1¶ Na ka whakautu a Pirirara Huhi, ka mea,
1Siis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
2Kia pehea ake te roa o tau korero i enei mea? Kia pehea ake te roa o nga kupu a tou mangai e rite ai ki te hau kaha?
2'Kui kaua sa tahad seda kuulutada, kui kaua on sõnad su suust nagu tugev tuul?
3E whakaparori ke ranei te Atua i te whakawa? E whakaparori ke ranei te Kaha Rawa i te tika?
3Kas Jumal peaks väänama õigust või Kõigevägevam väänama õiglust?
4Ki te mea i hara au tamariki ki a ia, a kua maka atu ratou e ia hei utu mo to ratou he;
4Kui su lapsed pattu tegid tema vastu, siis ta andis nad nende üleastumise võimusesse.
5Ki te rapu wawe koe i to Atua, a ka inoi ki te Kaha Rawa;
5Kui sa otsid Jumalat ja anud Kõigevägevamat,
6Ki te mea he ma koe, he tika, ina, ka ara ake ia ki a koe aianei, ka manaakitia ano e ia te nohoanga o tou tika.
6kui sa oled aus ja otsekohene, siis ta ärkab nüüd sinu pärast ja taastab su eluaseme, nagu see peab olema.
7Ahakoa i iti tou timatanga, e nui noa atu tou whakamutunga.
7Ja olgugi su algus väike, sa saad siiski lõpuks väga suureks.
8¶ Tena ra, ui atu ki to mua whakatupuranga; anga atu hoki ki te mea kua rapua e o ratou matua.
8Aga küsi ometi eelmiselt põlvelt ja pane tähele, mida nende isad on uurinud.
9Nonanahi nei hoki tatou, kahore hoki e mohio; he atarangi nei hoki o tatou ra i runga i te whenua;
9Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari.
10E kore ranei ratou e whakaako i a koe, e korero ki a koe, e puaki mai ranei he kupu i o ratou ngakau?
10Eks nad õpeta sind ja räägi sulle ja too oma südamest sõnu esile?
11E tupu ranei te wiwi i te mea kahore he repo? E nui ranei te raupo ki te kahore he wai?
11Kas kõrkjas kasvab seal, kus pole muda, või sirgub pilliroog ilma veeta?
12I te mea he kaiota tonu, a kihai i tapahia, kua maroke i mua ake i nga otaota katoa.
12Alles veel kasvujõus, lõikamata, kuivab see kiiremini kui kõik muu rohi.
13Ka pera ano nga ara o te hunga katoa e wareware ana ki te Atua, a ka riro ki te kore ta te tangata whakaponokore i tumanako ai.
13Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala, ja jumalatu inimese lootus kaob.
14Ka motuhia atu tana i whakamanawa atu ai, ko te whare hoki o te pungawerewere hei tumanakohanga mona.
14Ta usk on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.
15Ka okioki atu ia ki tona whare; heoi e kore e tu: u tonu tana pupuri atu, otiia e kore e mau.
15Ta toetub oma kojale, aga see ei pea vastu, ta haarab sellest kinni, aga see ei jää püsti.
16E matomato ana i te mea kahore nei te ra, a e wana ana ona peka i tana kari.
16Ta haljendab päikese paistel ja tema võsud levivad üle ta aia.
17Kapi tonu te puranga i ona pakiaka, e kitea ana e ia te wahi kamaka.
17Ta juured on põimunud kivikangrusse, ta näeb kivide koda.
18Ki te whakamotitia iho ia i tona wahi, ka whakakahore taua wahi ki a ia, ka mea, Kahore ahau i kite i a koe.
18Aga kui Jumal hävitab tema ta asemelt, siis ta salgab teda: 'Ma ei ole sind näinudki!'
19Nana, ko te hari tenei o tona ara, a ka tupu ake etahi atu i roto i te puehu.
19Vaata, niipalju oligi temal teekonnarõõmu. Ja mullast võrsub juba teine.
20¶ Nana, e kore te Atua e whakakahore ki te tangata tika, e kore ano e puritia e ia te ringa o nga tangata kino.
20Vaata, Jumal ei hülga vaga ega võta kinni pahategijate käest.
21Tera ano tou mangaika whakakiia e ia ki te kata, ou ngutu ki te hamama.
21Veel täidab ta sinu suu naeruga ja su huuled hõiskamisega.
22He whakama te kakahu mo te hunga e kino ana ki a koe, a ka kahore noa iho te tapenakara o te hunga kino.
22Kes sind vihkavad, peavad ennast katma häbiga ja õelate telki ei ole enam.'