¹¶ Na, i a Ihaka kua koroheketia, kua atarua hoki nga kanohi, i kore ai ia e kite, ka karangatia e ia a Ehau, tana tama matamua, ka mea ki a ia, E taku tama: a ka mea ia ki a ia, Tenei ahau.

¹Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: 'Mu poeg!' Ja see vastas temale: 'Siin ma olen!'

²Na ka mea ia, Nana, kua koroheke ahau, kahore hoki ahau e mohio ki te ra e mate ai ahau:

²Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

³Na reira mauria e koe au rakau, tau papa pere me tau kopere, ka haere ki te koraha ki te hopu kai maku;

³Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!

⁴Ka taka ai i tetahi kai reka maku, hei taku i pai ai, ka mau mai ai ki ahau kia kai ahau; kia manaaki ai toku wairua i a koe i mua o toku matenga.

⁴Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!'

⁵A i rongo a Ripeka i te korerotanga a Ihaka ki a Ehau, ki tana tama. Na ko te haerenga o Ehau ki te koraha ki te hopu kai hei maunga mai mana.

⁵Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

⁶¶ Na ka korero a Ripeka ki a Hakopa, ki tana tama, ka mea, Nana, kua rongo ahau i tou papa e korero ana ki a Ehau, ki tou tuakana, e mea ana,

⁶siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: 'Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

⁷Mauria mai tetahi kai maku, ka taka ai i tetahi kai reka maku, kia kai ahau, kia manaaki ai ahau i a koe i te aroaro o Ihowa, kei mate ahau.

⁷Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.

⁸Na, whakarongo ki toku reo, e taku tama, kia rite ki taku e whakahau nei ki a koe.

⁸Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

⁹Haere inaianei ki te kahui, ka mau mai ki ahau i reira kia rua nga kuao papai o nga koati; a maku ena e taka hei kai reka ma tou papa, hei pera me tana e pai ai:

⁹mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

¹⁰A mau e kawe ki tou papa, kia kai ia, kia manaaki ai ia i a koe kei wha mate ia.

¹⁰Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!'

¹¹Na ka mea a Hakopa ki a Ripeka, ki tona whaea, Na ko Ehau, ko toku tuakana, he tangata puhuruhuru, ko ahau ia he kiri maheni:

¹¹Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: 'Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.

¹²Tera pea toku papa e whawha i ahau, a ki tana ka rite ahau ki te tangata tinihanga: a he kanga te mea e riro mai i ahau, kahore he manaaki.

¹²Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.'

¹³Na ko te meatanga a tona whaea ki a ia, Hei runga i ahau tou kanga, e taku tama: whakarongo mai ia ki toku reo, haere, tikina aua mea ki ahau.

¹³Aga ta ema ütles talle: 'Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!'

¹⁴Na ka haere ia, ka tikina, ka mauria mai ki tona whaea: a ka taka e tona whaea he kai reka, he pera me ta tona papa i pai ai.

¹⁴Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

¹⁵Na ka tikina e Ripeka nga kakahu papai o Ehau, o tana tama o mua, i a ia hoki aua mea i roto i te whare; a whakakakahuria ana e ia ki a Hakopa, ki tana tama o muri:

¹⁵Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

¹⁶A ka whakapiritia e ia nga hiako o nga kuao koati ki ona ringa, ki te wahi maeneene hoki o tona ka kai:

¹⁶Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

¹⁷Na ka hoatu e ia te kai reka me te taro i hanga e ia ki te ringa o Hakopa, o tana tama.

¹⁷Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

¹⁸¶ Na ka tae ia ki tona papa, ka mea, E toku matua: a ka mea a, Tenei ahau; ko wai koe, e taku ama?

¹⁸ja see läks oma isa juurde ning ütles: 'Mu isa!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?'

¹⁹Na ka mea a Hakopa ki tona papa, Ko Ehau ahau, ko tau matamua: kua oti i ahau tau i ki mai ai ki ahau: na maranga ake, e noho ki te kai i te kai i hopukia nei e ahau, kia manaaki ai tou wairua i ahau.

¹⁹Ja Jaakob ütles oma isale: 'Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

²⁰A ka mea a Ihaka ki tana tama, Na te aha i hohoro ai te kitea e koe, e taku tama? Ka mea ia, Na Ihowa hoki, na tou Atua, i homai kia hohoro.

²⁰Aga Iisak küsis oma pojalt: 'Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?' Ja tema vastas: 'Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.'

²¹A ka mea a Ihaka ki a Hakopa, Nuku mai nei na, kia whawha ahau ki a koe, e taku tama, ko taku tama tonu ranei koe, ko Ehau, kahore ranei.

²¹Siis Iisak ütles Jaakobile: 'Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?'

²²Na ka neke atu a Hakopa ki a Ihaka, ki tona papa, a ka whawha tera i a ia, ka mea, Ko te reo, no Hakopa te reo, ko nga ringa ia, no Ehau nga ringaringa.

²²Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: 'Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!'

²³A kihai ia i mohio ki a ia, no te mea he huruhuru ona ringa, i rite ki nga ringa o Ehau, o tona tuakana: na ka manaaki ia i a ia.

²³Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

²⁴A ka mea, Ko taku tama pu ranei koe, ko Ehau? A ka mea ia, Ko ahau tenei.

²⁴Ta küsis veel kord: 'Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?' Ja ta vastas: 'Olen!'

²⁵Na ka mea ia, Kawea mai kia tata ki ahau, kia kai ahau i te kai i hopukia e taku tama, kia manaaki ai toku wairua i a koe. Na kawea atu ana e ia ki a ia, a ka kai ia: i mauria atu ano e ia he waina ki a ia, a inu ana ia.

²⁵Siis ta ütles: 'Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!' Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.

²⁶Katahi ka mea a Ihaka, tona papa, ki a ia, Nuku mai nei, ka kihi i ahau, e taku tama.

²⁶Seejärel ütles ta isa Iisak temale: 'Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!'

²⁷Na ka neke atu ia, a ka kihi ia i a ia: a ka hongi ia i te haunga o ona kakahu, ka manaaki i a ia, ka mea, Titiro hoki, rite tahi te haunga o taku tama ki te haunga o te parae i manaakitia e Ihowa:

²⁷Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: 'Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

²⁸Kia homai ano e te Atua ki a koe te tomairangi o te rangi, me te momonatanga o te whenua, kia nui ano hoki te witi me te waina:

²⁸Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!

²⁹Kia mahi nga iwi ki a koe, kia piko iho hoki nga tauiwi ki a koe: kia waiho koe hei rangatira mo ou teina, a kia piko iho ki a koe nga tama a tou whaea: kia kanga te tangata e kanga ana i a koe, a kia manaakitia te tangata e manaaki ana i a koe.

²⁹Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!'

³⁰¶ A, mutu ana te manaaki a Ihaka i a Hakopa, puta kau atu ano a Hakopa i te aroaro o Ihaka, o tona papa, na ka tae mai a Ehau, tona tuakana, i tana hopu kirehe mohoao.

³⁰Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob oli just ära läinud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

³¹Kua oti ano hoki i a ia tetahi kai reka te taka, a kawea ana ki tona papa, na ka mea ki tona papa, Kia ara ake toku papa ki te kai i te mea i hopukia mai e tana tama, kia manaaki ai tou wairua i ahau.

³¹Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: 'Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!'

³²Na ka mea a Ihaka, tona papa, ki a ia, Ko wai koe? A ka mea ia, ko tau tama ahau, ko Ehau, ko tau matamua.

³²Aga tema isa Iisak küsis temalt: 'Kes sa oled?' Ja ta vastas: 'Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!'

³³Na tino wiri rawa ana a Ihaka, a ka mea, Ha, ko wai ra tenei i hopukia nei e ia he kai, a kawea ana mai ki ahau, a kainga katoatia ana e ahau i te mea kahore ano koe i tae mai, a manaakitia ana ia e ahau? ae ra, ka manaakitia ano ia.

³³Siis Iisak värises väga suurest ärritusest ja ütles: 'Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!'

³⁴A, i te rongonga o Ehau i nga kupu a tona papa, ka tangi ia, he tangi nui, he tangi tiwerawera, a ka mea ki tona papa, Manaakitia ahau, ae ra, ahau ano hoki, e toku papa.

³⁴Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: 'Õnnista ka mind, mu isa!'

³⁵A ka mea ia, I haere tinihanga mai tou teina, a riro ana tou manaaki i a ia.

³⁵Aga ta vastas: 'Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse.'

³⁶Na ka mea ia, Ka tika ha te tapanga i a ia ko Hakopa? kua rua nei hoki oku mamingatanga e ia: ko toku matamuatanga kua riro i a ia; a inaianei kua riro toku manaaki i a ia. Ka mea ano ia, Kahore ranei i mahue atu ki a koe tetahi manaaki moku?

³⁶Siis ta ütles: 'Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!' Ja ta küsis: 'Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?'

³⁷Na ka whakahoki a Ihaka, ka mea ki a Ehau, Na, kua waiho ia e ahau hei rangatira mou, kua hoatu hoki ona tuakana katoa ki a ia hei apa; kua whakaukia hoki ia e ahau ki te witi, ki te waina: a he aha ra mau hei meatanga maku, e taku tama?

³⁷Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: 'Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja veiniga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?'

³⁸Na ka mea a Ehau ki tona papa, Kotahi tonu ia tau manaaki, e toku papa? manaakitia ahau, ae ra, ahau ano hoki, e toku papa. Na nui atu te reo o Ehau ki te tangi.

³⁸Ja Eesav ütles oma isale: 'Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!' Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

³⁹Na ka whakahoki a Ihaka, tona papa, ka mea ki a ia, Na, no te momonatanga o te whenua te nohoanga mou, no te tomairangi hoki o te rangi i runga;

³⁹Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: 'Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt.

⁴⁰Ma tau hoari hoki e ora ai koe, me mahi ano koe ki tou teina; a tenei ake, kei tou kakenga hei rangatira, na ka wahia atu e koe tana ioka i tou kaki.

⁴⁰Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama. Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast.'

⁴¹¶ Na ka mauahara a Ehau ki a Hakopa mo te manaaki i manaakitia ai ia e tona papa; a ka mea a Ehau i roto i tona ngakau, E tata ana nga ra e uhungatia ai toku papa; ko reira ahau patu ai i toku teina, i a Hakopa.

⁴¹Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: 'Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!'

⁴²Na ka korerotia ki a Ripeka nga kupu a Ehau, a tana tama o mua: a ka tono tangata ia ki te karanga i a Hakopa, i tana tama o muri, ka mea ki a ia, Na, tenei tou tuakana, a Ehau, mo te wahi ki a koe, te whakamarie nei i a ia, te mea nei ki te pat u i a koe.

⁴²Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: 'Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab.

⁴³No konei, e taku tama, whakarongo ki toku reo; whakatika, e rere ki a Rapana, ki toku tungane, ki Harana;

⁴³Aga nüüd, mu poeg, kuula mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

⁴⁴Hei a ia koe noho ai mo etahi rangi, kia tahuri atu ra ano te aritarita o tou tuakana;

⁴⁴ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

⁴⁵Kia tahuri ke atu ra ano i a koe te riri a tou tuakana, kia wareware hoki i a ia tau i mea ai ki a ia: katahi ahau ka tono tangata ki te tiki atu i a koe i reira: he aha kia tangohia atu ai korua tokorua i ahau i te rangi kotahi?

⁴⁵kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?'

⁴⁶Na ka mea a Ripeka ki a Ihaka, Kei te hoha ahau ki te ora i nga tamahine a Hete: ki te tango a Hakopa i tetahi wahine mana i roto i nga tamahine a Hete, i tetahi e penei ana me enei tamahine o te whenua nei, hei aha ake moku te ora?

⁴⁶Ja Rebeka ütles Iisakile: 'Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetitaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?'