¹¶ Tera tetahi he i kitea e ahau i raro i te ra, he mea taimaha ano ki runga ki nga tangata:

¹On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal:

²He tangata i homai nei e te Atua ki a ia he taonga, he rawa, he kororia, a kihai tona wairua i hapa ki tetahi mea i hiahia ai ia, otiia kihai i tukua e te Atua ki a ia te tikanga mo te kai i tetahi wahi o aua mea, engari kainga ana e te tangata k e. He horihori tenei, he mate kino.

²Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei puudu midagi kõigest sellest, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras. See on tühi töö ja tõsine kannatus!

³Ki te kotahi rau nga tamariki a tetahi tangata, a he maha nga tau e ora ai ia, maha atu nga ra o ona tau, a kahore tona wairua i ngata i te pai, kahore hoki ia e whai tanumanga; e mea ana ahau tera noa atu te pai o te materoto i a ia.

³Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma hüvest rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui tema.

⁴I haere mai hoki tera i runga i te horihori, a haere atu ana i runga i te pouri, a ka taupokina tona ingoa e te pouri.

⁴Sest see tuleb olematusest ja läheb pimedusse, ja pimedus peidab ta nime.

⁵Kihai hoki ia i kite i te ra, kihai ano i mohio ki a ia; nui atu to tenei okioki i to tera;

⁵Ta pole päikest näinud ega tundnud, ja temale ei saa osaks isegi mitte matust - ometi on tal rohkem rahu kui tollel.

⁶Ae, ahakoa kotahi mano topu nga tau i ora ai ia, heoi kahore he pai i kitea e ia. He teka ianei e haere ana te katoa ki te wahi kotahi?

⁶Isegi kui ta elaks kaks korda tuhat aastat, head ta siiski ei näe - jah, eks kõik lähe ühte paika!

⁷¶ Ko nga mea katoa i mauiui ai te tangata hei mea ano mo tona mangai, otiia e kore tona wairua e makona.

⁷Kogu inimese vaev on ta oma suu tarvis, ja ometi ei saa isu täis!

⁸He aha oti ta te tangata whakaaro nui e hira ake ana i ta te wairangi? He aha hoki ta te ware, e mohio nei ki te haere i te aroaro o te hunga ora?

⁸Sest mis kasu on albiga võrreldes targal, ja mis on kannatajal sellest, et ta oskab elada elavate ees?

⁹He pai ke te kite o nga kanohi i te kaipaowe o te hiahia: he horihori ano tenei, a he whai i te hau.

⁹Parem on see, mis silmaga on näha, kui rahuldamata himu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!

¹⁰Ko nga mea katoa o mua kua oti noa ake te hua ki te ingoa, a e mohiotia ana ko te tangata: e kore hoki ia e tau hei totohe ki te mea e kaha atu ana i a ia.

¹⁰Mis sünnib, on juba ammu määratud; ja on teada, et ta on inimene, ja ei suuda vaielda sellega, kes on temast vägevam.

¹¹¶ Ka maha nei nga mea hei whakanui i te horihori, he aha te painga ki te tangata?

¹¹Sest mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust. Mis kasu on inimesel sellest?

¹²Ko wai hoki e mohio ana he aha te mea pai ki te tangata i a ia nei i te ora, i nga ra katoa o tona oranga horihori, e rite nei ki te atarangi i a ia e mahi nei? Ko wai hoki hei whakaatu ki te tangata ko te aha e puta mai i muri i a ia i raro i t e ra?

¹²Sest kes teab, mis on inimesele hea siin elus, tema tühise elu üürikesil päevil, mida ta veedab varjuna? Sest kes ütleb inimesele, mis pärast teda sünnib päikese all?