¹In rekel mi je GOSPOD: Ko bi stopila Mojzes in Samuel predme, bi srce moje nikakor ne bilo nagnjeno temu ljudstvu: spodi jih izpred mene, in naj odidejo.

¹Ja Issand ütles mulle: Isegi kui Mooses ja Saamuel seisaksid minu ees, ei oleks mu hing siiski mitte selle rahva poolt. Aja nad minu eest, et nad läheksid ära.

²In če ti poreko: Kam hočemo iti? reci jim: Tako pravi GOSPOD: Kdor na smrt, na smrt, in kdor na meč, na meč, in kdor na lakoto, na lakoto, in kdor na sužnjost, na sužnjost.

²Ja kui nad sinult küsivad: 'Kuhu me peame minema?', siis vasta neile: Issand ütleb nõnda: Kes surma, see surma, kes mõõga ette, see mõõga ette, kes nälja kätte, see nälja kätte, kes vangi, see vangi.

³Postavim namreč nadnje štiri reči, govori GOSPOD: meč, da pobija, in pse, da trgajo, in ptice nebeške in zveri zemeljske, da požirajo in pokončavajo.

³Ja ma panen neile peale nelja liiki nuhtlusi, ütleb Issand: mõõga tapma, koerad lohistama, taeva linnud ja maa loomad sööma ja hävitama.

⁴In izdam jih v pestitev vsem kraljestvom zemlje; zaradi Manaseja, sina Ezekijevega, kralja Judovega, zavoljo tistega, kar je zakrivil v Jeruzalemu.

⁴Ja ma panen nad hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa peal Juuda kuninga Manasse, Hiskija poja pärast, selle pärast, mis ta Jeruusalemmas tegi.

⁵Kajti kdo bi imel usmiljenje s teboj, o Jeruzalem? ali kdo bi te miloval? ali kdo bi pristopil, poprašat o sreči tvoji?

⁵Sest kes annaks sulle armu, Jeruusalemm, või kes trööstiks sind? Või kes küll põikaks kõrvale, et küsida su käekäigu järele?

⁶Ti si me zapustil, govori GOSPOD, nazaj si krenil; zato iztezam roko svojo zoper tebe, da te pogubim, utrujen sem od milovanja.

⁶Sina oled mu hüljanud, ütleb Issand, ja oled taganenud; seepärast ma sirutan oma käe su vastu ja hävitan sinu, ma olen tüdinud järele andmast.

⁷Zato jih bom vejal z vejalnico iz vrat te dežele ven; osirotil, pogubil bom ljudstvo svoje, ker se niso povrnili s potov svojih.

⁷Mina viskan neid visklabidaga maa väravais; mina teen lastetuks, mina hukkan oma rahva, kui nad ei pöördu oma teedelt.

⁸Več mi bode vdov njegovih kakor morskega peska; pripeljem jim zoper matere mladega moštva razdejalca opoldne, storim, da jih nagloma objame strah in groza.

⁸Mul on siis nende lesknaisi rohkem kui liiva mere ääres; mina toon noorukite ema kallale päise päeva ajal rüüstaja, paiskan äkitselt ta peale ärevust ja hirmu.

⁹Hira ona, ki jih je rodila sedmero, izdiha dušo svojo; zaide solnce njeno, ko bode še dan, rdečica jo oblije in sram jo bode; in njih ostanek izpostavim meču vpričo njih sovražnikov, govori GOSPOD.

⁹See, kes sünnitas seitse, närbub, vaagub hinge; tema päike loojub, kui alles on päev, ta häbeneb ja jääb häbisse. Ja mis neist üle jääb, selle ma annan mõõga kätte, nende vaenlaste ees, ütleb Issand.

¹⁰„Gorje mi, mati moja, ker si rodila mene, ki mi napoveduje pravdo in prepir vsa ta dežela; nisem jim posojal in posojali mi niso, a vsakdo me preklinja.“

¹⁰'Häda mulle, ema, et sa sünnitasid minu, riiaka ja tülika mehe kogu maale! Ei ole ma võlausaldaja ega võlgnik, ometi sajatavad mind kõik.

¹¹GOSPOD pravi: Resnično, okrepčam te za dobro, resnično storim, da te bo sovražnik milo prosil ob času nesreče in ob času stiske.

¹¹Issand ütles: Küll ma vabastan su hea jaoks, küll ma panen vaenlase anuma sind õnnetuse ajal ja häda ajal.'

¹²More li kdo železo zlomiti, železo severno in bron? –

¹²'Kas murdub raud, põhjamaine raud ja vask?

¹³Premoženje tvoje in zaklade tvoje bom dal v plenjenje brez cene, in to zavoljo vseh grehov tvojih, in po vseh mejah tvojih.

¹³Sinu varanduse ja tagavarad annan ma ilma hinnata saagiks kõigi su pattude pärast ja kõigis su paigus.

¹⁴In storim, da jih preneso sovražniki tvoji v deželo, ki je ne poznaš; zakaj ogenj se je vnel v jezi moji, ki bo plamtel zoper vas.

¹⁴Ma panen sind teenima su vaenlasi maal, mida sa ei tunne, sest mu vihatuli on süttinud - see põleb teie kohal.'

¹⁵O GOSPOD, ti veš vse; spomni se me in obišči me in maščuj me nad preganjalci mojimi! Ko si jim potrpežljiv, ne iztrebi me: spoznaj, da nosim sramoto zaradi tebe.

¹⁵'Sina tead seda. Issand, pea mind meeles ja kanna hoolt minu eest, tasu kätte minu eest mu tagakiusajaile! Oma suures kannatlikkuses ära võta mind ära, mõtle, et ma sinu pärast kannan teotust!

¹⁶Ko so prišle besede tvoje, sem jih sprejel, in bila mi je beseda tvoja v veselje in radost srca mojega, kajti kličem se po imenu tvojem, o GOSPOD, Bog vojnih krdel.

¹⁶Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks, sest mulle on pandud sinu nimi, Issand, vägede Jumal.

¹⁷Nisem sedel v družbi šaljivcev in se radoval; zavoljo roke tvoje sem sedel samoten, ker si me napolnil z nevoljo.

¹⁷Ei ole ma istunud naerjate killas ega ole ma ilutsenud; sinu käe pärast olen ma istunud üksinda, sest sa oled mu täitnud oma sajatusega.

¹⁸Zakaj je bolečina moja večna in rana moja smrtna? noče se zaceliti. Mi li boš res podoben prevarljivemu studencu, nestanovitnim vodam?

¹⁸Mispärast on mu valu nii püsiv ja mu haav ravimatu? See ei taha paraneda. Oh häda! Sa oled mulle nagu kahanev oja, nagu vesi, mis ei jää püsima.'

¹⁹Zato pravi tako GOSPOD: Ako se preobrneš, te pripeljem nazaj, da bi stal pred menoj; in ako ločiš drago stvar od malovredne, bodeš kakor usta moja: obrniti se morajo oni k tebi, ne pa se ti obrniti k njim.

¹⁹Selle peale ütleb Issand nõnda: 'Kui sa pöördud, siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees. Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu. Nemad pöörduvad siis sinu poole, aga sina ei pöördu nende poole.

²⁰In napravim te temu ljudstvu za bronast zid pretrden, in borili se bodo zoper tebe, a ne zmorejo te, zakaj jaz sem s teboj, da ti pomagam in te rešujem, govori GOSPOD.In otmem te iz roke hudobnih in rešim te iz pesti silovitnežev.

²⁰Ja mina teen sind kindlaks vaskmüüriks selle rahva vastu; kui nad võitlevad sinu vastu, siis nad ei võida sind, sest mina olen sinuga, et sind aidata ja päästa, ütleb Issand.

²¹In otmem te iz roke hudobnih in rešim te iz pesti silovitnežev.

²¹Ja ma päästan sind kurjade käest ning lunastan vägivallavalitsejate pihust.'