1En sang, en salme av David.
1Taaveti laul ja lugu.
2Mitt hjerte er rolig, Gud! Jeg vil synge og lovprise, ja, det skal min ære*. / {* d.e. sjel.}
2Kindel on mu süda, oh Jumal! Ma tahan laulda ja mängida, samuti mu au.
3Våkn op, harpe og citar! Jeg vil vekke morgenrøden.
3Virgu, naabel, virgu, kannel, ma äratan üles koidu!
4Jeg vil prise dig blandt folkene, Herre, og lovsynge dig blandt folkeslagene.
4Issand, ma tahan sind tänada rahvaste seas, ja tahan sulle mängida rahvahõimude keskel.
5For stor over himmelen er din miskunnhet, og inntil skyene din trofasthet.
5Sest suur kuni taevasteni on sinu heldus ja kuni ülemate pilvedeni sinu ustavus.
6Vis dig høi over himmelen, Gud, og din ære over all jorden!
6Jumal, ülenda ennast üle taevaste ja üle kogu ilmamaa olgu su auhiilgus!
7Forat de du elsker, må bli frelst, så hjelp med din høire hånd og bønnhør oss!
7Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile!
8Gud har talt i sin hellighet. Jeg vil fryde mig; jeg vil utskifte Sikem og opmåle Sukkots dal.
8Jumal on rääkinud oma pühamus: Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru.
9Mig hører Gilead til, mig hører Manasse til, og Efra'im er vern for mitt hode, Juda er min herskerstav.
9Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp,
10Moab er mitt vaskefat, på Edom kaster jeg min sko, over Filisterland jubler jeg.
10Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!
11Hvem vil føre mig til den faste by? Hvem leder mig inn til Edom?
11Kes viib mu kindlasse linna? Kes saadab mind Edomini?
12Mon ikke du, Gud, som forkastet oss og ikke drog ut med våre hærer, Gud?
12Eks sina, Jumal, tõuganud meid ära, ega sina, Jumal, läinudki välja meie sõjaväega?!
13Gi oss hjelp mot fienden, for menneskehjelp er tomhet!
13Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi!
14Ved Gud skal vi gjøre storverk, og han skal trede ned våre fiender.
14Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.