aga sa ei pääse sinna, maale, mille ma annan Iisraeli lastele.'