¹Zvino Jakove wakanzwa mashoko evanakomana vaRabhani vachiti: Jakove atora zvose zvababa vedu; nezvaiva zvababa vedu vachiita mbiri iyi.

¹Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: 'Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse.'

²Jakove akaonawo chiso chaRabhani, zvino tarira, chakanga chisakaita kwaari sepakutanga.

²Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne.

³Jehovha ndokuti kuna Jakove: Dzokera kunyika yemadzibaba ako nekuhama dzako; ndigova newe.

³Siis Issand ütles Jaakobile: 'Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!'

⁴Zvino Jakove wakatuma ndokudanira Rakeri naRea kusango kuboka rake,

⁴Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma karja juurde väljale Raaheli ja Lea

⁵ndokuti kwavari: Ndi­noona chiso chababa venyu kuti hachisa­kaita kwandiri sepakutanga; asi Mwari wababa vangu wange aneni.

⁵ning ütles neile: 'Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures.

⁶Zvino munoziva kuti nesimba rangu rose dakashandira baba venyu.

⁶Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

⁷Uye baba venyu vakandinyenge­dzera, vakashandura mubayiro wangu kagumi, asi Mwari haana kuvatendera kundiitira zvakaipa.

⁷Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

⁸Kana vakataura sezvizvi: Zvine mavara zvichava mubairo wako, ipapo boka rose rakabereka zvine mavara. Zvino vataura seizvi: Zvine mitsetse zvichava mubayiro wako, ipapo boka rose raka­bereka zvine mitsetse.

⁸Kui ta ütles nõnda: Tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik lambad ja kitsed poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: Vöödilised saagu sinule palgaks, siis kõik loomad poegisid vöödilisi.

⁹Saizvozvo Mwari wakatora zvipfuwo zvababa venyu, akapa kwandiri.

⁹Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

¹⁰Zvino zvakaitika panguva iyo boka richitora mazamu, kuti ndakasimudza meso angu ndikaona muchiroto, zvino tarira, nhongo dzino­kwira boka, dzaiva nemitsetse, nemavara, nedzakaita pfumbu.

¹⁰Lammaste ja kitsede innaajal tõstsin ma oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et isased, kes kargasid emaseid, olid vöödilised, tähnilised ja laigulised.

¹¹Zvino mutumwa waMwari wakati kwandiri muchiroto: Jakove! Ndikati: Ndiri pano.

¹¹Ja Jumala ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: Siin ma olen!

¹²Ndokuti: Simudza hako meso ako uone, nhongo dzose, dzinokwira boka, dzine mitsetse, dzine mavara, dzakaita pfumbu; nekuti ndaona zvose Rabhani zvaanoita kwauri.

¹²Siis ta ütles: Tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik isased, kes kargavad emaseid, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

¹³Ndini Mwari weBheteri, pawakazodza mbiru, pawakandipikira mhiko. Ikozvino, simuka, ubude munyika ino, udzo­kere kunyika yechizvarigo chako.

¹³Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!'

¹⁴Rakeri naRea ndokupindura vakati kwaari: Ko tichine mugove ne­nhaka kuimba yababa vedu here?

¹⁴Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: 'Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

¹⁵Ko ha­tiverengwi sevatorwa kwavari here? nekuti vakatitengesa, uye vakapedzawo chose mari yedu.

¹⁵Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi!

¹⁶Nekuti fuma yose Mwari yaakato­rera baba vedu ndeyedu ne­vana vedu; naizvozvo ikozvino chose Mwari chaareva kwauri, chiite.

¹⁶Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!'

¹⁷Jakove ndokusimuka, ndokuta­svisa vana vake nevakadzi vake pama­kamera;

¹⁷Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

¹⁸ndokutinha zvipfuwo zvake zvose, nenhumbi dzake dzose dzaakange awana, zvipfuwo zvaakange anazvo, zvaakange awana paPa­dhanaramu, kuti aende kuna Isaka baba vake kunyika yeKanani.

¹⁸ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

¹⁹Zvino Rabhani wakange aenda kunoveura makwai ake, Rakeri ndokuba chifana­nidzo baba vake chavaiva nacho.

¹⁹Aga Laaban oli läinud lambaid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

²⁰Jakove akabva achiverevedza kuna Rabhani muSiriya, nekuti haana kumuzivisa kuti unotiza.

²⁰Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

²¹Zvino wakatiza iye nezvose zvaakange anazvo, ndokusimuka, ndokuya­mbuka rwizi, ndokuringisa chiso chake kugomo reGi­riadhi.

²¹Nõnda ta siis põgenes koos kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

²²Zvino zvakaudzwa Rabhani nezuva retatu kuti Jakove watiza.

²²Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

²³Iye akatora hama dzake naye akadzingirirana naye rwendo rwemazuva manomwe, vaka­muwana mugomo reGiriadhi.

²³Tema võttis siis enesega kaasa oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

²⁴Mwari ndokuuya kuna Rabhani muSiriya muchiroto usiku, ndokuti kwaari: Zvichenjerere, zvimwe ungataura kuna Jakove chakanaka kana chakaipa.

²⁴Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: 'Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!'

²⁵Rabhani ndokuwana Jakove. Zvino Jakove wakange adzika tende rake mugomo; Ra­bhaniwo nehama dzake vakadzika matende avo mugomo reGiriadhi.

²⁵Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

²⁶Zvino Rabhani ndokuti kuna Jako­bho: Waitei, kuti waverevedza ndisingazivi, uchitora vakunda vangu nechisimba sevatapwa nemunondo?

²⁶Ja Laaban ütles Jaakobile: 'Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud.

²⁷Watizirei pachivande, uchindiverevedza, usingandiudzi, kuti ndingadai ndakuoneka nemufaro nenziyo, nengoma nerudimhwa?

²⁷Miks sa põgenesid salaja ja vargsel viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

²⁸Uye hauna kundi­tendera kutsvoda vanakomana va­ngu nevakunda vangu. Ikozvino waita sebe­nzi pakuita.

²⁸Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

²⁹Zviri pasimba reruoko rwangu kukuitirai zvakaipa; asi Mwari wababa vako wakataura neni usiku hwazuro achiti: Zvichenjerere kuti urege kutaura naJako­bho kana chakanaka kana chakaipa.

²⁹Mul oleks meelevald teha teile kurja. Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

³⁰Zvino ikozvino, kuenda waenda, nekuti ­wanga uchishuva zvikuru imba yababa vako; wabirei vamwari vangu?

³⁰Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?'

³¹Jakove ndokupindura ndokuti kuna Rabhani: Nekuti ndakanga ndichitya, nekuti ndakati: Zvimwe munganditorera vakunda venyu nechisimba.

³¹Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: 'Sellepärast et ma kartsin. Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

³²Uyo wamunowana kwaari vamwari venyu ngaarege kurarama; zvino pamberi pehama dzedu, zviongororerei zvenyu zviri kwandiri, muzvitorere. Nekuti Jakove waka­nge asingazivi kuti Rakeri wakange aba.

³²See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!' Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

³³Rabhani ndokupinda mutende raJakove, nemutende raRea, nemutende revarandakadzi vaviri, asi haana kuzviwana. Zvino wakabuda mutende raRea, ndokupinda mutende raRakeri.

³³Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlema teenija telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist välja tulnud, läks ta Raaheli telki.

³⁴Zvino Rakeri wakange atora zvifananidzo, akazviisa muchigaro chekamera, ndokugara pamusoro pazvo. Rabhani ndokubata-bata pose mute­nde, asi haana kuzviwana.

³⁴Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

³⁵Iye ndokuti kuna baba vake: Ngazirege kusafadza pameso paishe wangu kuti handigoni kusimuka pamberi penyu; nekuti mutowo wevakadzi uri kwandiri. Iye akatsvakisisa, asi haana kuwana zvifananidzo.

³⁵Ja Raahel ütles oma isale: 'Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!' Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

³⁶Zvino Jakove wakatsamwa, ndokupikisana naRabhani; Jakove ndokupindura ndokuti kuna Rabhani: Kudarika kwangu chii, chivi changu chii, kuti mundidzingirire neshungu?

³⁶Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: 'Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

³⁷Zvamabata-bata nhumbi dzangu dzose mawanei chenhumbi dzekumba kwenyu? Zviisei pano pamberi pehama dzangu nehama dzenyu kuti vato­nge pakati pedu isu vaviri.

³⁷Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista oled sa leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlema vahel!

³⁸Makore awa makumi maviri ndinemwi; nhu­nzvi dzenyu dzemakwai nenhunzvi dzenyu dzembudzi hazvina kusvodza, nemakondobwe enyu emapoka handina kuadya.

³⁸Ma olin sinu juures kakskümmend aastat. Su lambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jäärasid su karjast ma ei söönud.

³⁹Zvakabvamburwa handina kuzviuisa kwamuri; ini ndakazviripa; pamaoko angu makazvireva, zvaka­biwa masikati kana zvakabiwa usiku.

³⁹Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut.

⁴⁰Masikati ndakapedzwa nezuva, neveta usiku; hope dzangu dzikatiza kumeso angu.

⁴⁰Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist.

⁴¹Makore aya makumi maviri ndakange ndiri mumba menyu, ndakakushandirai makore gumi nemana nekuda kwevakunda venyu vaviri, nemakore matanhatu nekuda kwezvipfuwo zvenyu; mukashandura mubayiro wangu kagumi.

⁴¹Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat lammaste ja kitsede pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda.

⁴²Kunze kwekuti Mwari wababa vangu, Mwari waAbhurahamu, nekutya kwaIsaka, dai asaiva neni, zvi­rokwazvo ikozvino mungadai maindiendesa ndi­sina chinhu. Dambudziko rangu nebasa remaoko angu Mwari wakaona, akakutsiurai usiku hwazuro.

⁴²Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse.'

⁴³Zvino Rabhani wakapi­ndura akati kuna Jakove: Vakunda vakunda vangu, nevanakomana vanakomana vangu, boka iboka rangu, nezvose zvaunoona ndezvangu; nekuvakunda vangu ndichaitei nhasi, kana kuvana vavo vavakazvara?

⁴³Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: 'Tütred on minu tütred ja pojad on minu pojad ja kari on minu kari, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?

⁴⁴Zvino ikozvino, ngatiite su­ngano, ini newe; chive uchapupu pakati pangu newe.

⁴⁴Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!'

⁴⁵Jakove ndokutora ibwe, akarimisa rikava mbiru.

⁴⁵Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.

⁴⁶Jakove ndokuti kuhama dzake: Unganidzai mabwe. Zvino vakatora mabwe, vakaita murwi; vakadya ipapo pamusoro pemurwi.

⁴⁶Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: 'Korjake kive!' Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.

⁴⁷Rabhani ndokuutumidza Jegarisahadhuta; asi Jakove akautumi­dza Garidhi.

⁴⁷Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.

⁴⁸Rabhani ndokuti: Murwi uyu uchapupu pakati pangu newe nhasi. Naizvozvo zita rawo rakanzi Garidhi,

⁴⁸Ja Laaban ütles: 'See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!' Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed

⁴⁹uye Mizipa, nekuti wakati: Jehovha ngaarinde pakati pangu newe, kana tisingaonani umwe neumwe.

⁴⁹ja Mispa, sest ta ütles: 'Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me teineteist enam ei näe.

⁵⁰Kana ukatambudza vakunda vangu, uye kana ukawana vamwe vakadzi kunze kwevakunda vangu, hakuna munhu unesu, asi tarira, Mwari chapupu pakati pangu newe.

⁵⁰Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.'

⁵¹Zvino Rabhani wakati kuna Jakove: Tarira murwi uyu, tarira mbiru iyi, yandakamisa pakati pangu newe.

⁵¹Siis ütles Laaban Jaakobile: 'Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, -

⁵²Murwi uyu ngauve chapupu, nembiru iyi ngaive chapupu, kuti ini handingapfuuri murwi uyu ndichienda kwauri, newe haungapfuuri murwi uyu nembiru uchiuya kwandiri kuti tiitirane zva­kaipa.

⁵²see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!

⁵³Mwari waAbhurahamu, naMwari waNahori, Mwari wababa vavo, ngaato­nge pakati pedu. Jakove ndokupika neKutya kwababa vake Isaka.

⁵³Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see mõistku kohut meie vahel!' Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.

⁵⁴Jakove ndokubaya chibayiro mugomo, akadana hama dzake kuti vadye chingwa; vakadya chingwa, vakarara mugomo.

⁵⁴Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.

⁵⁵Rabhani ndokumuka mangwanani-ngwani, ndokutsvoda vanakomana vake neva­kunda vake, ndokuvaropafadza; Rabhani ndokuenda, ndokudzokera kunzvimbo yake.