¹Nenguva iyo Mikaeri achasimuka, iye muchinda mukuru anochengeta vana vavanhu vako; ipapo nguva yenjodzi ichavapo, isina kumbovapo yakadaro kubva pakumuka kwamarudzi avanhu kusvikira nguva iyo; nenguva iyo vanhu vako vacharwirwa, ivo vose vakanyorwa mubhuku.

¹Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.

²Zvino vazhinji vavavete muvhu rapasi vachamuka, vamwe vachamukira upenyu hwusingaperi, vamwe kukunyadziswa nokuzvidzwa kusingaperi.

²Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.

³Vakachenjera vachapenya sokupenya kokudenga, uye vanodzorera vazhinji kukururama vachapenya senyeredzi nokusingaperi-peri.

³Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.

⁴Asi iwe Dhanyeri, vanza mashoko, unamire bhuku rechisimbiso, kusvikira kunguva yokupedzisira; vazhinji vachamhanya pose-pose, nezivo ichawanda.

⁴Aga sina, Taaniel, pea need sõnad saladuses ja pane raamat pitseriga kinni lõpuajaks! Siis uurivad seda paljud ja äratundmine süveneb.'

⁵Ipapo ini Dhanyeri ndakatarira, ndikaona vamwe vaviri, mumwe pamahombekombe erwizi nechouno mhiri, mumwe pamahombekombe erwizi nechemhiri.

⁵Ja mina, Taaniel, vaatasin, ja ennäe, veel kaks inglit seisid seal, üks jõe siinpoolsel kaldal ja teine jõe sealpoolsel kaldal.

⁶Kukanzi kumurume akanga akapfeka hanzu dzemicheka, akanga ari pamusoro pemvura yorwizi, Inguva yakadini kusvikira pakuguma kwezvishamiso izvi?

⁶Ja üks küsis linases riides mehelt, kes oli jõe vete kohal: 'Kui kaua tuleb oodata nende imede lõppu?'

⁷Ndikanzwa murume akanga akapfeka hanzu dzemicheka, akanga ari pamusoro pemvura yorwizi, achisimudzira kudenga ruoko rwake rworudyi noruoko rwake rworuboshwe, achipika naiye anorarama nokusingaperi, kuti zvichaita nguva imwe, nedzimwe nguva, nehafu yenguva; kana vapedza kuputsanya simba ravanhu vatsvene, izvi zvose zvichapedziswa.

⁷Siis ma kuulsin linases riides meest, kes oli jõe vete kohal, kuidas ta oma paremat ja vasakut kätt taeva poole tõstes vandus selle juures, kes igavesti elab: 'Tõesti, aeg, ajad ja pool aega! Ja kui püha rahva jõu hävitus on lõpule jõudnud, siis teostuvad need kõik.'

⁸Ndikanzwa, asi handina kuzvinzwisisa, ipapo ndikati, Aiwa ishe wangu, kupera kwezvinhu izvi ndokweiko?

⁸Ma kuulsin, aga ei mõistnud, ja ma küsisin: 'Mu isand, missugune on nende lõpp?'

⁹Iye akati, Chienda hako, iwe Dhanyeri, nekuti mashoko awa akavanzwa nokunamirwa nechisimbiso kusvikira panguva yokupedzisira.

⁹Aga ta ütles: 'Mine, Taaniel, sest need sõnad jäävad saladusse ja pitseriga kinnipanduks kuni lõpuajani!

¹⁰Vazhinji vachazvinatsa nokuzvichenesa nokubviswa tsvina, asi vakaipa vachaita zvakaipa; hakuna pakati pavakaipa achanzwisisa, asi vakachenjera ndivo vachanzwisisa.

¹⁰Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll.

¹¹Kubva panguva yokubviswa kwechipiriso chinopiswa nguva dzose, nokumutswa kwechifananidzo chinonyangadza chinoparadza, zvichaita mazuva ane chiuru chimwe namazana maviri namakumi mapfumbamwe.

¹¹Ja alates sellest ajast, kui kõrvaldatakse alaline ohver ja sinna pannakse hävituse koletis, on tuhat kakssada üheksakümmend päeva.

¹²Akaropafadzwa anoramba achimirira kusvikira pamazuva ane chiuru chimwe namazana matatu namakumi matatu namashanu.

¹²Õnnis on see, kes ootab ja elab üle tuhat kolmsada kolmkümmend viis päeva.

¹³Asi iwe chienda hako kusvikira kuguma kwavapo; nekuti iwe achazorora, ndokumukirazve mugove wako pakupera kwamazuva iwayo.

¹³Aga sina mine lõpule vastu ja puhka ning tõuse oma liisuosaks päevade lõpus!'