¹¶ He pono, he pono taku e mea nei ki a koutou, Ki te kahore tetahi e tomo ra te kuwaha ki te kainga hipi, ki te piki ke, he tahae ia, he tangata pahua.

¹Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel.

²Tena ko te tangata e tomo ana ra te kuwaha, ko te hepara ia o nga hipi.

²Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane.

³Ka uaki te kaitiaki tatau ki a ia; ka rongo ano nga hipi ki tona reo: na ka karangatia e ia ana hipi ake, to tenei ingoa, to tenei ingoa, ka arahina ki waho.

³Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja.

⁴A ka oti ana ake hipi te tuku ki waho, ka haere ia i mua i a ratou, ka aru nga hipi i a ia: e matau ana hoki ratou ki tona reo.

⁴Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält.

⁵E kore ia ratou e aru i te tauhou, engari ka oma i a ia: e kore hoki e matau ki te reo o nga tauhou.

⁵Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.'

⁶I korerotia tenei kupu whakarite e Ihu ki a ratou: heoi kihai ratou i mohio ki nga mea i korerotia e ia ki a ratou.

⁶Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis.

⁷Na ka mea ano a Ihu ki a ratou, He pono, he pono taku e mea nei ki a koutou, Ko ahau te tatau o nga hipi.

⁷Siis ütles Jeesus taas: 'Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks.

⁸He tahae, he kaipahua te hunga katoa i haere mai i mua i ahau: heoi kihai nga hipi i whakarongo ki a ratou.

⁸Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud.

⁹Ko ahau te tatau: ki te waiho ahau hei huarahi tomokanga mo tetahi, e ora ia, a ka haere ki roto, ka haere ki waho, ka kite hoki i te kai.

⁹Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.

¹⁰Heoi ano ta te tahae e haere mai ai, he tahae, he patu, he whakamoti hoki: i haere mai ahau kia whiwhi ai ratou ki te ora, ina, tona nui noa atu.

¹⁰Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.

¹¹Ko ahau te hepara pai, he hepara pai, ka tuku i a ia ano kia mate mo nga hipi.

¹¹Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.

¹²Tena ko te tangata e utua ana, ehara nei i te hepara, ehara nei i a ia nga hipi, i tona kitenga i te wuruhi e haere mai ana, whakarerea ake e ia nga hipi, oma ana: na ka hopukia ratou e te wuruhi, a whakamararatia ana nga hipi.

¹²Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -,

¹³Ka oma te tangata e utua ana, no te mea e utua ana ia, kahore hoki ona whakaaro ki nga hipi.

¹³ta on ju palgaline ega hooli lammastest.

¹⁴Ko ahau te hepara pai, e matau ana hoki ki aku, a e matau ana aku ki ahau.

¹⁴Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind,

¹⁵Pera tonu me to te Matua matau ki ahau, me toku matau hoki ki te Matua: e tuku ana hoki ahau i ahau ki te mate mo nga hipi.

¹⁵nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest.

¹⁶He hipi atu ano aku, ehara nei i tenei kainga: me arahi mai ratou e ahau, a ka rongo ratou ki toku reo; a e whakakotahitia te kahui, kotahi ano hoki hepara.

¹⁶Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.

¹⁷Koia te Matua ka aroha mai ai ki ahau, no te mea e tuku ana ahau i ahau kia mate, kia whakaora ake ai ano ahau i ahau.

¹⁷Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta.

¹⁸Ehara i te mea ma tetahi tangata ahau e whakamate, engari maku ano ahau e tuku ki te mate. Kei ahau te tikanga mo te tuku atu, kei ahau ano te tikanga mo te whakaora. Na toku matua tenei ture kua riro mai nei i ahau.

¹⁸Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.'

¹⁹¶ Katahi ka wehewehea nga Hurai, na enei kupu.

¹⁹Siis tekkis taas juutide seas nende sõnade pärast lõhe.

²⁰He tokomaha o ratou i mea, He rewera tona, e haurangi ana; he aha koutou ka whakarongo ai ki a ia?

²⁰Paljud neist ütlesid: 'Temas on kuri vaim ja ta jampsib, mis te teda kuulate!'

²¹Ko etahi i mea, Ehara enei i nga kupu a te tangata e nohoia ana e te rewera. E ahei koia i te rewera te mea i nga kanohi o nga matapo kia kite?

²¹Teised ütlesid: 'Need ei ole kurjast vaimust vaevatu sõnad. Ega siis kuri vaim suuda avada pimeda silmi?'

²²¶ Na i Hiruharama tenei, i te hakari horohoronga: he hotoke;

²²Aga siis tulid Jeruusalemmas templi uuendamise pühad. Oli talv.

²³A e haereere ana a Ihu i te temepara, i te whakamahau o Horomona.

²³Jeesus kõndis pühakojas Saalomoni sammaskäigus,

²⁴Na ka karapotia ia e nga Hurai, ka mea ratou ki a ia, Kia pehea te roa o tau waiho i o matou ngakau kia hikirangi ana? Ki te mea ko te Karaiti koe, korerotia matanuitia mai ki a matou.

²⁴kui juudid piirasid ta ümber ja ütlesid talle: 'Kui kaua sa veel pead meie hinge kahevahel? Kui sina oled Messias, siis ütle meile seda täie selgusega!'

²⁵Ka whakahoki a Ihu ki a ratou, Kua korerotia e ahau ki a koutou, a kahore koutou e whakapono: ko nga mahi e mahi nei ahau i runga i te ingoa o toku Matua, ko enei hei kaiwhakaatu moku.

²⁵Jeesus vastas neile: 'Ma olen seda teile juba öelnud, aga teie ei usu. Teod, mida ma teen oma Isa nimel, needsamad tunnistavad minust,

²⁶Otira e kore koutou e whakapono, no te mea ehara koutou i te hipi naku.

²⁶kuid te ei usu, sest teie ei ole minu lammaste seast.

²⁷E rongo ana aku hipi ki toku reo, e matau ana ahau ki a ratou, e aru ana hoki ratou i ahau:

²⁷Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle

²⁸E hoatu ana e ahau ki a ratou he ora tonu; e kore ratou e ngaro ake ake, e kore ano hoki tetahi e kapo atu i a ratou i roto i toku ringa.

²⁸ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.

²⁹Ko toku Matua, nana nei ratou i homai ki ahau, nui ake i te katoa; e kore ano ratou e taea e tetahi te kapo atu i roto i te ringa o toku Matua.

²⁹Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest.

³⁰Ko ahau, ko te Matua, kotahi maua.

³⁰Mina ja Isa oleme üks.'

³¹Katahi ka mau ano nga Hurai ki te kohatu hei aki ki a ia.

³¹Taas kandsid juudid kokku kive, et teda nendega surnuks visata.

³²Ka whakahokia e Ihu ki a ratou, He maha nga mahi pai kua whakakitea nei e ahau ki a koutou, he mea na toku Matua; mo tehea o aua mahi ka akina ai ahau e koutou?

³²Jeesus ütles neile: 'Mina olen teile näidanud palju häid tegusid oma Isalt. Millise teo pärast nende seast te tahate mind kividega surnuks visata?'

³³Ka whakahoki nga Hurai ki a ia, ka mea, Ehara te mahi pai i te mea e akina ai koe; engari mo te kohukohu; mo te mea hoki ko koe, tangata nei ano, e whakaatua ana i a koe.

³³Juudid vastasid talle: 'Me ei taha sind kividega surnuks visata mõne heateo pärast, vaid pühaduseteotuse pärast, sest sina, kes sa oled inimene, teed ennast Jumalaks.'

³⁴Ka whakahokia e Ihu ki a ratou, Kahore ranei i tuhituhia i roto i to koutou ture, I mea ahau, he atua koutou?

³⁴Jeesus vastas neile: 'Eks teie Seadusesse ole kirjutatud: Mina olen öelnud: Teie olete jumalad!?

³⁵Ki te huaina e ia he atua te hunga i tae mai nei te kupu a te Atua ki a ratou, a e kore hoki e taea te whakakahore te karaipiture,

³⁵Kui see nimetab jumalaiks neid, kelle kohta Jumala sõna käis - ja Pühakirja ei saa teha tühjaks -,

³⁶E mea ana oti koutou ki ta te Matua i whakatapu ai, i tono mai ai hoki ki te ao, E kohukohu ana koe; noku i mea, Ko te Tama ahau a te Atua?

³⁶kuidas siis teie ütlete sellele, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, et ta teotab Jumalat, kuna ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?

³⁷Ki te kore ahau e mahi i nga mahi a toku Matua, aua ahau e whakaponohia.

³⁷Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge uskuge mind!

³⁸Tena ki te mahi ahau, ahakoa kahore koutou e whakapono ki ahau, whakaponohia nga mahi: kia matau ai koutou, kia whakapono ai, ko te Matua kei roto i ahau, me ahau hoki kei roto i a ia.

³⁸Kui ma aga teen, siis uskuge tegusid, kui te mind ei usu, et te hakkaksite aru saama ja tunnetaksite, et minus on Isa ja mina olen Isas.'

³⁹¶ Na ka whai ano ratou kia hopukia ia: heoi puta ana ia i o ratou ringa;

³⁹Siis nad otsisid taas võimalust teda vahistada, ent tema pääses nende käest.

⁴⁰Na ka haere ano ia ki tawahi o Horano, ki te wahi i matua iriiri ai a Hoani; a noho ana i reira.

⁴⁰Ja Jeesus läks tagasi sinnapoole Jordanit, paika, kus Johannes kunagi oli ristinud, ning jäi sinna.

⁴¹He tokomaha hoki i haere ki a ia; i mea ratou, Kihai a Hoani i mahi i tetahi merekara; he pono ia nga mea katoa i korerotia e Hoani mo tenei.

⁴¹Ja paljud tulid tema juurde ning ütlesid: 'Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte, aga kõik, mis Johannes sellest mehest on öelnud, on tõsi.'

⁴²A he tokomaha o reira i whakapono ki a ia.

⁴²Ja seal hakkasid paljud temasse uskuma.