¹Teererai kwandiri, imwi munotevera kururama, imwi munotsvaka Jehovha; cherechedzai dombo pamakatemwa, negomba romugodhi pamakacherwa.

¹Kuulge mind, õigluse nõudjad, Issanda otsijad! Vaadake kaljut, mille küljest te olete raiutud, ja kaevuauku, kust olete välja kaevatud.

²Tarairai Abhurahamu, baba venyu, naSara akakuberekai; nekuti ndakamudana achiri mumwechete, ndikamuropafadza, ndikamuita vazhinji.

²Vaadake Aabrahami, oma isa, ja Saarat, kes teid sünnitas. Kui ta alles üksi oli, kutsusin ma tema ja ma õnnistasin teda ning tegin ta paljuks.

³nekuti Jehovha akanyaradza Ziyoni; akanyaradza matongo aro ose, akashandura renje raro rive seEdheni, negwenga raro rive somunda waJehovha; mufaro nokufarisisa zvichawanikwamo, nokuvonga nenzwi rokuimba.

³Sest Issand trööstib Siionit, trööstib kõiki selle varemeid; ta teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks ja lagendikud Issanda rohuaia sarnaseks. Seal on lusti ja rõõmu, tänulaulu ja pillihäält.

⁴Teererai kwandiri, imwi vanhu vangu; rerekai nzeve dzenyu kwandiri, imwi rudzi rwangu; nekuti ndichatema murayiro, zvakarurama zvangu ndichazviita chiedza chavanhu.

⁴Pane mind tähele, mu rahvas, mu hõimud, kuulake mind! Sest minult lähtub Seadus ja mu õigus rahvaile valguseks.

⁵Kururama kwangu kuri pedo, ruponeso rwangu rwabuda, uye maoko angu achatonga vanhu; zvivi zvichandimirira, zvichavimba noruoko rwangu.

⁵Äkitselt ligineb mu õiglus, ilmub mu pääste ja mu käsivarred mõistavad rahvaile kohut: mind ootavad saared ja loodavad mu käsivarre peale.

⁶Tarirai kudenga nameso enyu, mucherechedze nyika pasi; nekuti denga rose richanyangarika soutsi, nenyika ichasakara senguvo; vageremo vachafa sohunyunyu; asi ruponeso rwangu ruchava nokusingaperi, kururama kwangu hakungaperi.

⁶Tõstke oma silmad taeva poole ja vaadake alla maa peale; sest taevad haihtuvad kui suits ja maa kulub nagu kuub, selle elanikud surevad otsekui sääsed. Aga minu pääste jääb igavesti ja minu õiglus ei lõpe.

⁷Nditeererei, imwi munoziva kururama; vanhu vanomurayiro wangu pamoyo yenyu; musatya kuzvidza kwavanhu, kana kuvhunduswa nokutuka kwavo.

⁷Kuulge mind, õigusetundjad, rahvas, kelle südames on mu Seadus! Ärge kartke inimeste laimu ja ärge ehmuge nende sõimust!

⁸nekuti zvipfukuto zvichavadya senguvo, nerukonye guchavadya semvere; asi kururama kwangu kuchavapo nokusingaperi, noruponeso rwangu kusvikira kumarudzi namarudzi.

⁸Sest neid sööb riidekoi nagu riiet, neid sööb villakoi nagu villa. Aga minu õiglus jääb igavesti ja mu pääste põlvest põlve.

⁹Muka, muka zvifukidze nesimba, iwe ruoko rwaJehovha; muka sapamazuva akare, sapamarudzi enguva dzakarekare. Ko hamuzimi makagura Rahabhi, mukakuvadza chikara here?

⁹Ärka, ärka, ehi ennast jõuga, Issanda käsivars! Ärka nagu muistseil päevil, endiste põlvede ajal! Eks olnud sina see, kes purustas Rahabi, kes torkas läbi merelohe?

¹⁰Ko hamuzimi makapwisa gungwa, nemvura yakadzika , mukaitawo nzvimbo dzakadzika dzegungwa nzira pangayambuka vakadzikunurwa here?

¹⁰Eks olnud sina see, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi teeks meresügavikud, lunastatuile läbitavaks?

¹¹Naizvozvo Vakasunungurwa vaJehovha vachadzoka, vachaenda Ziyoni vachiimba; nomufaro usingaperi uchava pamisoro yavo, vachawana mufaro nokufarisisa, kuchema nokugomera kuchatiza.

¹¹Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm, rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.

¹²Ini, iyeni, ndini ndinokunyaradzai; ndiwe aniko, uchatya munhu anozofa, kana Mwanakomana womunhu, achaitwa souswa;

¹²Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi, inimlapsi, kes on nagu rohi,

¹³uye wakakangamwa Jehovha muiti wako akatatamura matenga ose,nekuteya nheyo dzenyika; ukaramba uchingotya mazuva ose nokuda kwehasha dzomumanikidzi, seakazvigadzira kuparadza here? uye hasha dzomumanikidzi dziripiko?

¹³ja unustad Issanda, kes sind on teinud, kes on laotanud taeva ja rajanud maa, ja värised alati, iga päev, rõhuja viha ees, kui ta valmistub hävitama? Aga kus on nüüd rõhuja viha?

¹⁴Musungwa wakatapwa achakurumidza kusunungurwa,Vuye haangafi nokuburukira mugomba, zvokudya zvake hazvingashaikwi.

¹⁴Varsti vabastatakse aheldatu: ta ei sure vangiauku, tema leib ei lõpe.

¹⁵nekuti ndini Jehovha Mwari wako, anoparadzanisa gungwa, rine mafungu anotinhira; Jehovha wehondo ndiro zita rake.

¹⁵Sest mina olen Issand, su Jumal, kes liigutab merd ja paneb lained kohisema, kelle nimi on vägede Issand.

¹⁶Ndakaisa mashoko angu mumuromo mako, ndikakufukidza mumumvuri woruoko rwangu, kuti ndivambe matenga , nokuteya nheyo dzenyika, nditi kuZiyoni, Imi muri vanhu vangu.

¹⁶Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla, et võlvida taevas ja rajada maa, ja et öelda Siionile: 'Sina oled mu rahvas.'

¹⁷Muka, muka, simuka, iwe Jerusaremu,iwe wakamwa paruoko rwaJehovha mukombe wokutsamwa kwake; wakamwa manzete emukombe wose wokudederesa, ukaapedza kwazvo.

¹⁷Ärka, ärka, tõuse üles, Jeruusalemm, kes oled joonud Issanda käest tema viha karika, oled joonud tilgatuks uimastuse peekri!

¹⁸Hakuna nomumwe pakati pavanakomana vake vose vaakabereka angamutungamirira, hakuna angamubata noruoko pakati pavanakomana vose vaakarera.

¹⁸Ei olnud tal talutajat ühestki oma sünnitatud lapsest, ega haaranud tal käest kinni mitte ükski tema kasvatatud laps.

¹⁹Zvinhu izvi zviviri zvakuwira; ndianiko achakunzwira tsitsi? Kusiiwa nokuparadzwa, nenzara nomunondo; ndingakunyaradza sei?

¹⁹Need kaks paari said sulle osaks - kes tunneb sulle kaasa? - rüüstamine ja hävitus, nälg ja mõõk - kes olen mina, et sind trööstiksin?

²⁰Vanakomana vako vaziya, vavete pamigumo yenzira dzomumusha, senzombe yesango yabatwa mumambure; vazadzwa nokutsamwa kwaJehovha nokutuka kwaMwari wako.

²⁰Igal tänavanurgal lamasid su lapsed oimetult, otsekui metskitsed püügivõrgus, löödud Issanda vihast, su Jumala sõitlusest.

²¹Naizvozvo zvino chinzwa chinhu ichi, iwe unotambudzika, wakabatwa, asi kwete newaini,

²¹Seepärast kuule ometi seda, sa vilets, kes oled joobnud, aga mitte veinist:

²²Ndizvo zvinotaura IShe wako Jehovha, naMwari wako,unoreverera vanhu vake, Tarirai, ndakabvisa muruoko rwako mukombe wokudzedzeresa, iwo manzete emukombe wokutsamwa kwangu, haungazoamwizve.

²²nõnda ütleb su Issand, Issand, su Jumal, kes riidleb oma rahva eest: Vaata, ma võtan su käest uimastuse karika, oma viha peekri - seda ei ole sul enam vaja juua.

²³Asi ndichauisa muruoko rwavanokutambudza, ivo vakati kumweya wako, Kotama,kuti tipfuure napamusoro; iwe ukaita musana wako sapasi, senzira yomumusha yavanopfuura.

²³Ja ma annan selle kätte su piinajaile, kes ütlesid sulle: 'Kummarda, et saaksime sinust üle käia!' Sa andsidki oma selja maaks ja käijatele tänavaks.