¹¶ Ko te kupu i pa mai ki a Heremaia he mea na Ihowa; i ki ia,

¹Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles:

²Whakarongo koutou ki nga kupu o tenei kawenata, korero hoki ki nga tangata o Hura ratou ko te hunga e noho ana i Hiruharama;

²'Kuulge selle seaduse sõnu ja rääkige Juuda meestele ja Jeruusalemma rahvale,

³Mea atu ki a ratou, Ko te kupu tenei a Ihowa, a te Atua o Iharaira, Ka kanga te tangata e kore e whakarongo ki nga kupu o tenei kawenata,

³ütle neile: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Neetud olgu mees, kes ei kuule selle seaduse sõnu,

⁴I whakahaua nei e ahau ki o koutou matua i te ra i kawea mai ai ratou e ahau i te whenua o Ihipa, i roto i te oumu rino; i ahau i ki ra, Whakarongo ki toku reo, mahia hoki aua mea, kia rite ki nga mea katoa i whakahaua e ahau ki a koutou; a ka wa iho koutou hei iwi maku, ko ahau hoki hei Atua mo koutou:

⁴mille ma andsin teie vanemaile sel päeval, mil ma tõin nad ära Egiptusemaalt rauasulatusahjust, öeldes: Kuulake mu häält ja tehke kõigiti nõnda, nagu ma teid käsin, siis te olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal,

⁵Kia whakamana ai e ahau te oati i oatitia e ahau ki o koutou matua, kia hoatu ki a ratou he whenua e rerengia ana e te waiu, e te honi, penei me tenei ra. Katahi ka whakahoki ahau, ka mea, Koia ano tena, e Ihowa.

⁵et kinnitada vannet, mille ma vandusin teie vanemaile: anda neile maa, mis voolab piima ja mett, nagu see tänapäeval ongi!' Ja mina vastasin ning ütlesin: 'Aamen, Issand!'

⁶Na ka ki mai a Ihowa ki ahau, Karangatia enei kupu katoa ki nga pa o Hura, ki nga ara ano o Hiruharama, mea atu, Whakarongo ki nga kupu o tenei kawenata, mahia hoki.

⁶Ja Issand ütles mulle: 'Kuuluta kõiki neid sõnu Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail ning ütle: Kuulge selle seaduse sõnu ja tehke nende järgi!

⁷I tino whakatupato hoki ahau i o koutou matua i te ra i kawea mai ai ratou e ahau i te whenua o Ihipa, a taea noatia tenei ra, maranga wawe ana ahau, whakatupato ana; mea ana, Whakarongo ki toku reo.

⁷Sest ma hoiatasin tõsiselt teie vanemaid sel päeval, kui ma tõin nad ära Egiptusemaalt, hoiatasin järelejätmatult kuni tänase päevani, öeldes: Kuulake minu häält!

⁸Heoi kihai ratou i rongo, kihai i tahuri o ratou taringa; otiia haere ana ratou, ia tangata, ia tangata, i runga i nga tikanga pakeke a tona ngakau kino: mo reira ka takina e ahau ki a ratou nga kupu katoa o tenei kawenata i whakahaua nei e ahau kia mahia, a kihai nei i mahia e ratou.

⁸Aga nad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid igaüks oma kurja südame paadumuses; seepärast lasksin ma tulla nende peale kõik selle seaduse sõnad, mida ma olin käskinud täita, aga mida nad ei täitnud.'

⁹I mea ano a Ihowa ki ahau, Kua kitea te he e whakatakotoria ana e nga tangata o Hura, e te hunga e noho ana i Hiruharama.

⁹Ja Issand ütles mulle: 'Juuda meeste ja Jeruusalemma rahva hulgas on avastatud vandenõu.

¹⁰Kua hokia e ratou nga he o o ratou matua o mua, kihai nei i pai ki te whakarongo ki aku kupu, haere ana ratou ki te whai i nga atua ke, mahi ana ki a ratou: kua whakataka e te whare o Iharaira ratou ko te whare o Hura taku kawenata i whakaritea e ahau ki o ratou matua.

¹⁰Nad on pöördunud tagasi oma esiisade süütegude juurde, kes tõrkusid kuulamast mu sõna, ja nad on käinud teiste jumalate järel neid teenides; Iisraeli sugu ja Juuda sugu on tühistanud mu seaduse, mille ma olin andnud nende vanemaile.

¹¹¶ Mo reira ko te kupu tenei a Ihowa, Tenei te takina nei e ahau ki a ratou, he he; e kore ano ratou e mawhiti; ka karanga ano ratou ki ahau, otiia e kore ahau e rongo ki a ratou.

¹¹Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma toon neile õnnetuse, millest neil pole pääsu; ja kui nad kisendavad minu poole, siis ma ei kuule neid.

¹²A ka haere nga pa o Hura me nga tangata o Hiruharama, ka karanga ki nga atua e tahu whakakakara nei ratou ki a ratou: hore rawa ia a ratou whakaora mo ratou i te wa e raru ai.

¹²Kui siis Juuda linnad ja Jeruusalemma elanikud lähevad ja kisendavad jumalate poole, kellele nad on suitsutanud, siis need küll ei suuda neid päästa nende õnnetuse ajal.

¹³I rite hoki ou atua, e Hura, ki ou pa te maha; me nga aata i hanga e koutou ma taua mea whakama, rite tonu ki nga ara o Hiruharama te maha, ara nga aata tahu whakakakara ki a Paara.

¹³Sest nõnda palju kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda! Ja nõnda palju kui Jeruusalemmas on tänavaid, olete te püstitanud altareid häbile, suitsutusaltareid Baalile!

¹⁴Heoi kaua e inoi mo tenei iwi; kei ara hoki tetahi tangi, tetahi kupu wawao mo ratou; no te mea e kore ahau e rongo i te wa e karanga ai ratou ki ahau, ina raru ratou.

¹⁴Sina ära palu selle rahva eest, ära tee nende pärast kisa ega palvet, sest mina ei kuule, kui nad hüüavad mind oma õnnetuse pärast appi!

¹⁵Ko te aha ma taku wahine aroha i roto i toku whare, kua mahi he nei hoki ia, he tini nga hoa, a kua kore te kikokiko tapu i a koe? i tau mahinga i te kino, na, kei te whakamanamana koe.

¹⁵Mida teeb mu armsam minu kojas? Sepitseb riukaid? Kas tõotused ja pühitsetud liha võiksid ära viia su süü, et sa nende läbi pääseksid?

¹⁶I huaina e Ihowa tou ingoa, Ko te oriwa matomato, ataahua, hua papai: nui atu te reo ngangau i tahuna ai e ia te ahi mona, kua whatiwhatiia ona manga.

¹⁶Haljaks õlipuuks, ilusaks, kauniviljaliseks nimetas sind Issand; aga raginal süütab ta tule selle külge ja selle oksad muutuvad kõlbmatuks.

¹⁷Kua korerotia nei hoki e Ihowa o nga mano, e tou kaiwhakato, he he mou, hei utu mo te kino o te whare o Iharaira raua ko te whare o Hura, i mahia nei e ratou hei he mo ratou, hei whakapatari i ahau, i a ratou ka tahu whakakakara nei ki a Paara.

¹⁷Ja vägede Issand, kes sind on istutanud, rääkis sinule tulevasest õnnetusest Iisraeli soo ja Juuda soo häbitegude pärast, mida nad on teinud, et Baalile suitsutades mind ärritada.'

¹⁸¶ I meinga ano ahau e Ihowa kia mohio ki taua mea, a mohio ana ahau: i whakakitea mai ano e koe ki ahau a ratou mahi.

¹⁸Ja Issand ilmutas mulle ning ma sain teada; siis näitasid sa mulle nende tegusid.

¹⁹Ko ahau ia i rite ki te reme, e arahina ana kia patua; kihai i mohio, e hanga whakaaro ana ratou moku, e mea ana, Kia kore i a tatou te rakau me ona kua, kia tapahia atu ia i runga i te whenua o te hunga ora, kia kore ai he maharatanga ki tona i ngoa.

¹⁹Mina olin nagu süütu talleke, keda viiakse tappa, ega teadnud, et nad mu vastu mõtteid mõlgutasid: 'Hävitagem puu koos ta viljaga ja raiugem ta ära elavate maalt, et ta nimegi enam ei meenutataks!'

²⁰Tena, e Ihowa o nga mano, kei runga nei hoki i te tika tau whakawa, e whakamatau ana koe i nga whatumanawa, i te ngakau, kia kite ahau i tau rapunga utu i a ratou: kua whakakitea atu nei hoki e ahau taku totohe ki a koe.

²⁰Aga vägede Issand on õiglane kohtumõistja, kes katsub läbi neerud ja südame. Lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen oma riiuasja sinule avaldanud!

²¹Heoi ko te kupu tenei a Ihowa mo nga tangata o Anatoto e whai nei kia whakamatea koe, e mea nei, Kaua e poropiti i runga i te ingoa o Ihowa, kei mate koe i to matou ringa:

²¹Seepärast ütleb Issand nõnda Anatoti meeste kohta, kes püüavad mu hinge ja ütlevad: 'Sina ära ennusta Issanda nimel, et sa ei sureks meie käe läbi!',

²²Mo reira ko te kupu tenei a Ihowa o nga mano, Tenei ahau te whiu nei i a ratou: ka mate nga taitamariki i te hoari; ko a ratou tama, ko a ratou tamahine, ka mate i te hemokai.

²²seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma nuhtlen neid: noored mehed surevad mõõga läbi, nende pojad ja tütred surevad nälga.

²³E kore ratou e whai morehu; no te mea ka kawea e ahau he kino ki nga tangata o Anatoto, ara ko te tau e whiua ai ratou.

²³Neist ei jää järele jääkigi, sest ma toon Anatoti meestele nende karistusaastal õnnetuse.