¹¶ I muri i tenei ka puaki te mangai o Hopa, a ka kanga e ia tona ra.

¹Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.

²Na ka oho a Hopa, ka mea,

²Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:

³Kia ngaro te ra i whanau ai ahau, te po i korerotia ai, He tamaroa kei roto i te kopu.

³'Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: 'Poeglaps on eostunud!'

⁴Waiho taua ra mo te pouri; kaua e tirohia iho e te Atua i runga; kaua hoki e whitingia e te marama.

⁴Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!

⁵Kia poke ia i te pouri, i te atarangi hoki o te mate; kia tauria iho e te kapua; kia whakawehia ano hoki e te whakapouritanga o te ra.

⁵Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!

⁶Na ko taua po, kia mau pu i te pouri kerekere: kei honoa ki nga ra o te tau; kei huihuia atu ina taua nga marama.

⁶See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!

⁷Nana, kia mokemoke taua po, kaua te reo koa e uru ki roto.

⁷Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!

⁸Kia kanga hoki e te hunga kanga i te ra, e te hunga mohio ki te whakaara rewiatana.

⁸Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit äratama!

⁹Kia pouri nga whetu o tona kakarauritanga; kia tatari ki te marama, a kahore noa iho; kei kite hoki i te takiritanga ata.

⁹Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,

¹⁰Mona kihai i tutaki i nga tatau o te kopu o toku whaea, kihai i huna i te mauiui kei kitea e ahau.

¹⁰sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.

¹¹¶ He aha ahau te mate ai i te kopu? He aha te hemo ai i toku putanga mai i te kopu?

¹¹Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?

¹²He aha i rite wawe ai nga turi moku, me nga u hei ngote maku?

¹²Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?

¹³Me i pena, kua ata takoto ahau, te ai he whakaohooho, moe ana ahau: katahi ahau ka whai okiokinga,

¹³Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus

¹⁴I roto i nga kingi, i nga kaiwhakatakoto whakaaro o te whenua i hanga nei i nga wahi mokemoke mo ratou,

¹⁴koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,

¹⁵I roto ranei i nga rangatira whai koura, o ratou nei whare ki tonu i te hiriwa:

¹⁵või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.

¹⁶Kua kahore noa iho ranei, kua pera me te materoto e ngaro nei, me nga kohungahunga kahore nei e kite i te marama.

¹⁶Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?

¹⁷Mutu ake i reira te whakararuraru a te hunga kino; okioki ana i reira te hunga kua mauiui nga uaua.

¹⁷Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,

¹⁸Ata noho ana nga herehere i reira, te rongo i te reo o te kaitukino.

¹⁸seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.

¹⁹Kei reira te iti, te rahi, kahore hoki he rangatira o te pononga.

¹⁹Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.

²⁰¶ He aha te marama i homai ai ki te tangata kei roto nei i te mate? te ora ki te tangata kua kawa te wairua?

²⁰Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,

²¹E koingo nei ki te mate, heoi kahore noa iho; e keri ana kia taea ia, nui atu i te keri i nga taonga huna.

²¹kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,

²²Hari pu ratou, koa ana, ina kitea te urupa.

²²kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?

²³He aha ano te marama i homai ai ki te tangata kua huna nei tona ara, kua oti nei te tutakitaki mai e te Atua?

²³Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?

²⁴Kiano hoki ahau i kai, kua tae mai taku mapu: ano he wai oku hamama e ringihia ana.

²⁴Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.

²⁵No te mea kua tae mai ki ahau te mea whakawehi e wehi nei ahau; ko taku e pawera nei kua pa ki ahau.

²⁵Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.

²⁶Kahore oku humarie, kahore oku ata noho, ehara i te mea e okioki ana; na kua puta te raruraru.

²⁶Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.'