¹¶ No te mea ka aroha a Ihowa ki a Hakopa, ka whiriwhiria ano a Iharaira e ia; ka meinga hoki ratou kia ata noho ki to ratou ake oneone; ka piri ano te tangata ke ki a ratou, ka uru ano hoki ki roto ki te whare o Hakopa.

¹Issand halastab Jaakobi peale, valib taas Iisraeli ja asustab nad nende oma maale; võõradki seltsivad nendega ja liituvad Jaakobi sooga.

²E tango ano nga iwi i a ratou, e kawe i a ratou ki to ratou wahi, riro tonu iho ratou i te whare o Iharaira hei pononga tane, hei pononga wahine i te oneone a Ihowa: a hei whakarau mo ratou o ratou kaiwhakarau, ko ratou ano hei rangatira mo o rat ou kaitukino.

²Ja rahvad võtavad nad ning toovad nad nende pärispaika; aga Iisraeli sugu teeb nad Issanda pinnal enesele sulaseiks ja teenijaiks: nad võtavad vangi oma vangistajad ja valitsevad oma rõhujate üle.

³Na, i te ra e meinga ai koe e Ihowa kia okioki i tou pouri, i tou pawera, i te mahi pakeke ano hoki i whakamahia ai koe,

³Ja sel päeval, kui Issand annab sulle rahu vaevast ja ahistusest ning raskest tööst, mida sa pidid tegema,

⁴¶ Ko reira maranga ai tenei pepeha au mo te kingi o Papurona, ka mea hoki koe, Anana! mutu pu ta te kaitukino, mutu pu ta te pa koura!

⁴hakkad sa laulma seda pilkelaulu Paabeli kuningast ja ütled: Kuidas on siis nüüd kallaletung lakanud, rõhumisele lõpp tulnud?

⁵Whati ana i a Ihowa te tokotoko o te hunga kino, te hepeta o nga kingi;

⁵Issand on katki murdnud õelate kepi, võimutsejate vitsa,

⁶Nana i patu nga iwi, me te riri, me te patu kihai i tamutu, nana i whakahaere nga iwi i runga i te riri, me te whakatupu kino, kahore he kaiaraarai.

⁶mis lõi rahvaid raevus lõppemata löökidega, mis rahvusi valitses vihas lakkamatu jälitusega.

⁷Kua whai okiokinga, kua ata noho te whenua katoa; pakaru mai ana ta ratou waiata.

⁷Kogu maa tõmbab hinge, puhkab, nad rõkatavad rõõmust.

⁸Ae, kei te koa nga kauri ki a koe, ratou ko nga hita o Repanona, e ki ana, No tou taunga ano ki raro i kore ai te kaitapahi e tae mai ki a matou.

⁸Sinust tunnevad rõõmu ka küpressid ja Liibanoni seedrid: 'Sest ajast, kui sa lamad maas, ei tule keegi meid raiuma!'

⁹Ko te reinga i raro, oho ana i a koe, he tutakitanga ki a koe i tou taenga atu; he meatanga ki a koe i whakaarahia ai e ia nga tupapaku, nga mea nunui o te whenua; maranga ana i a ia nga kingi katoa o nga iwi i runga i o ratou torona.

⁹Surmavald all on liikvel sinu pärast, et võtta vastu su tulekut: ta äratab sinu pärast surnute vaimud, kõik maa juhid, laseb nende aujärgedelt tõusta kõik rahvaste kuningad.

¹⁰Ka korero ratou katoa ki a koe, ka mea, Ko koe ano hoki, kua ngoikore penei me matou? kua rite koe ki a matou?

¹⁰Need kõik kostavad ja ütlevad sulle: 'Sinagi oled jäänud jõuetuks nagu meie, oled saanud meie sarnaseks!'

¹¹Kua oti tou kororia te whakahoki iho ki te reinga, me te rangi ano o au hatere: ko te whariki mou ko te kutukutu, ko te hipoki mou ko nga toke.

¹¹Alla surmavalda on tõugatud su kõrkus, su naablite helinad; su alla on laotatud ussikesi ja sind katavad vaglad.

¹²Anana! tou takanga iho i te rangi, e Tawera, e te tama a te ata! te tapahanga iho i a koe ki raro, nau nei i tuku nga iwi ki raro!

¹²Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja?

¹³I mea hoki tou ngakau, Ka piki ahau ki te rangi, ka whakanekehia ake e ahau toku torona ki runga i nga whetu a te Atua, ka noho ano ahau ki te maunga o te whakaminenga, ki nga taha rawa ki te raki.

¹³Sina ütlesid oma südames: 'Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal.

¹⁴Ka pikitia e ahau a runga ake o nga wahi tiketike o nga kapua; ka rite ahau ki te Runga Rawa.

¹⁴Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.'

¹⁵Otira ka whakahokia iho koe ki te reinga, ki nga pito rawa o te rua.

¹⁵Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda.

¹⁶Ko te hunga e kite i a koe, matatau tonu ta ratou titiro ki a koe, me ta ratou ata whakaaroaro ano, Ko te tangata ianei tenei i wiri ai te whenua, i ngaueue ai nga rangatiratanga;

¹⁶Kes sind nägid, silmitsevad sind, vaatavad sind üksisilmi: 'Kas see on mees, kes pani maa värisema, kuningriigid vabisema,

¹⁷I mea nei i te ao hei koraha, wahia ana e ia ona pa: kihai i tuku i ana herehere ki to ratou wahi?

¹⁷kes tegi ilmamaa kõrbe sarnaseks ja kiskus maha selle linnad, kes ei lasknud oma vange koju?'

¹⁸Ko nga kingi katoa o nga iwi, ko ratou katoa, takoto ana i tona whare, i tona whare, i runga i te kororia.

¹⁸Kõik rahvaste kuningad magavad auga, igaüks oma hauakambris,

¹⁹Ko koe ia he mea maka mai i tou urupa, ano he peka e whakariharihangia ana, he mea whakakakahu ki te hunga i patua, i werohia ki te hoari, e haere ana ki raro ki nga kohatu o te rua; ano he tinana i takatakahia e te waewae.

¹⁹sina aga oled nagu põlatud oks, eemale heidetud oma hauast, kaetud tapetutega, mõõgaga läbipistetutega, kes paisatakse alla kivimurdu purukstallatud laibana.

²⁰E kore te tanumanga mou e huihuia ki to ratou, mou i whakangaro i tou whenua, i patu i tou iwi: e kore te uri o nga kaimahi i te kino e whai ingoa, ake ake.

²⁰Sina ei ühine nendega hauas, sest sa oled hävitanud oma maa, tapnud oma rahva. Iialgi enam ei nimetata kurjategijate sugu.

²¹Kia tere te patu mo ana tamariki, mo te he o o ratou matua; kei kake, kei riro ano i a ratou te whenua, kei kapi te mata o te ao i o ratou pa.

²¹Valmistage tema laste jaoks tapapink nende vanemate süü pärast, et nad ei tõuseks ega vallutaks maad ega täidaks ilmamaad linnadega.

²²Ka whakatika hoki ahau ki a ratou, e ai ta Ihowa o nga mano, ka tapahia atu ano e ahau i Papurona te ingoa me te toenga, te tama me te mokopuna, e ai ta Ihowa.

²²Mina tõusen nende vastu, ütleb vägede Issand, ja ma kaotan Paabeli nime ja jäägi, järglased ja järelkasvu, ütleb Issand.

²³Ka meinga ano a reira e ahau hei kainga mo te matuku, hei harotoroto wai; ka purumatia ano e ahau ki te puruma o te whakangaromanga, e ai ta Ihowa o nga mano.

²³Ma teen ta siilide omandiks ja roolaugasteks, ja ma pühin ta ära hävitusluuaga, ütleb vägede Issand.

²⁴¶ Kua oati a Ihowa o nga mano, kua mea, Ina, u tonu taku i whakaaro ai: ko taku i whakatakoto ai, mau tonu;

²⁴Vägede Issand on vandunud, öeldes: Tõesti, nagu ma olen mõelnud, nõnda sünnib, ja see, mida ma olen kavatsenud, läheb korda:

²⁵Mo te Ahiriana kia whati i ahau ki toku whenua, kia takatakahia ki runga ki oku maunga: ko reira tana ioka marere ai i runga i a ratou; a ka marere tana pikaunga i runga i o ratou pokohiwi.

²⁵ma murran Assuri oma maal ja tallan teda oma mägedel; siis on nad tema ikkest lahti ja tema koorem võetakse nende õlgadelt.

²⁶Ko te whakaaro tenei kei te takoto mo te whenua katoa: ko te ringa ano tenei e totoro atu nei ki nga iwi katoa.

²⁶See on nõu, peetud kogu maa kohta, ja see on käsi, sirutatud kõigi rahvaste kohale.

²⁷Kua takoto hoki i a Ihowa o nga mano, a ma wai e whakataka? kua totoro tona ringa, a ko wai hei mea kia pepeke?

²⁷Sest vägede Issand on võtnud nõuks, kes teeb selle tühjaks? Tema käsi on välja sirutatud, kes pöörab selle tagasi?

²⁸No te tau i mate ai a Kingi Ahata tenei poropititanga.

²⁸Kuningas Aahase surma-aastal sündis see ennustus:

²⁹Kei koa, e Pirihitia katoa, ki te whatinga o te rakau a te kaiwhiu i a koe: tera hoki e puta ake he neke i roto i te pakiaka o te nakahi, a ko tona hua he nakahi e rere ana me he ahi.

²⁹Ära rõõmusta, sina Vilistimaa, et murtud on vits, mis sind lõi! Sest mao juure seest tuleb välja rästik ja tema vili on lendav madu.

³⁰Na ka kai nga matamua o nga ware, ka takoto nga rawakore, te ai he wehi; ka whakamatea ano e ahau tou pakiaka ki te hemokai, a ka patua ou morehu.

³⁰Siis karjatatakse viletsate esmikuid ja vaesed magavad muretult; aga sinu juure ma suretan näljaga ja su jääk tapetakse.

³¹Aue, e te kuwaha; hamama, e te pa; harotu kau koe, e Pirihitia katoa: e puta mai hoki te paowa i te raki: e kore tetahi e tu ke mai i te wa i whakaritea mona.

³¹Ulu, värav, kisenda, linn! Vabise, kogu Vilistimaa, sest põhja poolt tuleb suits ja keegi tema väehulkades ei jää teistest maha.

³²A he aha te kupu e whakahokia ki nga karere o te iwi? Ina ra, na Ihowa a Hiona i whakatu, a ka ai a reira hei rerenga atu mo nga mea o tana iwi i tukinotia.

³²Ja mida vastata paganate saadikuile? Seda, et Issand on rajanud Siioni ja seal leiavad varju tema rahva vaevatud.