¹¶ Whakawhetai ki a Ihowa, he pai hoki ia: he pumau tonu hoki tana mahi tohu.

¹Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!

²Kia pena ano te korero a te hunga i hokona e Ihowa, i hokona nei e ia i roto i te ringa o te hoariri;

²Nõnda öelgu Issanda lunastatud, keda tema on lunastanud kitsikusest

³I kohikohia nei i nga whenua, i te rawhiti, i te uru, i te raki, i te tonga.

³ja on kogunud võõrailt mailt, hommiku poolt ja õhtu poolt, põhja poolt ja lõuna poolt.

⁴I haereere ratou i te koraha i te wahi mokemoke, te kitea tetahi pa hei nohoanga.

⁴Nad ekslesid kõrbes, tühjal maal, ega leidnud teed linna, kuhu asuda.

⁵I matekai ratou, i matewai: hemo noa to ratou wairua i roto i a ratou.

⁵Neil oli nälg ja janu, nende hing nõrkes nende sees.

⁶Na ka tangi ratou ki a Ihowa i to ratou pouri: a whakaorangia ana ratou e ia i o ratou mate.

⁶Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema kiskus nad välja nende kitsikustest

⁷A arahina ana e ia ra te ara tika; kia haere ai ki te pa hei nohoanga.

⁷ning saatis nad minema õiget teed, et nad jõuaksid linna, kuhu asuda.

⁸Aue! me i whakapaingia e te tangata a Ihowa mo tona atawhai, mo ana mahi whakamiharo ki nga tama a te tangata!

⁸Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele,

⁹E whakamakonatia ana hoki e ia te wairua hiahia: ko te wairua hiakai, whakakiia ana e ia ki te pai.

⁹et ta kosutas janunevat hinge ja täitis nälgiva hinge heaga.

¹⁰¶ Ko te hunga i noho i te pouri, i te atarangi o te mate: he mea here ki te mamae, ki te rino;

¹⁰Nad istusid pimeduses ja surmavarjus, olid vangis viletsuses ja raudus,

¹¹Mo ratou i tutu ki nga kupu a te Atua, i whakahawea ki te whakaaro o te Runga Rawa;

¹¹sest nad olid tõrkunud vastu Jumala sõnadele ja olid põlanud Kõigekõrgema nõuannet.

¹²Koia i pehia iho ai e ia o ratou ngakau ki te mahi: hinga iho ratou, kahore hoki he kaiawhina.

¹²Siis ta alandas nende südant vaevadega; nad komistasid, ja ei olnud aitajat.

¹³Na ka tangi ratou ki a Ihowa i to ratou pouri; a ka whakaorangia ratou e ia i o ratou mate.

¹³Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.

¹⁴Whakaputaina mai ana ratou e ia i te pouri, i te atarangi o te mate; motumotuhia ana o ratou here.

¹⁴Ta viis nad välja pimedusest ja surmavarjust ning rebis katki nende köidikud.

¹⁵Aue! me i whakapaingia e te tangata a Ihowa mo tona atawhai, mo ana mahi whakamiharo ki nga tama a te tangata!

¹⁵Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele!

¹⁶Kua tukitukia hoki e ia nga tatau parahi: kua tapahia e ia nga tutaki rino, motu rawa.

¹⁶Sest tema on katki murdnud vaskuksed ja puruks raiunud raudriivid.

¹⁷¶ Ko nga kuware, na a ratou mahi tutu, na o ratou kino, i pakia ai ratou.

¹⁷Nad olid meeletud oma üleastumise tee tõttu ja nad said näha vaeva oma pahategude pärast.

¹⁸Ka wetiweti to ratou wairua ki nga kai katoa; a ka whakatata ratou ki nga kuwaha o te mate.

¹⁸Iga toit oli neile jäle ja nad olid juba surmaväravate lähedal.

¹⁹Na ka tangi ki a Ihowa i to ratou pouri, a ka whakaorangia ratou e ia i o ratou mate.

¹⁹Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.

²⁰Tukua mai ana e ia tana kupu, a rongoatia ana ratou: a whakaputaina ana ratou i o ratou ngaromanga.

²⁰Ta läkitas neile oma sõna ja tervendas nad ning päästis nad haua veerelt.

²¹Aue! me i whakapaingia e te tangata a Ihowa mo tona atawhai, mo ana mahi whakamiharo ki nga tama a te tangata!

²¹Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele

²²Kia tukua ano e ratou te whakahere, ara te whakamoemiti; kia whakapuaki i ana mahi i runga i te hari.

²²ja ohverdagu tänuohvreid ning jutustagu tema tegusid hõiskamisega!

²³¶ Ko te hunga e haere ana ki raro, ki te moana, i runga kaipuke, a e whai mahi ana i nga wai nunui,

²³Nad sõitsid laevadega merel ja toimetasid asju suurtel vetel.

²⁴Ko ratou e kite i nga mahi a Ihowa, i ana mahi whakamiharo i te rire.

²⁴Nad nägid Issanda tegusid ja tema imetöid meresügavustes.

²⁵Puta kau tana kupu, kua maranga te tupuhi, mana e whakatutu ona ngaru.

²⁵Sest ta ütles sõna ning laskis tõusta marutuule ja tõstis merelained kõrgele.

²⁶Ka kake ratou ki runga ki te rangi, ka heke ano ki raro ki te rire: ngohe noa o ratou wairua i te pawera.

²⁶Need tõusid üles taeva poole ja vajusid alla sügavikesse, nende julgus hääbus hädaohus.

²⁷Ka tiu ratou, ka hurorirori ano he tangata e haurangi ana; a kahore he mahara i toe.

²⁷Nad taarusid ja tuikusid nagu joobnud ja kogu nende tarkus oli ära neelatud.

²⁸Heoi ka tangi ki a Ihowa i to ratou hemanawa: a whakaorangia ana ratou i o ratou mate.

²⁸Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest.

²⁹Meinga ana e ia te tupuhi kia marino, ona ngaru kia mariri.

²⁹Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka.

³⁰Na ka koa ratou, no te mea ka marie: a ka kawea ratou e ia ki te tauranga i hiahia ai ratou.

³⁰Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja ta viis nad igatsetud sadamasse.

³¹Aue! me i whakapaingia e te tangata a Ihowa mo tona atawhai, mo ana mahi whakamiharo ki nga tama a te tangata!

³¹Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele

³²Kia whakanui hoki ratou i a ia i roto i te whakaminenga o te iwi; kia whakamoemiti ki a ia i roto i te nohoanga kaumatua.

³²ning ülistagu teda rahvakogus ja kiitku vanemate koosolekul!

³³¶ Ko ia hei mea i nga awa hei koraha, i nga puputanga wai hei oneone maroke;

³³Tema tegi jõed kõrbeks ja veelätted kuivaks maaks,

³⁴I te whenua whai hua, kia titohea, mo te hara o te hunga e noho ana i reira.

³⁴viljamaa soolanõmmeks tema elanike kurjuse pärast.

³⁵Ko ia hei mea i te koraha hei harotoroto wai, i te whenua maroke hei puputanga wai.

³⁵Tema tegi kõrbe järveks ja põuase maa veelätteks,

³⁶A whakanohoia iho e ia te hunga matekai ki reira, hanga ai i tetahi pa hei nohoanga;

³⁶ja pani sinna elama näljased, ja need asutasid linna, kus elada.

³⁷Hei rui mara, hei whakato mara waina, e tupu ai, e maha ai nga hua.

³⁷Ja nad seemendasid põldusid ja istutasid viinamägesid, ja nad said hea viljasaagi.

³⁸Ko ia ano hei manaaki i a ratou, no ka nui rawa; kahore hoki e tukua kia torutoru haere a ratou kararehe.

³⁸Ja tema õnnistas neid, ja neid sai väga palju, ka nende loomi ta ei vähendanud.

³⁹Na kua iti haere ano ratou, kua piko i te tukino, i te he, i te pouri.

³⁹Aga siis nad vähenesid ja raugesid õnnetuste ja murede läbi.

⁴⁰E ringihia ana e ia te whakahawea ki runga ki nga rangatira: e meinga ana kia hehe i te ururua, i te wahi kahore nei he ara;

⁴⁰Kuid tema, kes valab põlgust vürstide peale ja paneb nad eksima tühjal maal, kus ei ole teed,

⁴¹Otira kei te whakateitei ia i te rawakore ki runga i te mamae, kei te mea i ona hapu kia rite ki te kahui hipi.

⁴¹tema ülendas vaese viletsusest ja pani tema suguvõsa sigima nagu lambakarja.

⁴²Ka kite nga tangata tika, a ka hari; ko nga he katoa hoki, kipia ake te mangai.

⁴²Õiglased näevad seda ja rõõmustavad, ja kõik ülekohus peab oma suu kinni.

⁴³Ko te tangata whakaaro nui ka mahara ki enei mea, a ka mohio ratou ki te aroha o Ihowa.

⁴³Kes tark on, see pidagu seda meeles, ja Issanda heldust pandagu tähele!