¹¶ Ki te tino kaiwhakatangi. He himene na te pononga a Ihowa, na Rawiri. Nana i whakahua nga kupu o tenei waiata ki a Ihowa i te ra i whakaorangia ai ia i te ringa o ona hoariri katoa, i te ringa ano o Haora. I mea ia, Ka aroha ahau ki a koe, e Ihow a, e toku kaha.

¹Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.

²Ko Ihowa toku kamaka, toku pa, toku kaiwhakaora; toku Atua, toku tino kamaka, e whakawhirinaki ai ahau; toku whakangungu rakau, te haona o toku whakaoranga, toku pourewa tiketike.

²Siis ta ütles: 'Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!

³Ka karanga ahau ki a Ihowa, e tika nei kia whakamoemititia: a ka ora i oku hoariri.

³Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!

⁴I karapotia ahau e nga whakawiringa a te mate, a whakawehia ana ahau e nga waipuke o te kino.

⁴'Kiidetud olgu Issand!' nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.

⁵I karapotia ahau e nga whakawiringa a te reinga, i haukotia e nga mahanga a te mate.

⁵Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.

⁶I karanga ahau ki a Ihowa i toku paweratanga, i hamama ki toku Atua: i whakarongo ia ki toku reo i roto i tona temepara, i tae ano taku hamama ki tona aroaro, ki ona taringa.

⁶Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.

⁷Na ka ngaueue te whenua, ka ru, wiri ana nga putake o nga maunga, ngaueue ana i tona riri.

⁷Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.

⁸I kake he paowa i ona pongaponga, a kai ana te kapura a tona mangai, ngiha ana nga waro.

⁸Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.

⁹I whakapingoretia e ia nga rangi, a heke iho ana, a i raro te pouri matotoru i ona waewae.

⁹Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.

¹⁰I eke ia ki runga ki te kerupa, a rere ana: ae, i rere omaki ia i runga i nga parirau o te hau.

¹⁰Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.

¹¹I meinga e ia te pouri hei wahi ngaro mona, hei teneti i tetahi taha ona, i tetahi taha; ko te pouritanga o nga wai, ko nga kapua matotoru o te rangi.

¹¹Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.

¹²I rere atu ona kapua metotoru i te wherikotanga o tona aroaro: te whatu, me nga waro kapura.

¹²Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.

¹³I papa ano te whatitiri a Ihowa i nga rangi, a puaki ana te reo o te Runga Rawa; he whatu, he waro kapura.

¹³Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.

¹⁴I kokiritia e ia ana pere, a marara ana ratou: ae, i koperea hoki e ia te tini uira, a whati ana ratou.

¹⁴Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.

¹⁵Katahi ka kitea nga takere o nga wai, a ka takoto kau nga putake o te ao i tau whakatupehupehutanga, e Ihowa, i te whengunga o te manawa o ou pongaponga.

¹⁵Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.

¹⁶I tono karere mai ia i runga, ka mau ki ahau; toia ake ahau e ia i roto i nga wai maha.

¹⁶Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.

¹⁷Nana ahau i ora ai i toku hoariri kaha, i te hunga e kino ana ki ahau; he kaha rawa hoki ratou i ahau.

¹⁷Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.

¹⁸I huakina tatatia ahau e ratou i te ra o toku matenga; ko Ihowa ia toku whakawhirinakitanga.

¹⁸Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.

¹⁹I whakaputaina ahau e ia ki te wahi nui, i whakaorangia ahau e ia; he ahuareka nona ki ahau.

¹⁹Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.

²⁰¶ Rite tonu ki taku mahi tika ta Ihowa utu ki ahau: rite tonu ki te ma o oku ringa tana i whakahoki ai ki ahau.

²⁰Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.

²¹Moku i pupuri i nga ara o Ihowa, a kihai i he, i whakarere i toku Atua.

²¹Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.

²²Kei mua tonu hoki i ahau ana whakaritenga katoa, kihai ano i whakamataratia atu i ahau ana tikanga.

²²Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.

²³Tapatahi tonu hoki toku whakaaro ki tona aroaro, a i tiaki ahau i ahau kei kino.

²³Sest kõik ta määrused on mu ees, ma ei ole hüljanud tema seadlusi.

²⁴Na ka homai e Ihowa he utu ki ahau, rite tonu ki toku tika, ki te ma o oku ringa i tona aroaro.

²⁴Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin pahateost.

²⁵He tangata atawhai, ka atawhai hoki koe; he tangata tika, ka tika hoki koe.

²⁵Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu käte puhtust mööda tema silma ees.

²⁶He tangata ma, ka ma hoki koe; he tangata whakakeke, ka whakakeke hoki koe.

²⁶Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;

²⁷E whakaorangia hoki e koe te iwi ngakau mamae; ka whakahokia ano e koe ki raro nga kanohi whakakake.

²⁷puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.

²⁸Mau hoki e whakau taku rama: ma Ihowa, ma toku Atua, e whakamarama toku pouri.

²⁸Sest sina päästad viletsa rahva, aga alandad suurelised silmad.

²⁹¶ Nau hoki ahau i rere ai na waenganui atu i te ropu: na toku Atua hoki i pekea ai e ahau te taiepa.

²⁹Sest sina süütad mu lambi; Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.

³⁰Tena ko te Atua, tika tonu tona ara: kua oti tana kupu te whakamatau; he whakangungu rakau ia ki te hunga katoa e whakawhirinaki ana ki a ia.

³⁰Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.

³¹Ko wai oti te Atua, ki te kahore a Ihowa? Ko wai hoki he kamaka, ki te kahore to tatou Atua?

³¹Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.

³²Ko te Atua, nana ahau i whitiki ki te kaha, i mea kia tino tika toku ara.

³²Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?

³³Ko ia hei mea i oku waewae kia rite ki o te hata: mana hoki ahau e whakatu ki runga ki oku wahi tiketike.

³³See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle ja teeb laitmatuks mu tee.

³⁴Ko ia hei whakaako i oku ringa ki te whawhai, a whati ana te kopere parahi i oku ringa.

³⁴Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.

³⁵Kua homai ano e koe ki ahau te whakangungu rakau o tau whakaoranga: puritia ana ahau e tou ringa matau whakanuia ana e tou whakaaro mahakai.

³⁵Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.

³⁶I whakanuia e koe oku takahanga i raro i ahau; te paheke oku waewae.

³⁶Sa annad mulle oma päästekilbi, su parem käsi toetab mind, su abi teeb mind suureks.

³⁷Ka arumia e ahau oku hoariri, mau iho i ahau; e kore ahau e tahuri mai, a ngaro noa ratou.

³⁷Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.

³⁸Maru ana ratou i ahau, te kaha te whakatika: hinga ana ki raro i oku waewae.

³⁸Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad kätte saada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.

³⁹Nau hoki ahau i whitiki ki te kaha mo te whawhai: piko ana i a koe ki raro i ahau te hunga e whakatika mai ana ki ahau.

³⁹Ma tahan nad purustada, nõnda et nad ei saa tõusta, vaid langevad mu jalge alla.

⁴⁰Kua meinga e koe kia tahuri mai nga tuara o oku hoariri ki ahau, kia hautopea ai e ahau te hunga e kino ana ki ahau.

⁴⁰Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud maha mu alla need, kes tõusevad mu vastu.

⁴¹I karanga ratou, heoi kahore he kaiwhakaora: ki a Ihowa, otira kihai i whakahoki kupu ki a ratou.

⁴¹Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.

⁴²Na ka tukia ratou e ahau a rite noa ratou ki te puehu e puhia ana e te hau: akiritia atu ana ratou ki waho, ano he paru no te huarahi.

⁴²Nad hüüavad appi, aga päästjat ei ole; nad hüüavad Issanda poole, aga tema ei vasta neile.

⁴³Kua whakaorangia ahau e koe i nga ngangautanga a te iwi; kua meinga e koe hei rangatira mo nga tauiwi: hei apa moku te iwi kahore i matauria e ahau.

⁴³Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu tolmu tuule ees; ma põrmustan nad nagu tänavate pori.

⁴⁴Kia rongo kau te taringa ki ahau, ka kakama tonu mai ratou ki ahau; ko nga tangata iwi ke ngohe kau ki ahau.

⁴⁴Sina päästad mind rahva riidlemistest; sa sead mind rahvaste peaks. Hõimud, keda ma ei tunne, hakkavad mind orjama.

⁴⁵Ka memeha haere nga tangata iwi ke: ka puta wehi mai hoki i roto i o ratou kuhunga.

⁴⁵Kuuldes minust nad kuulevad mu sõna, võõra rahva lapsed meelitavad mind.

⁴⁶E ora ana a Ihowa; kia whakapaingia hoki toku kamaka, kia whakanuia te Atua o toku whakaoranga:

⁴⁶Võõra rahva lapsed nõrkevad ja väljuvad värisedes oma linnustest.

⁴⁷Ko te Atua, mana nei e rapu he utu moku, mana e pehi nga iwi ki raro i ahau.

⁴⁷Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,

⁴⁸Mana ahau e mawhiti ai i oku hoariri, ae ra, mau ahau e mea kia teitei ake i te hunga e whakatika mai ana ki ahau; ka whakaorangia ahau e koe i te tangata tutu.

⁴⁸Jumal, kes mulle annab kättemaksu ja alistab mulle rahvad!

⁴⁹Mo konei ka whakawhetai ahau ki a koe, e Ihowa, i waenganui i nga tauiwi: ka himene ki tou ingoa.

⁴⁹Sina, kes mind päästad mu vaenlaste käest, sa ülendad mu mulle vastuhakkajate üle ja vabastad mu vägivallameeste käest.

⁵⁰He nui nei tana whakaora i tana kingi; e whakaputa aroha ana ki tana tangata i whakawahi ai, ki a Rawiri ratou ko ona uri ake ake.

⁵⁰Sellepärast ma tahan, Issand, sind tänada rahvaste seas ja laulda kiitust su nimele.

⁵¹Sina teed suureks oma kuninga võidud ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!'