¹¶ I mea ahau i roto i toku ngakau, Tena ra, ka whakamatauria koe e ahau ki te koa; na, te ahuareka mau. Heoi, he horihori ano hoki tenei.

¹Ma mõtlesin südames: Olgu, ma teen katset rõõmuga ja naudin seda, mis on hea. Aga vaata, seegi oli tühi töö!

²Ko te kata, kiia iho e ahau he haurangi; ko te koa, He mahi aha tana?

²Ma ütlesin naerule: 'Hull!' ja rõõmule: 'Mis sellest kasu on?'

³I whai ahau i roto i toku ngakau me pehea te whakaahuareka i toku kikokiko ki te waina, me te whakahaere ano ia a toku ngakau i ahau i runga i te whakaaro nui; a me pehea taku hopu i te wairangi, kia kitea ra ano e ahau he aha ra tena mea pai a n ga tama a te tangata e mahia nei i raro i te rangi i nga ra katoa e ora nei ratou.

³Ma võtsin südames nõuks virgutada oma ihu veiniga - ometi nõnda, et mu süda mind targu juhiks - ja haarata kinni rumalusest, kuni ma näen, mis inimlastel on kasulik teha oma üürikesil elupäevil taeva all.

⁴I mahia e ahau etahi mahi nunui maku; i hanga e ahau etahi whare moku; i whakatokia e ahau etahi mara waina maku;

⁴Ma tegin suuri tegusid: ma ehitasin enesele kodasid, istutasin enesele viinamägesid;

⁵I hanga e ahau etahi kari maku, me etahi mara rakau, whakatokia iho e ahau ki reira nga tu rakau katoa e whai hua ana.

⁵ma tegin enesele rohu- ja iluaedu ning istutasin neisse kõiksugu viljapuid.

⁶I hanga e ahau he poka wai maku hei whakamakuku mai i reira i te ngahere, i te wahi i whakatupuria ai nga rakau.

⁶Ma tegin enesele veetiike kasvavate metsapuude kastmiseks.

⁷I hokona e ahau he pononga tane, he pononga wahine, a he pononga ano i whanau ki toku whare; he tini hoki aku kahui kau, aku kahui hipi, maha atu i a te hunga katoa i mua atu i ahau i Hiruharama.

⁷Ma ostsin sulaseid ja teenijaid, ja mul oli oma peres sündinuid; samuti oli mul veiste, lammaste ja kitsede kari, suurem kui kõigil neil, kes enne mind olid Jeruusalemmas olnud.

⁸I amenea mai ano e ahau he hiriwa, he koura, me te taonga i rawe ki nga kingi, ki nga kawanatanga; i meatia ano e ahau he kaiwaiata tane, he kaiwaiata wahine, me nga ahuareka ano a nga tama a te tangata, te tini o te wahine iti.

⁸Ma kogusin enesele ka hõbedat ja kulda ning kuningate ja maade varandusi; ma hankisin enesele lauljaid ja lauljannasid, samuti, mis inimlastele on naudinguks: palju naisi.

⁹Heoi kua nui ahau, neke noa ake ana aku i a te hunga katoa i mua ake i ahau i Hiruharama, me te mau ano hoki toku whakaaro nui.

⁹Ma sain suureks ja ületasin kõik, kes enne mind olid Jeruusalemmas olnud; mulle jäi ka mu tarkus.

¹⁰Ko nga mea katoa ano hoki i hiahiatia e oku kanohi, kihai i kaiponuhia e ahau i a raua, kihai ano i pehia e ahau toku ngakau i te meatanga atu ki tetahi whakahari; i hari hoki toku ngakau i oku ruhatanga katoa; a ko te wahi tenei maku o oku ruha tanga katoa.

¹⁰Ja mida mu silmad iganes himustasid, seda ma ei keelanud neile; ma ei hoidnud oma südant tagasi ühestki rõõmust, sest mu süda tundis rõõmu kogu mu vaevast, ja see oli mu tasu kogu mu vaeva eest.

¹¹Katahi ahau ka titiro ki nga mahi katoa i mahia e oku ringa, ki te ruhatanga hoki i ruha ai ahau i te mahinga; nana, he horihori katoa, he whai kau i te hau, a kahore he hua pai i raro i te ra.

¹¹Aga kui ma vaatasin kõiki oma tegusid, mis mu käed olid teinud, ja vaeva, mida ma neid tehes olin näinud, vaata, siis oli see kõik tühi töö ja vaimunärimine. Millestki pole kasu päikese all.

¹²¶ I anga ano ahau ki te matakitaki ki te whakaaro nui, ki te haurangi, ki te wairangi: he aha koia te mea e taea e te tangata e haere mai ana i muri i te kingi? heoi ano ko te mea kua oti noa ake.

¹²Kui ma pöördusin vaatama tarkust ning meeletust ja sõgedust - sest mida muud teeb see inimene, kes tuleb pärast kuningat, kui sedasama, mida ikka on tehtud -,

¹³Katahi ahau ka kite, hira ake te whakaaro nui i te wairangi; he pera hoki me te marama e hira ake ana i te pouri.

¹³siis ma nägin, et tarkus on kasulikum kui meeletus, nõnda nagu valgus on pimedusest kasulikum.

¹⁴Ko te tangata whakaaro nui, kei tona mahunga ona kanohi, a kei te pouri te wairangi e haere ana: otiia i kite ano ahau kotahi tonu te mea e pa ana ki a ratou katoa.

¹⁴Targal on silmad peas, aga alp käib pimeduses. Aga ma mõistsin ka, et see, mis juhtub ühele, juhtub neile kõigile.

¹⁵Katahi ahau ka ki ake i roto i toku ngakau: Ko te mea i pa ki te wairangi ka pa ano ki ahau nei ano hoki; he aha hoki oku whakaaro i nui ake ai? Na ko taku kianga ake i roto i toku ngakau, he horihori ano hoki tenei.

¹⁵Siis ma mõtlesin südames: See, mis juhtub albile, juhtub ka minule. Aga milleks siis mina olen saanud targemaks kui teised? Ja ma mõtlesin südames, et ka see on tühi töö.

¹⁶No te mea kahore he maharatanga ki te tangata whakaaro nui, pera ano i te kore ki te wairangi a ake ake; ina hoki i nga ra e haere ake nei kua wareware noa kae nga mea katoa. Na, ko to te tangata whakaaro nui tona matenga, pera ano i to te waira ngi!

¹⁶Sest niihästi targast kui albist ei jää igavest mälestust, kuna tulevasil päevil on kõik juba ammu unustatud. Jah, eks sure tark nagu alpki.

¹⁷¶ Na kua kino ahau ki te ora; no te mea he he ki ahau te mahi e mahia ana i raro i te ra: he horihori katoa hoki, he whai kau i te hau.

¹⁷Siis ma vihkasin elu, sest see, mida päikese all tehakse, oli mu meelest halb. Sest see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.

¹⁸I kino ano hoki ahau ki toku mauiui i mauiui ai ahau i raro i te ra: ina hoki me waiho iho e ahau ma te tangata i muri i ahau.

¹⁸Ja ma vihkasin kogu oma vaeva, mida ma olin näinud päikese all, sellepärast et ma selle pean jätma inimesele, kes tuleb pärast mind.

¹⁹Ko wai hoki e mohio ana hei tangata whakaaro nui ranei ia, hei wairangi ranei? otiia hei a ia te tikanga mo oku mauiui katoa i mauiui ai ahau, i nui ai ano hoki oku whakaaro i raro i te ra. He horihori ano hoki tenei.

¹⁹Ja kes teabki, on ta tark või alp, aga ta hakkab valitsema kõige üle, milleks mina olen vaeva näinud ja tarkust tarvitanud päikese all. Seegi on tühi töö!

²⁰Na ka anga ahau, ka mea kia whakaparahako toku ngakau ki te mauiui katoa i mauiui ai ahau i raro i te ra.

²⁰Siis ma mõtlesin ümber ja olin südames meeleheitel kogu selle vaeva pärast, mida ma olin näinud päikese all,

²¹Tenei hoki tetahi tangata kei runga nei i te whakaaro nui tana mahi, kei runga i te matauranga, kei runga i te mohio; otiia ka waiho e ia hei wahi ma te tangata kihai nei i mahi. He horihori ano tenei, he he nui.

²¹sest inimene näeb vaeva tarkuse ja teadmiste ning tubliduse abil, kuid peab ometi kõik jätma osaks inimesele, kes selle kallal ei ole vaeva näinud. Seegi on tühi töö ja väga paha!

²²He aha oti te tukunga iho ki te tangata o tona mauiui katoa, o te ngana o tona ngakau i mauiui ai ia i raro i te ra?

²²Sest mis on inimesel kogu oma vaevast ja püüdeist, millega ta ennast vaevab päikese all?

²³He pouri kau hoki ona ra katoa, he ngakau mamae tona raruraru, e kore ano hoki tona ngakau e okioki i te po. Na he horihori ano hoki tenei.

²³On ju kõik ta päevad täis valu ja ta töö meelepahanduseks, ta süda ei maga isegi mitte öösel. Seegi on tühi töö!

²⁴Kahore he mea pai ma te tangata i tua atu i te kai, i te inu, i te mea kia whiwhi tona wairua i te pai i roto i tona mauiui. I kite ano hoki ahau i tenei, no te ringa o te Atua tenei.

²⁴Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta hingel rahuldust tunda oma vaevas. Ma nägin, et seegi on Jumala käest.

²⁵Ko wai oti e nui atu tana kai, ko wai e reka ake i ahau?

²⁵Sest kes võiks süüa ja kes võiks juua ilma temata?

²⁶Ki te tangata hoki e pai ana ki to te Atua aroaro e homai ana e ia he whakaaro nui, he matauranga, he koa; ki te tangata hara ia e homai ana e ia he raruraru, ki te kohikohi, ki te amene mea mai, hei hoatutanga mana ki te tangata e pai ana ki to te Atua aroaro. He horihori ano hoki tenei, he whai i te hau.

²⁶Sest tema annab inimesele, kes temale meeldib, tarkust ja tunnetust ning rõõmu; aga patusele ta annab ülesandeks korjata ja koguda, et seda siis anda sellele, kes Jumalale meeldib. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine.