1¶ Ki te tino kaiwhakatangi. He himene ma nga tama a Koraha. Whakarongo ki tenei, e nga iwi katoa: tahuri mai o koutou taringa, e nga tangata katoa o te ao.
1Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
2E nga tangata iti, koutou ko nga tangata rahi, e te tangata taonga korua ko te rawakore.
2Kuulge seda, kõik rahvad! Pange tähele, kõik maailma elanikud,
3Ka whakapuakina he matauranga e toku mangai: a he ata ngarahu te whakaaro o toku ngakau.
3nii alamad kui ülemad, üheskoos rikas ja vaene!
4Ka titaha toku taringa ki te kupu whakarite; ka puaki taku pepeha i runga i te hapa.
4Mu suu räägib tarkusesõnu ja mu südame mõte sügavat tunnetust.
5Kia wehi ahau ki te aha i nga ra o te kino, ina karapotia ahau e te kino kei oku rekereke?
5Ma pööran oma kõrva tähendamissõna poole ja teen kandlega avalikuks oma mõistatuse.
6¶ Ko te hunga e whakawhirinaki ana ki o ratou taonga, e whakamanamana ana ki te nui o o ratou rawa;
6Miks ma peaksin kartma kurjal ajal, kui mind ümbritsevad mu tagakiusajate pahateod,
7E kore tetahi o ratou e ahei te hoko i tona teina, te hoatu ranei i tetahi utu mona ki te Atua;
7kes loodavad oma varanduse peale ja kiitlevad oma suurest rikkusest?
8He nui hoki te utu mo to ratou wairua, a me whakarere atu ake ake;
8Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda,
9Kia ora tonu ai ia ake ake: kia kaua e kite i te pirau.
9sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata selleks,
10E kite ana hoki ia e matemate ana nga tangata whakaaro nui, e ngaro ngatahi ana te poauau me te whakaarokore, a mahue iho o ratou taonga ki etahi atu.
10et keegi ei jääks elama lõppemata ega näekski hauda.
11Ki to ratou whakaaro puku, tera e pumau tonu o ratou whare me o ratou nohoanga, ki nga whakatupuranga katoa: huaina iho o ratou whenua ki o ratou ingoa.
11Sest nähakse ju, et targad surevad, albid ja sõgedad saavad üheskoos otsa ning jätavad oma varanduse teistele.
12Heoi kahore te tangata e noho tonu i roto i te honore: ko tona rite kei nga kararehe ka moti nei.
12Nad arvavad, et nende kojad jäävad igaveseks, nende asulad põlvest põlve; nad on oma nimede järgi nimetanud maakohti.
13Ko to ratou ara tenei, ara ko to ratou poauau: heoi e whakapai ana to ratou uri ki a ratou korero. (Hera.
13Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
14Kei te hipi te rite: ko te wahi mo ratou ko te reinga; ko te mate hei hepara mo ratou, hei rangatira ano te hunga tika mo ratou i te ata; ko to ratou ataahua ma te reinga e whakamoti, kia kore ai he whare mona.
14See on nende tee, kes loodavad iseendi peale, ja nende järglaste tee, kellele meeldivad nende kõned.
15¶ Ma te Atua ia toku wairua e hoko mai i te reinga: ko ia hoki hei tukunga atu moku. (Hera.
15Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda, surm on neile karjaseks, ja õiglased saavad hommikul nende valitsejaks; surmavald kulutab ära nende kuju, neile ei jää eluaset.
16Kaua e wehi ua whai taonga te tangata, ina nui haere te kororia o tona whare;
16Kuid Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest ta võtab mu vastu. Sela.
17Kahore hoki ana mea e mau atu ai ia ina mate; e kore tona kororia e tuku iho i muri i a ia.
17Ära karda, kui keegi rikastub, kui tema koja au saab suureks!
18Whakapai noa ia i tona wairua i a ia e ora ana; a ka whakamoemititia koe ua pai au mahi ki a koe ano.
18Sest oma surma ei võta ta midagi kaasa, tema au ei järgne talle.
19Ka haere ia ki te whakatupuranga o ona tupuna: e kore rawa ratou e kite i te marama.
19Kui tema ka kiidab oma hinge õnnelikuks oma elus ja teised kiidavad sind, et sa teed enesele hea elu,
20Ko te tangata e whakahonoretia ana, a kahore e whai whakaaro, kei nga kararehe ka moti nei tona rite.
20lähed sa siiski oma esiisade sugupõlve juurde, kes iialgi ei saa näha valgust.
21Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots.