¹¶ Ko te kupu tenei a Ihowa, Ko te rangi toku torona, ko te whenua toku turanga waewae: kei hea te whare ka hanga nei e koutou moku? kei hea hoki te wahi hei okiokinga moku?

¹Nõnda ütleb Issand: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg. Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik?

²Ko enei mea katoa hoki he mea hanga na toku ringa, a na kona enei mea katoa i oti ai, e ai ta Ihowa; ko tenei ia taku e titiro ai, ko te tangata e iti ana, kua maru te wairua, a e wiri ana ki taku kupu.

²On ju minu käsi selle kõik teinud ja nõnda on see kõik sündinud, ütleb Issand. Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees.

³Ko te tangata e patu ana i te kau, me te mea e tukituki ana i te tangata; te tangata he reme nei tana patunga tapu, me te mea he kaki kuri e poutoa ana e ia; te tangata e whakaeke ana i te whakahere, me te mea e whakaeke ana i te toto poaka; te t angata e tahu ana i te whakakakara, me te mea e manaaki ana i te whakapakoko. Ae ra, kua whiriwhiria e ratou o ratou ara, e ahuareka ana hoki to ratou wairua ki a ratou mea whakarihariha.

³Ons inimese mahalööja härja tapjaga võrdne? Koera kaela käänaja lamba ohverdajaga? Sea vere tooja roaohvri toojaga? Ons ebajumala austaja viiruki suitsutajaga võrdne? Nõnda nagu need on valinud oma teed ja nende hing armastab nende jäledusi,

⁴Ka whiriwhiria ano e ahau o ratou whakaaro horihori, a ka kawea a ratou i wehi ai ki runga ki a ratou; no te mea i karanga ahau, a kihai tetahi i whakao mai, i korero ahau, a kihai ratou i rongo; heoi mahia ana e ratou te kino i taku tirohanga, a whiriwhiria ana e ratou te mea kihai i paingia e ahau.

⁴nõnda valin minagi nende jaoks piinu ja saadan neile sellepärast hirmuvärinaid; sest kui ma hüüdsin, siis ei vastanud ükski, kui ma rääkisin, siis nad ei kuulnud, vaid tegid kurja mu silmis ja valisid, mis on mulle vastumeelt.

⁵¶ Whakarongo ki te kupu a Ihowa, e te hunga e wiri ana ki tana kupu; Ko o koutou tuakana i kino ra ki a koutou, i pei ra i a koutou, he whakaaro ki toku ingoa, i mea, Kia whakakororiatia a Ihowa, kia kite hoki matou i to koutou koa; na ka whakama r atou.

⁵Kuulge Issanda sõna, kes te värisete tema sõna ees: Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: 'Issand olgu auline, et saaksime näha teie rõõmu!' Aga nad peavad jääma häbisse!

⁶He reo, he ngangau, kei te pa, he reo kei te temepara, ko te reo o Ihowa e whakautu ana i ona hoariri.

⁶Kuule! Lärm linnast! Hääl templist! Issanda hääl, kes tasub kätte oma vaenlastele.

⁷Kiano ia i whakamamae, kua whanau; kiano i pa ona mamae, kua whanau he tane.

⁷Juba enne lapsevaeva sünnitab Siion, enne kui temale tulevad valud, toob ta poeglapse ilmale.

⁸Ko wai i rongo i te penei? ko wai i kite i nga mea penei? E whakamamae ranei te whenua i te ra kotahi? e whanau ranei te iwi i te meatanga kotahi? whakamamae kau hoki a Hiona, kua whanau ana tama.

⁸Kes on kuulnud midagi niisugust? Kes on näinud selliseid asju? Kas maa sünnitatakse üheainsa päevaga või tuleb rahvas ilmale ühekorraga? Kuid niipea kui Siion tunneb valusid, toob ta ka kohe oma lapsed ilmale.

⁹Tera ranei e meinga e ahau kia taka te ara, a kia kaua e whanau? e ai ta Ihowa; ka meinga ranei e ahau kia whanau, a kopia iho te kopu? e ai ta tou Atua.

⁹Kas mina avan emakoja, ilma et laseksin sünnitada? Või peaksin mina, sünnitama saatja, sulgema emakoja? ütleb su Jumal.

¹⁰Kia koa tahi me Hiruharama, whakamanamana ki a ia, e te hunga katoa e aroha ana ki a ia; kia hari tahi me ia, kia hari, e te hunga katoa e tangi ana ki a ia.

¹⁰Rõõmustage koos Jeruusalemmaga ja hõisake tema pärast kõik, kes teda armastate! Olge väga rõõmsad koos temaga kõik, kes te tema pärast leinasite,

¹¹He mea hoki ka ngote koutou, a ka makona i te u, ara i ana whakamarie, he mea hoki ka whakatete koutou, a ka ora te ngakau i te nui o tona kororia.

¹¹et võite imeda ja küllastuda tema troostirindadest, et võite juua ja ennast kosutada tema ohtrast emarinnast!

¹²Ko te kupu hoki tenei a Ihowa, Nana, ano he awa te rangimarie ka horahia atu e ahau ki a ia; ano he waipuke te kororia o nga tauiwi: ko reira koutou ngote ai; ka hikitia koutou ki ona kaokao, ka poipoia ki ona turi.

¹²Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ma juhin tema juurde rahu otsekui jõe, ja rahvaste rikkused otsekui tulvava oja; teie lapsi kantakse kätel ja hellitatakse põlvedel.

¹³Ka rite hoki ki te tangata e whakamarietia ana e tona whaea, ka whakamarie ano ahau ki a koutou; ka whai whakamarietanga ano koutou i roto i Huriharama.

¹³Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid - ja teid trööstitakse Jeruusalemmas.

¹⁴Ka kite koutou i tenei, ka koa o koutou ngakau; ko o koutou whenua, koia ano kei te otaota te tupu; a ka mohiotia te ringa o Ihowa ki ana pononga, tona riri ki ona hoariri.

¹⁴Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tuntav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega.

¹⁵¶ Nana, ka haere mai a Ihowa me te ahi, ko ona hariata koia ano kei te tukauati; ki te tuku i tona riri i runga i te weriweri, i tana whakatupehupehu i roto i nga mura ahi.

¹⁵Sest vaata, Issand tuleb tules ja tema sõjavankrid on otsekui tuulekeeris, et kätte tasuda vihalõõsas ja sõitluse tuleleekidega.

¹⁶No te mea he ahi ta Ihowa, me tana hoari ano, ina totohe ia ki nga kikokiko katoa, ka tokomaha ano nga tupapaku a Ihowa.

¹⁶Sest Issand mõistab kõige liha üle tule ja mõõgaga kohut ja Issanda poolt mahalööduid on siis palju.

¹⁷Ko te hunga e whakatapu ana i a ratou, e pure ana i a ratou i nga kari, e whai ana i tetahi i waenganui, ko te hunga e kai ana i te kikokiko poaka, i te mea whakarihariha, i te kiore, ka pau ngatahi ratou, e ai ta Ihowa.

¹⁷Kes endid pühitsevad ja puhastavad rohuaedade jaoks, järgnedes mõnele endi keskelt, ning sealiha, jäleduste ja hiirte sööjad saavad otsa üheskoos, ütleb Issand.

¹⁸E mohio ana hoki ahau ki a ratou mahi, ki o ratou whakaaro. Tenei ake ka huihuia e ahau nga iwi katoa, nga reo, a ka haere mai ratou, ka kite i toku kororia.

¹⁸Mina tunnen nende tegusid ja mõtteid, aga ma tulen koguma kõiki rahvaid ning keeli; ja need tulevad ning näevad minu auhiilgust.

¹⁹Ka meinga ano e ahau he tohu ki roto i a ratou, ka unga ano e ahau o ratou morehu ki nga iwi, ki Tarahihi, ki Puru, ki Ruru, ki te hunga kukume kopere, ki Tupara, ki Iawana, ki nga motu i tawhiti kihai nei i rongo ki toku rongo, kihai ano i kite i toku kororia; a ka whakaaturia e ratou toku kororia i roto i nga tauiwi.

¹⁹Ja ma teen nende keskel ühe tunnustähe. Ma läkitan nende hulgast pääsenuid rahvaste juurde Tarsisesse, Puudi ja Luudi ammuküttide juurde, Tubalisse ja Jaavanisse, kaugetele saartele, kes ei ole kuulnud minust räägitavat ega ole neil aimu minu auhiilgusest; ja need kuulutavad rahvaste keskel minu auhiilgust.

²⁰Ka kawea mai ano e ratou o koutou teina katoa i roto i nga iwi katoa hei whakahere ki a Ihowa, i runga i te hoiho, i te hariata, i te amo, i te muera, i te kamera tere, ki toku maunga tapu ki Hiruharama, e ai ta Ihowa; ka rite ki ta nga tama a I haraira e kawe nei i te whakahere i roto i te oko ma ki te whare o Ihowa.

²⁰Ja nad toovad kõik teie vennad kõigi rahvaste seast ohvriannina Issandale; nad toovad nad hobuste, vankrite ja tõldadega, muulade ja kärmete kaamelitega mu pühale mäele Jeruusalemma, ütleb Issand, otsekui Iisraeli lapsed toovad puhtais astjais roaohvri Issanda kotta.

²¹Ka tango hoki ahau i etahi o ratou hei tohunga, hei Riwaiti, e ai ta Ihowa.

²¹Ja nendegi hulgast ma võtan leviitpreestreid, ütleb Issand.

²²Ka rite hoki ki te rangi hou, ki te whenua hou, ka hanga nei e ahau, a ka pumau tonu ki toku aroaro, e ai ta Ihowa, ka pera te pumau o to koutou uri, o to koutou ingoa.

²²Sest otsekui uus taevas ja uus maa, mis ma teen, püsivad minu palge ees, ütleb Issand, nõnda püsib ka teie sugu ja teie nimi.

²³A tenei ake ka haere mai nga kikokiko katoa i tenei marama, i tenei marama, i tenei hapati, i tenei hapati, ki te koropiko ki toku aroaro, e ai ta Ihowa.

²³Ja noorkuust noorkuusse ning hingamispäevast hingamispäeva tuleb kogu inimsugu mu ette kummardama, ütleb Issand.

²⁴A ka haere atu ratou, ka matakitaki ki nga tinana o nga tangata i he nei ki ahau: e kore hoki to ratou kutukutu e mate, e kore ano to ratou ahi e tineia, a hei mea whakarihariha ratou ki nga kikokiko katoa.

²⁴Kui nad välja lähevad, siis nad näevad nende meeste laipu, kes astusid üles mu vastu; sest nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu, ja nad on jälkuseks kogu inimsoole.'