1¶ He whakaaro ki Hiona i kore ai ahau e noho hu, he whakaaro, ki Hiruharama te ata noho ai ahau, kia puta ra ano tona tika ano he tiahotanga, tona whakaoranga ano he rama e ka ana.
1Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalemma pärast, enne kui tema õigus hakkab paistma ja tema pääste põleb otsekui tõrvik.
2A ka kite nga tauiwi i tou tika, nga kingi katoa i tou kororia; a he ingoa hou e whakahuatia ki a koe, he mea whakahua na te mangai o Ihowa.
2Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au. Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu.
3Hei karauna ataahua ano koe i te ringa o Ihowa, hei potae kingi i te ringa o tou Atua.
3Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.
4E kore koe e kiia a muri ake nei, He mea whakarere; heoi ano kianga o tou whenua, He ururua; engari ka huaina koe, ko Hepetipa; tou whenua, ko Peura: no te mea ka ahuareka a Ihowa ki a koe, a ka whai tahu tou whenua.
4Sinust ei kõnelda enam kui 'Hüljatust' ega kõnelda su maast enam kui 'Laastatust', vaid sind hüütakse 'Minu armsam' ja su maad 'Abikaasa', sest Issand armastab sind ja su maa saab mehele.
5Kei te marenatanga hoki o te taitamariki ki te wahine te rite o te marenatanga o au tamariki ki a koe; kei te koa hoki o te tane marena hou ki te wahine marena hou te rite o te koa o tou Atua ki a koe.
5Sest nagu noor mees naib neitsi, nõnda naivad sind su pojad; ja nagu peigmees tunneb rõõmu pruudist, nõnda tunneb su Jumal rõõmu sinust.
6¶ Kua oti he kaitiaki te whakarite e ahau ki ou taiepa, e Hiruharama; e kore e kopia te mangai i te ao, i te po. E nga kaiwhakahua o to Ihowa ingoa, kei ata noho,
6Sinu müüride peale, Jeruusalemm, olen ma seadnud vahid; kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad hetkekski vaikida. Issanda meenutajad, ärgu olgu teil puhkust
7Kaua hoki e whakamutua ta koutou ki a ia, kia whakapumautia ra ano a Hiruharama e ia, kia meinga ra ano hei whakamoemiti i runga i te whenua.
7ja ärge andke temale puhkust, enne kui ta on rajanud Jeruusalemma ja seadnud selle maa peale kiituseks!
8Kua oatitia e Ihowa tona ringa matau, tona takakau kaha, E kore e hoatu e ahau tau witi a muri hei kai ma ou hoariri; e kore ano nga tangata ke e inu i tau waina i mauiui ai koe.
8Issand on vandunud oma parema käe ja oma tugeva käsivarre juures: tõesti, enam ma ei anna su vilja su vaenlastele roaks ega saa võõramaalased juua su veini, mille pärast sa oled vaeva näinud,
9Engari ko nga tangata nana i whawhaki, ma ratou e kai, whakamoemiti tonu atu ki a Ihowa; a ko nga tangata nana i kohikohi mai, ka inumia e ratou ki nga marae o toku wahi tapu.
9vaid kes koguvad, need söövad ja kiidavad Issandat, ja kes korjavad, need joovad mu pühamu õuedes.
10¶ Tika atu, tika atu ma nga kuwaha; whakapaia te ara o te iwi; opehia ake, opehia ake te huanui; kohikohia atu nga kamaka; whakaarahia he kara ki nga iwi.
10Minge, minge väravaist välja, valmistage rahvale teed, sillutage, sillutage maanteed, puhastage kividest, tõstke rahvaile lipp!
11Nana, kua korero a Ihowa ki te pito o te whenua, Mea atu ki te tamahine a Hiona, Nana, ko tou whakaoranga te haere mai nei! nana, kei a ia tona utu, kei tona aroaro ano tana mahi.
11Vaata, Issand on kuulutanud maa ääreni: Öelge Siioni tütrele: Vaata, su pääste tuleb! Näe, temaga koos on ta palk ja tema ees on ta töötasu.
12A ka huaina ratou, Ko te iwi tapu, Ko ta Ihowa i hoko ai; ka huaina ano hoki koe, He mea i rapua, He pa kahore i mahue.
12Ja neid hüütakse 'Pühaks rahvaks', 'Issanda lunastatuiks'. Ja sind hüütakse 'Otsituks', 'Linnaks, mis pole maha jäetud'.