¹¶ I puta mai ano te kupu a Ihowa ki ahau, i mea,

¹Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²E te tama a te tangata, he aha te nuinga ake o te waina i nga rakau katoa, o te manga waina i roto i nga rakau o te ngahere?

²'Inimesepoeg, kas on siis viinapuu, metsapuude seas olev väät, parem kui kõik teised puud?

³E tangohia mai ranei tetahi wahi o reira, hei mahinga i tetahi mahi? e tangohia ranei tetahi titi i reira hei whakairi mo tetahi mea?

³Kas võetakse sellest puud, et teha tarbeasja? Või kas võetakse sellest varn, et riputada sinna igasugu riistu?

⁴Nana, e maka ana ki te ahi hei wahie; pau ake i te ahi ona pito e rua, wera iho a waenganui; he pai ranei mo tetahi mahi?

⁴Vaata, see antakse tuleroaks. Tuli põletab selle mõlemaid otsi ja selle keskpaik kõrvetatakse - kas see kõlbab veel millekski?

⁵Nana, i tona toitutanga, kihai i pai mo tetahi mahi; katahi ka he rawa mo tetahi mahi a muri ake nei, i te mea ka kaia nei e te ahi, a ka wera?

⁵Vaata, kui see oli rikkumata, siis ei saadud seda tarvitada millekski; veelgi vähem saab seda millekski tarvitada, kui tuli on seda põletanud ja kõrvetanud.

⁶Mo reira ko te kupu tenei a te Ariki, a Ihowa, Ka rite ki taua rakau, ki te waina i roto i nga rakau o te ngahere, i tukua ra e ahau ki te ahi hei wahie, ka pera taku tukunga atu i nga tangata o Hiruharama.

⁶Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Nii nagu ma metsapuude seast olen andnud viinapuu tuleroaks, nõnda loovutan ma Jeruusalemma elanikud.

⁷Ka u atu ano toku mata hei he mo ratou. Ka puta mai ratou i te ahi, otiia ma te ahi ano ratou e kai: a ka mohio koutou ko Ihowa ahau, ina u atu toku mata ki te he mo ratou.

⁷Ja ma pööran oma palge nende vastu: nad on pääsenud tulest, aga tuli sööb nad. Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma pööran oma palge teie vastu.

⁸Ka meinga ano e ahau te whenua hei ururua mo te he i he ai ratou, e ai ta te Ariki, ta Ihowa.

⁸Ja ma teen maa lagedaks, sellepärast et nad on olnud täiesti truuduseta, ütleb Issand Jumal.'