¹¶ Ka koa te koraha me te wahi mokemoke, ka hari te koraha, koia ano kei te rohi te whai puawai.

¹Kõrb ja liivik rõõmutsevad, nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia.

²Nui atu te tupu, ka koa, ae ra, koa ana, waiata ana: ka hoatu te kororia o Repanona ki reira, te nui o Karamere, o Harono: ka kite ratou i te kororia o Ihowa, i te nui o to tatou Atua.

²Ta õitseb kaunisti ja ilutseb rõõmu ning hõiskamisega, temale antakse Liibanoni toredus, Karmeli ja Saaroni ilu. Nad saavad näha Issanda toredust, meie Jumala ilu.

³Whakakahangia nga ringa ngoikore, whakaungia nga turi ngonge.

³Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!

⁴Mea atu ki te hunga ngakau potatutatu, Kia kaha, kaua e wehi: nana, ka haere mai to koutou Atua, me te rapu utu, me te whakautu a te Atua; ka haere mai ano ia ki te whakaora i a koutou.

⁴Öelge neile, kel rahutu süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal! Kättemaks tuleb, teie Jumala karistus; tema ise tuleb ja päästab teid.

⁵¶ Ko reira nga kanohi o nga matapo kite ai, a ka puare nga taringa o nga turi.

⁵Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti.

⁶Ko reira te kopa tupeke ai, ano he hata, ka waiata te arero o te whango; no te mea ka pakaru mai nga wai i te koraha, nga awa i te wahi titohea.

⁶Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.

⁷Na ka meinga te kirikiri mumura hei harotoroto, te whenua maroke hei puputanga wai: a i te nohoanga i takoto ai nga kirehe mohoao, ko te tarutaru, ko te kakaho, ko te wiwi.

⁷Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles; seal, kus on ðaakalite eluase, kasvab kaislaid, kõrkjaid ja pilliroogu.

⁸Ka whai huanui ano a reira, me tetahi ara, ka kiia hoki, Ko te ara o te tapu; e kore te poke e haere i reira; engari ka waiho mo ratou; a ko te tangata haere ara, ahakoa he wairangi, e kore e he ki reira.

⁸Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte.

⁹Kahore o reira raiona, e kore ano tetahi kararehe kai kino e tika na reira, e kore e kitea ki reira; engari ka haereerea e te hunga i hokona.

⁹Seal ei ole lõvi ega lähe sinna murdjad kiskjad, neid seal ei leidu. Aga lunastatud käivad.

¹⁰Na, ko a Ihowa i hoko ai ka hoki mai, ka haere mai i runga i te waiata ki Hiona; i runga i o ratou mahunga ko te haringa e kore e mutu: ka whiwhi ratou ki te koa, ki te hari, a rere atu ana te pouri me te aue.

¹⁰Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.