1Vaata, kõike seda on mu silm näinud, kõrv kuulnud ja tähele pannud.
2Mida teie teate, seda tean minagi, ma ei jää teist maha.
3Aga ma tahaksin Kõigevägevamaga rääkida ja meeleldi ennast kaitsta Jumala ees.
4Sest teie olete valega võõpajad, ebaarstid olete teie kõik!
5Oleks küll parem, kui te vaikiksite, siis võiks seda pidada teie tarkuseks.
6Kuulge ometi mu manitsust ja pange tähele mu huulte väiteid!
7Kas tahate Jumala kasuks valet rääkida ja tema heaks pettust sõnastada?
8Kas tahate olla tema poolt, Jumala kasuks asja ajada?
9Ons see hea, kui ta teid läbi katsub? Või tahate teda petta nagu inimest?
10Ta karistab teid karmilt, kui te oma poolehoidu osutate salalikult.
11Kas tema auväärsus ei teegi teile hirmu ja kartus tema ees ei valda teid?
12Teie väited on tuhka kirjutatud, teie kilbid on savikilbid.
13Olge vait mu ees ja laske mind rääkida, tulgu siis mu peale mis tahes!
14Ma võtan oma ihu hammaste vahele ja panen oma hinge pihku.
15Vaata, ta tapab mu! Ma ei looda enam! Ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed.
16Seegi on mulle abiks, et jumalatu ei pääse tema palge ette.
17Kuulge hästi mu sõnu ja võtke kõrvu mu seletus!
18Vaata ometi, ma olen asunud õigust jalule seadma: ma tean, et mul on õigus.
19Kes tahaks mulle vastu vaielda? Siis ma vaikiksin nüüd ja heidaksin hinge.
20Ainult kaks asja tee mulle, siis pole mul vaja ennast sinu eest peita:
21võta käsi mu pealt ära ja hirm sinu ees ärgu heidutagu mind!
22Hüüa siis ja mina vastan, või räägin mina ja sina vasta mulle!
23Kui palju on mul süütegusid ja patte? Tee mulle teatavaks mu üleastumine ja patt!
24Miks peidad oma palge ja pead mind oma vaenlaseks?
25Kas tahad hirmutada lendlevat lehte ja taga ajada kuivanud kõrt,
26et sa mu vastu kirja paned kibedaid asju ja lased mind tasuda mu noorpõlve süütegusid,
27paned mu jalad pakku, valvad kõiki mu radu ja märgid enesele mu jalajälgi?
28Jah, inimene on kõdunenud nahklähkri sarnane, otsekui koi järatud riie.