¹¶ Nana, ka kingi te kingi i runga i te tika, ka whakahaere tikanga ano nga rangatira i runga i te whakawa.

¹Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.

²A ka ai he tangata hei kuhunga ina pa te hau, hei piringa kei mate i te tupuhi; ka rite ki nga awa wai i te wahi maroke, ki te ata o te kohatu nui i te whenua ngaunga ra.

²Siis on igaüks neist otsekui pelgupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põuases paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal.

³Na e kore e atarua nga kanohi o te hunga kite; ka whakarongo ano te hunga i te taringa rongo.

³Siis pole nägijate silmad suletud ja kuuljate kõrvad panevad tähele.

⁴Ka matauria ano te matauranga e te ngakau o te hunga ponana, a ka hohoro te arero o nga reo kikiki ki te korero marama.

⁴Läbematute süda õpib tundma tõde ja kogelejate keel ruttab selgesti rääkima.

⁵E kore te wairangi e kiia i muri he ohaoha, e kore ano te kaiponu e kiia he atawhai.

⁵Jõledat ei hüüta enam õilsaks ja petist ei nimetata auliseks.

⁶Ka korero hoki te tangata nanakia i te nanakia, a ka mahi tona ngakau i te kino, kia whakahawea ai ki te tapu, kia puta ke ai tana korero ki a Ihowa, kia noho tahanga ai i a ia te wairua o te tangata matekai, kia moti ai hoki he wai mo te tangata matewai.

⁶Sest jõle räägib jõledust ja ta süda taotleb nurjatust, et teha jumalavallatust ja rääkida Issanda kohta valet, et näljast hinge lasta nälgida ja janusele keelata jooki.

⁷He kino hoki nga hanga a te kaiponu: e whakatakotoria ana e ia he whakaaro kino, he korero teka e he ai te hunga iti, ahakoa e tika ana ano nga korero a te rawakore.

⁷Petise relvad on kurjad, ta kavatseb häbitegusid, et hävitada hädalisi valekõnega, isegi kui vaene räägib õigust.

⁸He ohaoha ia nga tikanga a te ohaoha; a ka u ia ki nga mahi ohaoha.

⁸Aga õilis kavatseb õilsaid asju ja jääb püsima õilsate asjade juurde.

⁹¶ Whakatika e nga wahine e noho pai ana, whakarongo ki toku reo: e nga tamahine whakaarokore, kia whai taringa ki aku kupu.

⁹Muretud naised, tõuske üles, kuulake mu häält; hooletud tütred, kuulake mu kõnet!

¹⁰He maha nga ra i tua atu i te tau e raruraru ai koutou, e nga wahine maharakore: no te mea ka kore te whakinga waina, e kore hoki e tae mai te kohikohinga.

¹⁰Veel aasta ja mõned päevad, siis te, hooletud, värisete, sest viinamarjalõikusel on lõpp, korjamist enam ei tule.

¹¹E wiri, e nga wahine e noho humarie ana; pokaikaha noa iho, e te hunga maharakore; whakarerea nga kakahu, noho tahanga, whitikiria he kakahu taratara ki o koutou hope.

¹¹Vabisege, muretud, värisege, muretud, värisege, hooletud, riietuge lahti, võtke endid alasti ja vöötage niuded!

¹²Ka papaki ratou ki nga uma mo nga mara ataahua, mo te waina hua.

¹²Siis lüüakse endile vastu rindu toredate põldude pärast, viljakate viinapuude pärast,

¹³Ka puta ake te tataramoa me te tumatakuru ki te oneone o taku iwi, ina, ki runga ki nga whare koa katoa o te pa hari:

¹³minu rahva põllumaa pärast, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, jah, kõigi lusthoonete pärast selles ülemeelikus linnas.

¹⁴No te mea ka mahue te whare kingi, ka whakarerea te pa tokomaha: ko te puke me te pourewa ka waiho hei ana a ake ake, hei mea e koa ai nga kaihe mohoao, hei wahi kai ma nga kahui;

¹⁴Sest palee jääb maha, linna lärm lakkab, templiküngas ja vahitorn muutuvad igavesti kõledaiks väljadeks, metseeslitele rõõmuks, karjadele karjamaaks,

¹⁵Kia ringihia mai ra ano i runga te wairua ki a tatou, kia meinga ra ano te koraha hei mara whai hua, kia kiia ano te mara whai hua he ngahere.

¹⁵kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks.

¹⁶Ko reira te whakawa noho ai ki te koraha, a hei kainga te mara hua mo te tika.

¹⁶Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias.

¹⁷A ko te mahi a te tika he rongo mau; ko te whakaotinga o te tika he ata noho, he ngakau u a ake ake.

¹⁷Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek.

¹⁸Ka noho hoki taku iwi ki te nohoanga o te rongo mau, ki nga kainga e u ai te ngakau, ki nga okiokinga humarie.

¹⁸Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus,

¹⁹Ka tarere iho ia te whatu i te hinganga o te ngahere; a ka whakahoroa rawatia te pa ki raro.

¹⁹kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse.

²⁰Ano te hari o koutou, o te hunga e whakato ana ki te taha o nga wai katoa, e tuku atu ana i nga waewae o te kau, o te kaihe.

²⁰Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.