¹¶ A i haere ia i reira, a ka tae ki tona kainga tupu; me te aru ano ana akonga i a ia.

¹Ja Jeesus lahkus sealt ja tuli oma kodukohta ning ta jüngrid tulid temaga kaasa.

²A, ka taka mai te hapati, ka anga ia ka whakaako i roto i te whare karakia; a he tokomaha hoki, i to ratou rongonga, i miharo, i mea, No hea enei mea a tenei tangata? he matauranga aha tenei kua hoatu nei ki a ia, a he aha te tikanga o enei merek ara nunui kua oti nei i ona ringa?

²Ja kui tuli hingamispäev, hakkas Jeesus õpetama sünagoogis, ja need paljud, kes seda kuulsid, olid vapustatud: 'Kust on temal pärit see kõik? Ja mis tarkus see on, mis talle on antud? Ja sellised vägevad teod, mis tema käte läbi sünnivad?

³Ehara ianei tenei i te kamura, i te tama a Meri, i te tuakana o Hemi, o Hohi, o Hura, o Haimona? Kahore ianei ona tuahine i konei, i a tatou nei? Heoi he ana ratou ki a ia.

³Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks tema õed ole siin meie juures?' Ja nad said pahaseks ta peale.

⁴Otira ka mea a Ihu ki a ratou, kei tona kainga anake, kei ona whanaunga, kei tona whare, te poropiti hapa ai i te honore.

⁴Aga Jeesus ütles neile, et kusagil ei austata prohvetit vähem kui ta oma kodukohas ja oma sugulaste juures ja oma majas.

⁵A kihai ia i ahei te mea i tetahi merekara ki reira, heoi ano ko te whakapa i ona ringa ki etahi tangata turoro torutoru kia ora ai.

⁵Ja ta ei saanud seal teha ühtegi vägevat tegu peale mõne põdeja tervendamise, kui ta oli pannud käed nende peale.

⁶A miharo ana ia ki to ratou whakaponokore. Na haereerea ana e ia nga kainga a tawhio noa, whakaako ai.

⁶Ja ta pani imeks nende uskmatust.Ja Jeesus rändas läbi ümberkaudsed külad, õpetades inimesi.

⁷¶ Katahi ia ka karanga i te tekau ma rua, ka anga ka tono i a ratou tokorua, tokorua; a hoatu ana ki a ratou he mana hei pei i nga wairua poke.

⁷Ja ta kutsus need kaksteist enda juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle

⁸I whakahau ia ki a ratou, kia kaua tetahi mea e mauria ki te ara, he tokotoko anake; kaua he putea, kaua he taro, kaua he moni mo roto i te whitiki:

⁸ja käskis neid, et nad ei võtaks teele kaasa midagi peale saua - ei leiba ega pauna ega vaskraha vöö vahele -,

⁹Engari nga hu, e here na; kaua hoki e takiruatia he koti hei kakahu.

⁹sandaalid olgu seotud jalga, kuid 'ärge pange kahte särki selga'.

¹⁰I mea ano ia ki a ratou, Ka tapoko ki tetahi whare, hei reira noho ai a haere noa i reira.

¹⁰Ja ta ütles neile: 'Kuhu majja te iganes astute, sinna jääge, kuni te sealt paigast lahkute.

¹¹A, ki te kahore etahi e manako ki a koutou, ki te kore e whakarongo ki a koutou, ina haere atu koutou i reira, ruia atu te puehu i raro i o koutou waewae hei whakaatu ki a ratou. E pono taku e mea atu nei ki a koe, E pai atu mo Hotoma me Komorah a a te ra whakawa, i to tenei pa.

¹¹Ja kui mõni koht ei peaks teid vastu võtma ega teid kuulama, siis minge sealt minema ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks.'

¹²Na ka haere ratou, ka kauwhau kia ripeneta te tangata.

¹²Nii nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt,

¹³He maha hoki nga rewera i peia, he tokomaha ano nga turoro i kaukauria ki te hinu, i whakaorangia.

¹³ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks.

¹⁴¶ A ka rongo a Kingi Herora ki enei mea; nui haere hoki tona ingoa: a ka mea ia, Kua ara a Hoani Kaiiriiri i te hunga mate, na reira i mahi ai nga merekara i roto i a ia.

¹⁴Ja kuningas Heroodes sai kuulda - Jeesuse nimi oli ju saanud juba tuntuks -, et öeldi: 'Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad tema kaudu imeväed.'

¹⁵Ko etahi i mea, Ko Iraia tenei. Ko etahi, he poropiti ia, he pera ranei me tetahi o nga poropiti.

¹⁵Aga teised ütlesid, et ta on Eelija, aga teised, et prohvet nagu üks prohveteist.

¹⁶Heoi, i te rongonga o Herora, ka mea ia, Ko Hoani tenei i poutoa e ahau te matenga: kua ara ia.

¹⁶Aga Heroodes ütles sellest kuuldes: 'Seesama Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, tema on äratatud üles!'

¹⁷I tono tangata hoki taua Herora, a hopukia ana a Hoani, herea iho ki te whare herehere, he mea mo Heroriaha, mo te wahine a tona tuakana a Piripi: kua marenatia hoki e ia.

¹⁷Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta ja aheldanud ta vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kellega Heroodes oli abiellunud;

¹⁸Na Hoani hoki i mea ki a Herora, E kore e tika kia riro i a koe te wahine a tou tuakana.

¹⁸sest Johannes oli Heroodesele öelnud: 'Sa ei tohi pidada oma venna naist!'

¹⁹Na ka mauahara a Heroriaha ki a ia, ka mea kia whakamatea ia; heoi kihai i taea:

¹⁹Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud,

²⁰I hopohopo hoki a Herora ki a Hoani, i mohio hoki ki a ia he tangata tika, he tapu, na ka ata tiaki i a ia. I tona rongonga ki a ia he nui tona pororaru; a i whakaahuareka ano ki te whakarongo ki a ia.

²⁰sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi.

²¹A ka tae ki tetahi wa pai, i te takanga ai a Herora i tona ra whanautanga, he hakari ma ana tangata nunui, ma nga rangatira hoia, ma nga tino tangata o Kariri;

²¹Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele.

²²A ka haere te tamahine a taua Heroriaha ki roto, ka kanikani, ka ahuareka a Herora ratou ko te hunga e noho tahi ana, a ka mea te kingi ki te kotiro ra, Mau e tono ki ahau tau e pai ai, a ka hoatu e ahau ki a koe.

²²Ja Heroodiase tütar astus sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele nii, et kuningas ütles tüdrukule: 'Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!'

²³Na ka oati ia ki a ia, Ko tau e tono ai ki ahau, ahakoa ko tetahi taha o toku rangatiratanga, me hoatu e ahau ki a koe.

²³Ja ta tõotas ja vandus temale: 'Mida sa iganes küsiksid, ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!'

²⁴Na ka haere ia, ka korero ki tona whaea, Me tono ahau kite aha? Ka mea tera, Ki te matenga o Hoani Kaiiriiri.

²⁴Ja tüdruk läks välja ja ütles oma emale: 'Mida ma küsiksin?' Aga too ütles: 'Ristija Johannese pead!'

²⁵Na hohoro tonu tona haere ki te kingi, ka tono, ka mea, Ko taku e pai ai, kia homai e koe ki ahau aianei ko te matenga o Hoani Kaiiriiri i runga i te rihi.

²⁵Ja ta tuli kohe varmalt kuninga juurde sisse ja küsis: 'Ma tahan, et sa otsekohe annad mulle vaagnal Ristija Johannese pea!'

²⁶Na nui atu te pouri o te kingi; otira i te whakaaro ki ana oati, ki te hunga hoki e noho tahi ana me ia, kihai i pai kia whakakahoretia tana.

²⁶Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu.

²⁷Na tonoa tonutia atu e te kingi tetahi o ana hoia kaitiaki me te whakahau atu kia mauria mai tona matenga: a haere ana tera, poutoa iho e ia tona matenga i roto i te whare herehere,

²⁷Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea.

²⁸A mauria mai ana tona matenga i runga i te rihi, hoatu ana ki te kotiro: a na te kotiro i hoatu ki tona whaea.

²⁸Ja too läks, lõi vanglas tal pea otsast ning tõi ta pea vaagnal ja andis selle tüdrukule ja tüdruk andis selle oma emale.

²⁹A, no ka rongo ana akonga, ka haere mai ka tangohia tona tinana, a whakatakotoria ana ki te urupa.

²⁹Ja kui Johannese jüngrid said sellest kuulda, tulid nad ja viisid ta surnukeha ära ning panid selle hauakambrisse.

³⁰¶ Na ka huihui nga apotoro ki a Ihu, korerotia ana e ratou ki a ia nga mea katoa i mea ai ratou, i whakaako ai.

³⁰Ja apostlid kogunesid Jeesuse juurde ja teatasid talle, mida kõike nad olid teinud ja mida kõike õpetanud.

³¹Na ka mea ia ki a ratou, Haere mai koutou na na ki te koraha ki te wahi motu ke, kia ta ai te manawa: he tokomaha hoki e haere mai ana, e haere atu ana, no kihai rawa ratou i watea ki te kai.

³¹Ja Jeesus ütles neile: 'Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!', sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi.

³²A haere puku ana ratou ki te koraha ki tetahi wahi motu ke ra te kaipuke.

³²Ja nad lahkusid paadiga üksildasse paika omaette.

³³A i kite nga mano i to ratou haerenga, he tokomaha i matau ki a ia, na ka oma a waewae ki reira i roto i nga pa katoa, a ko ratou kua tae wawe.

³³Ent neid nähti minemas ja paljud tundsid nad ära ning jooksid sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid pärale enne neid.

³⁴A ka puta a Ihu, ka kite i te hui nui, ka aroha ki a ratou, no te mea i rite ratou ki te hipi heparakore: a ka anga ia ka whakaako i a ratou ki nga mea maha.

³⁴Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast, ja ta hakkas neile õpetama paljusid asju.

³⁵Na, kua heke noa atu te ra, ka haere atu ana akonga ki a ia, ka mea, He wahi koraha tenei, kua heke noa atu te ra:

³⁵Ja kui aeg oli läinud juba hiliseks, astusid ta jüngrid tema juurde ja ütlesid: 'Paik on üksildane ja aeg juba hiline,

³⁶Tonoa atu ratou kia haere ki nga whenua, ki nga kainga i tetahi taha, i tetahi taha, ki te hoko kai ma ratou.

³⁶lase nad ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse asulatesse ja küladesse ning ostaksid endile midagi süüa!'

³⁷Na ka whakahoki ia, ka mea ki a ratou, Ma koutou e hoatu he kai ma ratou. Ka mea ratou ki a ia, Me haere oti matou ki te hoko taro ki nga pene e rua rau, ka hoatu ai hei kai ma ratou?

³⁷Aga Jeesus vastas neile: 'Andke teie neile süüa!' Nemad ütlesid talle: 'Kas peame minema ja ostma kahesaja teenari eest leiba ja andma neile süüa?'

³⁸Ka mea ia ki a ratou, E hia a koutou taro? Tikina tirohia. Ka mohio ratou, na ka mea, E rima, e rua hoki nga ika.

³⁸Aga tema ütles neile: 'Mitu leiba teil on? Minge vaadake!' Ja kui nad olid järele vaadanud, ütlesid nad: 'Viis, ja kaks kala.'

³⁹Ka mea ia ki a ratou kia meinga ratou katoa kia noho, he nohoanga, he nohoanga, ki runga ki te tarutaru matomato.

³⁹Ja ta käskis seada nad kõik istuma rühmiti haljale rohule.

⁴⁰Na ka noho ratou, he ropu, he ropu, tataki rau, tataki rima tekau.

⁴⁰Ja nad istusid maha sajakaupa ja viiekümnekaupa.

⁴¹A ka mau ia ki nga taro e rima, ki nga ika hoki e rua, ka titiro ki runga ki te rangi, ka whakapai, ka whakawhati i nga taro, a hoatu ana ki ana akonga kia whakatakotoria ma ratou; i tuwhaina ano hoki e ia nga ika e rua ma ratou katoa.

⁴¹Ja Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis leivad ning andis jüngrite kätte, et nad viiksid need rahvale, ning jagas ka need kaks kala kõigile.

⁴²A kai katoa ana ratou, a ka makona.

⁴²Ja kõik sõid ja said kõhud täis.

⁴³A kotahi tekau ma rua nga kete i kohia e ratou, ki tonu i nga whatiwhatinga, i nga ika hoki.

⁴³Ja korjati kokku kaksteist korvitäit leivapalukesi ja kalu.

⁴⁴A me te mea e rima mano nga tane i kai taro ra.

⁴⁴Ja nende leibade sööjaid oli viis tuhat meest.

⁴⁵¶ A akiaki tonu iho ia i ana akonga kia eke ki te kaipuke, kia whakawhiti i mua i a ia ki tawahi, ki Petahaira, i a ia e tono ana i te mano kia haere.

⁴⁵Ja Jeesus käskis kohe oma jüngreid astuda paati ning sõita vastaskaldale, Betsaida poole, sellal kui tema laseb rahvahulgal minna.

⁴⁶Na ka mutu tana poroporoaki, ka haere ia ki te maunga ki te inoi.

⁴⁶Ja ta jättis nendega hüvasti ning läks mäele palvetama.

⁴⁷Na kua ahiahi, i waenga moana te kaipuke, ko ia anake hoki i uta.

⁴⁷Ja õhtu jõudes oli paat keset järve ja Jeesus oli üksinda maal.

⁴⁸Na ka kite ia i a ratou e ruwha ana i te hoenga; i he hoki te hau ki a ratou: a i te wha o nga mataaratanga o te po ka haere atu ia ki a ratou, i haere maori atu i runga i te moana, me te mea hoki ka pahika ke i a ratou.

⁴⁸Ja kui ta nägi neid sõudes heitlevat, sest tuul oli neile vastu, tuli ta neljanda valvekorra ajal nende juurde järve peal kõndides ja tahtis neist mööduda.

⁴⁹A, no ka kite ratou i a ia e haere ana i runga i te moana, ka mahara he wairua, ka aue:

⁴⁹Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes arvasid nad, et see on tont, ja hakkasid kisendama,

⁵⁰I kite hoki ratou katoa i a ia, a ihiihi ana. Otira ka hohoro ia te korero ki a ratou, ka mea ki a ratou, Kia manawanui: ko ahau tenei; kaua e wehi.

⁵⁰sest nad kõik nägid teda ja ehmusid. Aga Jeesus kõnetas neid ja ütles neile: 'Olge julged, see olen mina, ärge kartke!'

⁵¹Na ka eke ia ki te kaipuke ki a ratou; a mariri iho te hau: a nui atu to ratou ohomauri, miharo ana.

⁵¹Ja ta astus nende juurde paati ja tuul rauges. Ja nad hämmastusid üliväga iseenestes,

⁵²Kihai hoki i mahara ki nga taro: he pakeke hoki no o ratou ngakau.

⁵²sest nad ei olnud leibade loost veel aru saanud, vaid nende süda oli jäänud kõvaks.

⁵³A, no to ratou whitinga atu, ka tae ki te whenua o Kenehareta, ka herea te kaipuke ki uta.

⁵³Ja sõitnud üle järve, tulid nad randa Genneesaretis.

⁵⁴No to ratou mahutatanga i te kaipuke, mohio tonu ratou ki a ia,

⁵⁴Ja kui nad paadist välja astusid, tunti Jeesus kohe ära

⁵⁵A ka oma puta noa i taua whenua, a tawhio noa, ka anga ka mau mai i nga turoro i runga i nga moenga ki te wahi, i rongo ai ratou kei reira ia.

⁵⁵ja joosti läbi kogu too maakoht ning hakati haigeid kandma kanderaamidel sinna, kus ta kuuldi olevat.

⁵⁶A, i ona haerenga katoatanga ki nga kainga, ki nga pa, ki nga whenua ranei, ka whakatakotoria e ratou nga turoro ki nga kainga hokohoko, ka inoi ki a ia kia pa kau atu ratou ki te taniko o tona kakahu: a ora ake nga tangata katoa i pa ki a ia.

⁵⁶Ja kuhu ta iganes tuli, olgu küladesse või linnadesse või asulatesse, asetati haiged turgudele ja paluti Jeesust, et nad saaksid puudutada kas või tema kuuepalistust, ja kes iganes teda puudutasid, need paranesid.