¹Pagore rokufa kwamambo Uziya, ndakaona Ishe agere pachigaro choushe, chirefu chakakwirira, mipendero yenguvo dzake ichizadza temberi.

¹Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina.

²Kumusoro kwake kwakanga kumire serafimi; imwe neimwe yakanga ina mapapiro matanhatu, neimwe mapapiro matanhatu; namaviri yakafukidza chiso chayo, namaviri yakafukidza makumbo ayo, namaviri yakanga ichibhururuka nawo.

²Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas.

³Imwe yakadanidzira kune imwe, ichiti, Mutsvene, mutsvene, mutsvene, iye Jehovha wehondo; nyika yose izere nokubwinya kwake.

³Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: 'Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!'

⁴Nheyo dzezvikumbaridzo dzikazununguka nenzwi rowakanga achidana, imba ikazadzwa noutsi.

⁴Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.

⁵Ipapo ndikati, Ndine nhamo! nekuti ndoparara, nekuti ndiri munhu wemiromo yakanora, ndigere pakati pavanhu vemiromo yakanora; nekuti meso angu akaona Mambo; Jehovha wehondo.

⁵Ja ma ütlesin: 'Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.'

⁶Ipapo imwe serafimi yakabhururukira kwandiri, yakabata zimbe rinopfuta muruoko rwayo, rayakanga yatora nembato paaritari; ikagumura muromo wangu naro, ikati,

⁶Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.

⁷Tarira, zimbe iri ragumura miromo yako, zvakaipa zvako zvabviswa, zvivi zvako zvadzikunurwa.

⁷Ja ta puudutas mu suud ning ütles: 'Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.'

⁸Ipapo ndakanzwa nzwi raShe richiti, Ndingatuma aniko? Ndiani angatiendera? Ipapo ndakati, Ndiri pano ini, nditumei.

⁸Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: 'Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?' Ja ma ütlesin: 'Vaata, siin ma olen, läkita mind!'

⁹Iye akati, Enda, unondoudza vanhu ava, uti, Rambai henyu muchinzwa, asi musanzwisisa, rambai henyu muchiona, asi musaonesesa.

⁹Ja tema ütles: 'Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa!

¹⁰Kodzai moyo yavanhu ava, remedzai nzeve dzavo, tsinzinisai meso avo, kuti varege kuona nameso avo, kana kunzwa nenzeve dzavo, kana kunzwisisa nemoyo yavo, vadzoke vapodzwe.

¹⁰Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!'

¹¹Zvino ndakati, Ishe kusvikira rinhiko? Akapindura, akati, Kusvikira maguta ava matongo, asina vanogaramo, nedzimba dzisina munhu, nenyika yaparadzwa chose,

¹¹Aga mina küsisin: 'Kui kauaks, Issand?' Ja tema vastas: 'Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, kojad inimtühjad, põllud laastatud kõrbeks

¹²kusvikira Jehovha abvisira vanhu kure, nenzvimbo, dzashanduka matongo, dzava zhinji panyika.

¹²ja Issand on saatnud inimesed kaugele ning palju sööti on jäänud keset maad.

¹³Kana kuchinge kwasara mukati mayo chegumi, naichowo chichadyiwazve; sezvakaita muterebhinti nomuouki wasiirwa hunde kana watemwa, saizvozvo rudzi rutsvene ndiyo hunde yawo.

¹³Ja kui seal veel alles jääb kümnes osa, siis seegi põletatakse ära, nagu terebint või tamm, millest langedes jääb järele känd. Aga ta känd on püha seeme.'