¹Videti mi je dal GOSPOD – in glej: dva koša smokev, postavljena pred tempelj GOSPODOV, potem ko je bil Nebukadnezar, kralj babilonski, odpeljal v ujetništvo Jekonija, sina Jojakima, kralja Judovega, in kneze Judove in rokodelce in kovače iz Jeruzalema in jih pripeljal v Babilon.

¹Issand näitas mulle, ja vaata, Issanda templi ette oli pandud kaks korvi viigimarju, pärast seda kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli Jeruusalemmast vangi viinud Juuda kuninga Jekonja, Joojakimi poja, ja Juuda vürstid, samuti sepad ja ehitustöölised, ja oli viinud need Paabelisse.

²V enem košu so bile prav dobre smokve, kakršne so zgodnje smokve, v košu drugem pa so bile smokve prav slabe, ki jih ni moči jesti, tako so bile slabe.

²Ühes korvis olid väga head viigimarjad, varajaste viigimarjade sarnased, ja teises korvis olid väga halvad viigimarjad, nii halvad, et need ei kõlvanud süüa.

³In GOSPOD mi reče: Kaj vidiš Jeremija? In rečem: Smokve; dobre smokve so prav dobre, slabe pa so prav slabe, da jih ni moči jesti, tako so slabe.

³Ja Issand küsis minult: 'Mida sa näed, Jeremija?' Mina vastasin: 'Viigimarju. Head viigimarjad on väga head, aga halvad on väga halvad, nii halvad, et need ei kõlba süüa.'

⁴Tedaj pride beseda GOSPODOVA k meni, govoreč:

⁴Siis tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:

⁵Tako pravi GOSPOD, Bog Izraelov: Kakor tiste dobre smokve, tako bom spoznal ujetnike Judove, ki sem jih poslal iz tega kraja v deželo Kaldejsko, na dobro.

⁵'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Otsekui neid häid viigimarju, nõnda hindan ma hästi Juuda vange, keda ma siit paigast olen läkitanud Kaldeasse.

⁶Ker obrniti hočem svoje oči nanje v njih dobro, in jih nazaj pripeljem v to deželo, in jih bom zidal in ne podiral, in sadil jih bom, ne roval.

⁶Ma heidan silma nende peale heas mõttes ja toon nad tagasi sellele maale. Ma ehitan neid ega kisu maha, ja ma istutan neid ega kitku välja.

⁷In dal jim bom srce, da me spoznajo, da sem GOSPOD, in bodo mi ljudstvo in jaz jim bodem Bog, ko se povrnejo k meni iz vsega srca svojega.

⁷Ja ma annan neile südame mõistmiseks, et mina olen Issand. Siis on nemad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks, sest nad pöörduvad minu poole kõigest südamest.

⁸Kakor pa tiste slabe smokve, ki jih ni moči jesti, ker so tako slabe: res, tako pravi GOSPOD, tako izpostavim Zedekija, kralja Judovega, in kneze njegove in ostanek Jeruzalemov, kar jih je ostalo v tej deželi in kar jih prebiva v deželi Egiptovski.

⁸Aga otsekui halbade viigimarjadega, mis on nii halvad, et need ei kõlba süüa, tõesti, nõnda ütleb Issand, nõnda talitan ma Juuda kuninga Sidkijaga ja tema vürstidega ja Jeruusalemma jäägiga, kes on alles jäänud siia maale või kes elavad Egiptusemaal.

⁹Izpostavim jih, pravim, pestenju, nesreči po vseh kraljestvih zemlje, da bodo v sramoto in pregovor, v zasmehovanje in preklinjane v vseh krajih, kamor jih odženem.In pošljem nadnje meč, lakoto in kugo, dokler ne poginejo iz dežele, ki sem jo bil dal njim in njih očetom.

⁹Ja ma sean nad hirmutuseks ja õnnetuseks kõigile kuningriikidele maa peal, teotuseks ja kõnekäänuks, pilkesõnaks ja needuseks kõigis paigus, kuhu ma nad tõukan.

¹⁰In pošljem nadnje meč, lakoto in kugo, dokler ne poginejo iz dežele, ki sem jo bil dal njim in njih očetom.

¹⁰Ja ma läkitan nende sekka mõõga, nälja ja katku, kuni nad on hävitatud maalt, mille ma olen andnud neile ja nende vanemaile.'