¹Zvino gore rakati rapera, panguva yokurwa kwamadzimambo, Dhavhidhi akatuma Joabhu pamwechete navaranda vake navaIsiraeri vose; vakaparadza vana vaAmoni, vakakombawo Rabha. Asi Dhavhidhi wakasara Jerusaremu.

¹Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal läkitas Taavet Joabi ja koos temaga ta sulased ja kogu Iisraeli sõtta, ja nad hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.

²Zvino nenguva yamadekwana, Dhavhidhi akamuka panhovo dzake, akafamba pamusoro pedenga reimba yamambo; akaona, aripo padenga, mukadzi wakange achishamba; zvino mukadzi uyo wakange akanaka kwazvo pakuonekwa kwake.

²Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt ühte naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus.

³Dhavhidhi akatuma munhu kundobvunza kuti mukadzi uyo ndianiko? Mumwe akati, Ko haazi iye Bhatishebha mukunda waEriami, mukadzi waUriya muHiti here?

³Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: 'Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hett Uurija naine!'

⁴Dhavhidhi akatuma nhume kundomutora, akasvika kwaari, akavata naye (nokuti wakange anatswa pakusanaka kwake;) iye akadzokera kumba kwake.

⁴Siis Taavet läkitas käskjalad teda tooma. Ja kui ta tuli tema juurde, siis Taavet magas tema juures; naine oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis läks naine tagasi oma kotta.

⁵Mukadzi akatora mimba, akatuma shoko kuna Dhavhidhi akamuudza akati, Ndava nemimba,

⁵Ja naine jäi lapseootele; ta läkitas Taavetile teate, öeldes: 'Ma olen lapseootel.'

⁶Dhavhidhi akatuma shoko kuna Joabhu, akati, Tuma Uriya muHiti, auye kwandiri. Joabhu akatuma Uriya kuna Dhavhidhi.

⁶Siis Taavet läkitas Joabile sõna: 'Saada hett Uurija minu juurde!' Ja Joab saatis Uurija Taaveti juurde.

⁷Zvino Uriya wakati achisvika kwaari, Dhavhidhi akamubvunza kuti, Joabhu wakadini, navanhu vakadini, nokurwa kwakadini.

⁷Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.

⁸Zvino Dhavhidhi akati kuna Uriya, Burukira kumba kwako, undoshambidza tsoka dzako. Uriya akabva paimba yamambo, akatumirwa chipo chezvokudya namambo.

⁸Ja Taavet ütles Uurijale: 'Mine alla oma kotta ja pese jalgu!' Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus.

⁹Asi Uriya wakavata pamukova weimba yamambo pamwechete navaranda vose vatenzi wake, haana kuburukira kumba kwake.

⁹Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste hulka ega läinud alla oma kotta.

¹⁰Zvino Dhavhidhi wakati achiudzwa kuti Uriya haana kuburukira kumba kwake, Dhavhidhi akati kuna Uriya, Hauna kubva kurwendo here? Waregereiko kuburukira kumba kwako?

¹⁰Kui Taavetile teatati ja öeldi: 'Uurija ei olegi läinud oma kotta', siis Taavet küsis Uurijalt: 'Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?'

¹¹Uriya akati kuna Dhavhidhi, Areka, navaIsiraeri, navaJudha vagere mumatumba, nashe wangu Joabhu, navaranda vashe wangu vari mumatende avo kusango; zvino ini ndingapinda seiko mumba mangu ndidye, ndivate nomukadzi wangu? Noupenyu bwenyu, uye noupenyu hwomweya wenyu, handingatongoiti chinhu ichi.

¹¹Aga Uurija vastas Taavetile: 'Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides, ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte.'

¹²Dhavhidhi akati kuna Uriya, Gara pano nanhasi, mangwana ndichakutendera kuenda. Naizvozvo Uriya akagara Jerusaremu zuva iro neramangwana.

¹²Ja Taavet ütles Uurijale: 'Jää siis ka veel täna siia ja homme saadan ma su ära!' Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks.

¹³Ipapo Dhavhidhi akamudana, akadya nokumwa pamberi pake, akamubatisa nedoro; zvino madeko akabuda akandovata panhovo dzake navaranda vashe wake, asi haana kuburukira kumba kwake.

¹³Ja Taavet kutsus Uurija, too sõi ja jõi tema juures ja Taavet jootis ta purju; ent õhtul läks Uurija magama oma asemele koos oma isanda sulastega ega läinud alla oma kotta.

¹⁴Zvino mangwana Dhavhidhi akanyorera Joabhu rugwaro, akarutuma noruoko rwaUriya.

¹⁴Aga hommikul kirjutas Taavet Joabile kirja ning andis selle Uurijale kaasa.

¹⁵Akanyora parugwaro, akati, Isa Uriya pamberi panonyanyisa kurwiwa, mumusiye ari oga, aurawe afe.

¹⁵Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: 'Pange Uurija kõige ägedama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!'

¹⁶Zvino Joabhu wakati acherekedza guta, akaisa Uriya paakanga achiziva kuti varume voumhare varipo.

¹⁶Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.

¹⁷Vanhu veguta vakabuda kuzorwa naJoabhu, vamwe varanda vaDhavhidhi vakaurawa, naiye Uriya muHiti akafawo.

¹⁷Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hett Uurija.

¹⁸Ipapo Joabhu akatuma munhu kundoudza Dhavhidhi mashoko ose okurwa.

¹⁸Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.

¹⁹Akaraira nhume, akati, Kana wapedza kurondedzera kuna mambo mashoko ose okurwa,

¹⁹Ja ta käskis käskjalga, öeldes: 'Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo

²⁰kana kutsamwa kwamambo kukamuka, iye akati kwauri, Makaswederereiko pedo zvikuru neguta pakurwa kwenyu? Hamuna kuziva here kuti vachafura vari parusvingo?

²⁰ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: Mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?

²¹Ndianiko wakauraya Abhimereki mwanakomana waJeribhesheti? wakange asiri mukadzi wakakanda huyo pamusoro pake ari parusvingo, akafira paTebhezi here? Makaswederereiko pedo zvikuru norusvingo? Ipapo iwe uti, Muranda wenyu Uriya muHiti, wafawo.

²¹Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbeseti poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nii et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? - siis ütle: Ka su sulane hett Uurija on surnud.'

²²Naizvozvo nhume yakaenda, ikasvika, ikaudza Dhavhidhi zvose zvayakanga yatumirwa naJoabhu.

²²Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.

²³Nhume ikati kuna Dhavhidhi, Varume avo vakatikurira, vakabudira kwatiri kusango, tikavadzingirira kusvikira pavanopinda napo pasuwo.

²³Ja käskjalg ütles Taavetile: 'Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.

²⁴Vafuri vakafura varanda venyu vari parusvingo, vamwe varanda vamambo vakafa, naiye muranda wenyu Uriya muHiti wafawo.

²⁴Siis kütid ambusid müürilt su sulaste peale ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hett Uurija.'

²⁵Ipapo Dhavhidhi akati kunhume, Iti kuna Joabhu, Izvi ngazvirege kukusuwisa, nekuti munondo unoparadza mumwe pano nomumwe kumwe; tsunga hako pakurwa neguta, uriputse; newe enda undomusimbisa.

²⁵Siis Taavet ütles käskjalale: 'Ütle Joabile nõnda: Ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda!'

²⁶Zvino mukadzi waUriya wakati anzwa kuti murume wake Uriya wafa, akachema murume wake.

²⁶Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.

²⁷Akati apedza kuchema, Dhavhidhi akatuma nhume kumutora, akamuisa mumba make, akava mukadzi wake, akamuberekera mwana komana. Asi chinhu ichi, chakanga chaitwa naDhavhidhi, hachina kufadza Mwari.

²⁷Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis läkitas Taavet talle järele, võttis ta oma kotta ja ta sai Taaveti naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha.