¹In beseda GOSPODOVA mi pride, govoreč:

¹Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²Sin človečji, obrni obličje proti Jeruzalemu in kapljaj besede proti svetinjam in prorokuj zoper zemljo Izraelovo;

²'Inimesepoeg, pööra oma pale lõuna poole ja lase oma sõnad voolata lõunasse! Kuuluta prohvetlikult metsamaa kohta Lõunamaal

³in reci zemlji Izraelovi: Tako pravi GOSPOD: Glej, jaz sem zoper tebe in izderem meč iz njegovih nožnic in zatarem v tebi pravične in brezbožne.

³ja ütle Lõunamaa metsale: Kuule Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma süütan su külge tule ja see põletab sinus kõik toored puud ja kõik kuivanud puud. See lõõmav leek ei kustu ja selles kõrbevad kõik palged lõunast põhja.

⁴Zatorej, ker zatarem v tebi pravične in brezbožne, pojde meč moj iz svojih nožnic zoper vse meso od poldneva do polnoči.

⁴Ja kõik näevad, et mina, Issand, olen süüdanud selle põlema; see ei kustu.'

⁵In vse meso spozna, da sem jaz, GOSPOD, potegnil meč svoj iz nožnic njegovih; ne vrne se več.

⁵Mina aga ütlesin: 'Oh Issand Jumal! Nad ütlevad minu kohta: Küllap ta räägib tähendamissõnu.'

⁶Ti pa, sin človečji, zdihuj, kakor da te ledje boli, v bridki bolečini zdihuj vpričo njih.

⁶Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

⁷In ko ti poreko: Zakaj zdihuješ? odgovóri: Zavoljo govorice, ki prihaja; in kopnelo bo vsako srce in vse roke opešajo in vsak duh omedli in vsa kolena se raztajejo kakor voda. Glej, prihaja in zgodi se to, govori Gospod Jehova.

⁷'Inimesepoeg, pööra oma pale Jeruusalemma poole ja lase oma sõnad voolata pühapaikade vastu! Ja kuuluta prohvetlikult Iisraeli maa kohta

⁸Še mi pride beseda GOSPODOVA, govoreč:

⁸ning ütle Iisraeli maale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma olen sinu vastu ja tõmban oma mõõga tupest ning hävitan sinust õige ja õela.

⁹Sin človečji, prorokuj in reci: Tako pravi Gospod: Reci: Meč, meč, nabrušen in zlikan!

⁹Sellepärast et ma tahan sinust hävitada õige ja õela, tuleb mu mõõk oma tupest välja kõigi vastu lõunast põhja.

¹⁰Da napravi klanje, je nabrušen, da se bliska, je zlikan. Ali naj se razveseljujemo? Palica, določena za mojega sina, zaničuje vse drevje.

¹⁰Ja kõik saavad tunda, et mina, Issand, olen tõmmanud oma mõõga tupest välja - see ei lähe enam sinna tagasi.

¹¹Dali so ga zlikati, da se more prijeti v roko. Meč je nabrušen in zlikan, da se da morilcu v roko.

¹¹Aga sina, inimesepoeg, oiga! Murdunud niuetega ja kibedust tundes oiga nende silme ees!

¹²Vpij in tuli, sin človečji! kajti zoper moje ljudstvo je namerjen, zoper vse kneze Izraelove: meču so izročeni z mojim ljudstvom vred; zato se tolci po stegnih.

¹²Ja kui nad sinult küsivad: 'Mispärast sa oigad?', siis vasta: Sõnumi pärast. Kui see tuleb, siis nõrkeb iga süda ja lõtvuvad kõik käed; iga vaim lööb araks ja kõik põlved nõtkuvad. Vaata, see tuleb ja sünnib, ütleb Issand Jumal.'

¹³Kajti izkušnja se je naredila; kaj pa, če palice, ki zaničuje vse, ne bode več? govori Gospod Jehova.

¹³Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹⁴Ti pa, sin človečji, prorokuj in ploskaj z roko ob roko; in dvojen bodi meč, trojen bodi meč, ki smrtno rani; morilni meč, veliki morilni meč je, ki jih obkroža.

¹⁴'Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja ütle: Nõnda ütleb Issand. Ütle: Mõõk, mõõk on ihutud ja juba haljaks nühitud.

¹⁵Nameril sem ost meča proti vsem njih vratom, da jim skopni srce in jih mnogo popada. Gorje! narejen je, da se bliska, priostrili so ga za morjenje.

¹⁵Ihutud, et see hästi tapaks, haljaks nühitud, et see välguks. Või peaksime rõõmutsema? Mu poja kepp põlgab iga puud.

¹⁶Mahaj zadaj, na desno, spredaj, na levo, kamorkoli je namerjena ostrica tvoja!

¹⁶Haljana on see antud pihku haaramiseks: mõõk on ihutud ja haljaks nühitud, et selle saaks anda tapja kätte.

¹⁷Pa tudi jaz bom ploskal z roko ob roko, in potolažim srd svoj. Jaz, GOSPOD, sem govoril.

¹⁷Kisenda ja ulu, inimesepoeg, sest see tuleb mu rahva kallale, kõigi Iisraeli vürstide kallale: nad antakse koos mu rahvaga mõõga ette! Sellepärast löö endale vastu puusa!

¹⁸Zopet mi pride beseda GOSPODOVA, govoreč:

¹⁸Sest katsumine tuleb - aga kuidas, kui ei ole vihatud vitsagi? ütleb Issand Jumal.

¹⁹In ti, sin človečji, napravi si dva pota, po katerih naj pride meč kralja babilonskega; iz ene dežele naj držita oba; in nariši kažipot, ob začetku pota v mesto ga nariši.

¹⁹Aga sina, inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja löö käsi kokku! Ja kahekordistugu mõõk, saagu kolmekordseks mahalöömise mõõk, see suur mahalöömise mõõk, mis käib nende ümber,

²⁰Napravi pot, da bi prišel meč v Rabo sinov Amonovih in na Judovo v utrjeni Jeruzalem.

²⁰et südamed vabiseksid ja komistusi oleks palju! Kõigi nende väravate juurde olen ma pannud ähvardusmõõga: see on tehtud välkumiseks, ihutud tapmiseks.

²¹Zakaj kralj babilonski se ustavi ob razpotju, ob začetku tistih dveh potov, da se posvetuje z vedeževanjem: pretresa pšice, vprašuje hišne malike, ogleduje jetra.

²¹Koondu paremale, suundu vasakule, kuhu iganes su teral on kästud!

²²V desnico njegovo pride vedeževanje „Jeruzalem!“, da naj nastavi zidolome, odpre usta, veleč moriti, povzdigne glas z bojnim vpitjem, nastavi zidolome zoper vrata, nanosi nasipe, zgradi obležne utrdbe.

²²Minagi löön käsi kokku ja vaigistan oma tulist viha. Mina, Issand, olen rääkinud.'

²³In zdelo se jim bo, kakor da je lažnivo vedeževanje; s prisego so jim potrdili; a on napelje v spomin krivdo, da bi bili ujeti.

²³Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²⁴Zatorej pravi tako Gospod Jehova: Ker ste napeljali v spomin krivdo svojo s tem, da so se odkrili prestopki vaši, tako da se vidijo v vseh dejanjih vaših grehi vaši – ker ste prišli v spomin, boste ujeti z roko morilčevo.

²⁴'Sina, inimesepoeg, tee kaks teed Paabeli kuninga mõõga tulekuks, samalt maalt tulgu mõlemad; ja valmista teetulp, valmista see linnatee otsa juurde.

²⁵Ti pa, skrunilec svetega, brezbožnik, knez Izraelov, čigar dan je prišel ob času, ko se krivičnosti naredi konec,

²⁵Märgi mõõga tuleku tee ammonlaste Rabbasse ja Juudasse, kindlustatud Jeruusalemma!

²⁶tako pravi Gospod Jehova: Snemite mu pokrivalo z glave, vzemite mu krono! Kar je, ne bode več tako. Nizko bodi povišano in visoko ponižano!

²⁶Sest Paabeli kuningas seisab teelahkmel, mõlema tee alguses, liisku heites: ta raputab nooli, küsitleb teeraveid, uurib maksa.

²⁷Uničim, uničim, uničim jo; tudi ta ne bode več – dokler ne pride, kateri ima pravico do nje: njemu jo dam.

²⁷Tema paremas käes on liisk 'Jeruusalemm': tuleb üles seada müürimurdjad, avada suu sõjakisaks, tõsta häält hõiskamiseks, panna müürimurdjad väravate vastu, kuhjata piiramisvall, ehitada piiramisseadmed!

²⁸Ti pa, sin človečji, prorokuj in reci: Tako pravi Gospod Jehova zastran sinov Amonovih in zastran njih sramotenja, in reci: Meč, meč, izdrt v morjenje, poostren, da požira, da se bliska

²⁸See on Jeruusalemma elanike silmis küll valeennustus: neile on ju antud vanded. Tema aga meenutab süütegu, et oleks põhjust vallutamiseks.

²⁹(oni pa vidijo ničemurne prikazni zate, ti prorokujejo laži), da ga denejo na vratove skrunilcem svetega, brezbožnikom, katerih dan je prišel ob času, ko se krivičnosti naredi konec.

²⁹Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Et te meenutate oma süüd, millega teie üleastumised on saanud avalikuks ja teie patud kõigis teie tegudes nähtavaks, ja et teid on meenutatud, siis võetakse teid pihku.

³⁰Vtakni ga zopet v nožnice svoje! Tam, kjer si bil ustvarjen, v rojstva tvojega deželi te bom sodil.

³⁰Ja sina, süüga teotatud Iisraeli vürst, kelle päev on tulnud, aeg lõplikuks karistamiseks,

³¹In izlijem srd svoj nadte, ogenj jeze svoje bom pihal zoper tebe; in dam te v roko ljudem živinskim, ki kujejo pogubo.Ognju bodeš v jed; kri tvoja bo sredi dežele; ne bo ti spomina več. Zakaj jaz, GOSPOD, sem govoril.

³¹nõnda ütleb Issand Jumal: Heida ära peakate, võta peast kroon! Mis on, ei jää selleks, mis ta on: alandlik ülendatakse, kõrk alandatakse.

³²Ognju bodeš v jed; kri tvoja bo sredi dežele; ne bo ti spomina več. Zakaj jaz, GOSPOD, sem govoril.

³²Varemeiks, varemeiks, varemeiks teen ma selle! Seegi ei jää selleks, mis ta on, kuni tuleb see, kellel on õigus selle peale, ja mina annan selle temale.

³³Ja sina, inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal ammonlaste ja nende teotuse kohta! Ja ütle siis: Mõõk, mõõk on paljastatud tapmiseks, ihutud hävitamiseks, et see välguks -

³⁴siis kui sulle nähakse tühje nägemusi, ennustatakse valet -, et seda panna süüga teotatute kaela peale, kelle päev on tulnud, aeg lõplikuks karistamiseks!

³⁵Pista see tagasi tuppe! Paigas, kus sa oled loodud, su sünnimaal, mõistan ma kohut su üle.

³⁶Ma valan su peale oma sajatuse, ma lõõtsun su peale vihatule. Ma annan sind jõhkrate meeste kätte, kes on osavad hävitajad.

³⁷Sa saad tuleroaks, su veri on keset maad, sind ei meenutata enam. Sest mina, Issand, olen nõnda öelnud.'