1(Przedniejszemu śpiewakowi Seminit, pieśó Dawidowa.)
1Laulujuhatajale: kaheksandal helil; Taaveti laul.
2Ratuj, Panie! boć już niestaje miłosiernego, a wyginęli uprzejmi z synów ludzkich.
2Päästa, Issand, sest vagad on lõppenud ja ustavad on otsa saanud inimlaste seast!
3Każdy mówi kłamstwo z bliźnim swoim: usty pochlebnemi, dwojakiem sercem mówią.
3Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate huultega, kahepaikse südamega.
4Niechajże Pan wytraci wszystkie wargi pochlebne, i język mówiący rzeczy wyniosłe.
4Hävitagu Issand kõik libedad huuled, keeled, mis räägivad kõrke asju,
5Którzy mówią: Językiem naszym przewiedziemy, wargi nasze za nami są, któż jest panem naszym?
5kes ütlevad: 'Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?'
6Dla zniszczenia ubogich, i dla wołania nędznych teraz powstanę, mówi Pan; postawię w bezpieczności tego, na którego sidła stawiają.
6'Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles,' ütleb Issand, 'ma toon pääste sellele, kes hingeldab.'
7Słowa Paóskie są słowa czyste, jako srebro wypławione w piecu glinianym, siedm kroć przelewane.
7Issanda kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis savist ahjus sulatatud ja seitsmekordselt puhastatud.
8Ty, Panie! zachowaj ich; strzeż ich od rodzaju tego aż na wieki.
8Sina, Issand, kaitsed neid; sa hoiad neid igavesti selle põlve rahva eest.
9Ze wszystkich stron niepobożni krążą, gdy wywyższeni bywają najpodlejsi między synami ludzkimi.
9Õelad käivad toredasti ringi, kui nurjatus inimlastes ennast ülendab.