¹¶ A ko nga wahi enei i riro i nga tama a Iharaira i te whenua o Kanaana, i tuwhaina nei e Ereatara tohunga, e Hohua tama a Nunu, e nga upoko hoki o nga whare o nga matua o nga iwi o nga tama a Iharaira mo ratou,

¹Ja need on maa-alad, mis Iisraeli lapsed said pärisosaks Kaananimaal, mis neile pärisosaks andsid preester Eleasar ja Joosua, Nuuni poeg, ja Iisraeli laste suguharude perekondade peamehed,

²He mea rota o ratou wahi, he mea pera me ta Ihowa whakahau i whakapuakina e Mohi, mo nga iwi e iwa me tetahi taanga hoki o tetahi iwi.

²pärisosaks liisu läbi, nagu Issand Moosese läbi oli käskinud anda üheksale ja poolele suguharule.

³Kua hoatu hoki e Mohi he wahi mo nga iwi e rua, mo tetahi taanga hoki o tetahi iwi i tawahi o Horano: otiia kihai i hoatu i roto i a ratou tetahi wahi mo nga Riwaiti.

³Sest Mooses oli kahele ja poolele suguharule andnud pärisosa sealpool Jordanit ja leviitidele ta ei olnud andnudki pärisosa nende keskel -

⁴E rua hoki nga iwi o nga tama a Hohepa, ko Manahi raua ko Eparaima: a kihai i hoatu e ratou tetahi wahi o te whenua mo nga Riwaiti, heoi ano ko nga pa hei nohoanga, me nga wahi o waho a tawhio noa, mo a ratou kararehe, mo a ratou mea.

⁴Joosepi lapsi oli aga kaks suguharu - Manasse ja Efraim - ja leviitidele ei antudki maast osa, vaid ainult linnad elamiseks juurdekuuluvate karjamaadega nende karjade ja omandi jaoks.

⁵Rite tonu ki ta Ihowa i whakahau ai ki a Mohi ta nga tama a Iharaira i mea ai, a wehewehea ana e ratou te whenua.

⁵Nõnda nagu Issand Moosest oli käskinud, nõnda Iisraeli lapsed tegid, ja nad jaotasid maa.

⁶¶ Katahi ka whakatata nga tama a Hura ki a Hohua i Kirikara; a ka mea a Karepe tama a Iepune Keniti ki a ia, E mohio ana koe ki te kupu i korerotia e Ihowa ki a Mohi, ki te tangata a te Atua, moku, a mou hoki, i Kareheparenea.

⁶Siis astusid Juuda lapsed Gilgalis Joosua ette, ja kenislane Kaaleb, Jefunne poeg, ütles temale: 'Sina tead seda sõna, mis Issand ütles minu ja sinu kohta jumalamehele Moosesele Kaades-Barneas.

⁷E wha tekau oku tau i te tononga a Mohi, a te pononga a te Atua i ahau i Kareheparenea ki te tutei i te whenua; a i whakahokia e ahau he korero ki a ia, ko nga mea o roto o toku ngakau.

⁷Mina olin nelikümmend aastat vana, kui Issanda sulane Mooses läkitas mind Kaades-Barneast maad kuulama ja ma tõin temale sõnumeid oma parima arusaamise järgi.

⁸A, ko oku teina i haere tahi nei matou ki runga, na ngohe ana i a ratou nga ngakau o te iwi: ko ahau ia, i pau katoa atu ahau ki te whai i a Ihowa, i toku Atua.

⁸Aga mu vennad, kes olid käinud koos minuga, tegid rahva südame araks, kuna mina käisin täiesti Issanda, oma Jumala järel.

⁹Na ko te oatitanga mai a Mohi i taua ra, ko te meatanga, Ko taua whenua i takahia na e ou waewae, he pono mou pu hei kainga tupu, mo au tamariki hoki ake ake; mou i whakapau ki te whai i a Ihowa, i toku Atua.

⁹Siis Mooses vandus sel päeval, öeldes: Tõesti, maa, mida su jalg on tallanud, peab saama igavesti pärisosaks sinule ja su lastele, sellepärast et sa käisid täiesti Issanda, mu Jumala järel!

¹⁰Heoi inaianei kua whakaora a Ihowa i ahau, kua pera me tana i korero ai, ka wha tekau ma rima enei tau, mai o te korerotanga a Ihowa i tenei kupu ki a Mohi, i a Iharaira e haereere ana i te koraha: na, inaianei, ka waru tekau ma rima oku tau.

¹⁰Ja nüüd, vaata, Issand on mind lasknud elada nõnda, nagu ta ütles; on aga juba nelikümmend viis aastat sellest, kui Issand kõneles selle sõna Moosesele, siis kui Iisrael rändas kõrbes. Ja nüüd, vaata, ma olen praegu kaheksakümmend viis aastat vana.

¹¹Kei te kaha tonu ahau i tenei ra, pera ano i te ra i tonoa ai ahau e Mohi: ko toku kaha i reira koia ano toku kaha inaianei mo te whawhai, mo te haere atu, mo te haere mai.

¹¹Aga ometi olen ma tänagi veel nii tugev nagu sel päeval, kui Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks.

¹²No reira homai ki ahau tenei maunga, ko ta Ihowa hoki i korero ai i taua ra; i rongo ra hoki koe taua ra kei reira nga Anakimi, me nga pa nunui, taiepa rawa: tera pea e tata mai a Ihowa ki ahau, a ka peia ratou e ahau, a ka peratia me ta Ihowa i korero ai.

¹²Anna siis nüüd mulle see mäestik, millest Issand sel päeval rääkis, sest sa kuulsid sel päeval ise, et seal on anaklased ja suured kindlustatud linnad. Vahest on Issand minuga ja ma ajan nad ära, nõnda nagu Issand on öelnud.'

¹³Na ka manaakitia ia e Hohua; a hoatu ana e ia a Heperona ki a Karepe tama a Iepune hei kainga tupu.

¹³Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile, Jefunne pojale.

¹⁴Koia i waiho ai a Heperona hei kainga tupu mo Karepe, mo te tama a Iepune Keniti, a mohoa noa nei; mona i whakapau ki te whai i a Ihowa, i te Atua o Iharaira.

¹⁴Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile, Jefunne pojale, sellepärast et ta täiesti oli käinud Issanda, Iisraeli Jumala järel.

¹⁵Na ko te ingoa o Heperona i mua ko Kiriata Arapa; ko taua Arapa hoki te tangata tino nui i roto i nga Anakimi. Heoi takoto kau ana te whenua i te whawhai.

¹⁵Aga Hebroni nimi oli muiste Kirjat-Arba; Arba oli olnud suurim mees anaklaste hulgas. Ja maa puhkas sõjast.