¹Ndianiko uyu anobva Edhomu, ane nguvo dzakatsvuka dzinobva Bhozira? Ndiani uyo akafuka zvinobwinya, anofamba noukuru bwesimba rake? Ndini ndinotaura nokururama, ndine simba rokuponesa.

¹Kes see on, kes tuleb Edomist, erepunaste riietega Bosrast, see silmapaistva kuuega, kes sammub oma jõukülluses? 'See olen mina, õiguse kuulutaja, võimas päästma!'

²Ko nguvo yenyu yakatsvuka nei? Zvokufuka zvenyu zvakafanana nezvomunhu anotsika muchisviniro chewaini neiko?

²Miks on su kuub punane ja riided nagu surutõrresõtkujal?

³Ini ndakatsika chisviniro chewaini ndoga; kwakanga kusina munhu wamarudzi avanhu aiva neni; zvirokwazvo, ndakavatsika pakutsamwa kwangu, ndakavapwanya pahasha dzangu; ropa ravo rikatsatikira panguvo dzangu, ndikasvibisa zvokufuka zvangu zvose.

³'Mina sõtkusin surutõrt üksinda, rahvaste hulgast ei olnud ükski minuga; mina sõtkusin neid vihas ja tallasin raevus: nende verejoad pritsisid mu riiete peale ja ma määrisin kogu oma kuue.

⁴nekuti ndakafunga zuva rokutsiva mumoyo mangu; gore ravakadzikunurwa vangu rasvika.

⁴Sest mul oli südames kättemaksupäev ja oli tulnud mu tasumisaasta.

⁵Ndikatarira, ndikashayiwa anobatsira, ndikashamiswa nekuti kwakanga kusina anotsigira; naizvozvo ruoko rwangu rwakandivigira ruponeso, kutsamwa kwangu ndiko kwakanditsigira.

⁵Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud; siis aitas mind mu oma käsivars ja mulle oli toeks mu tuline viha.

⁶Ndikatsika-tsika marudzi avanhu pakutsamwa kwangu, ndikavapengesa nedoro rokutsamwa kwangu, ndikadurura ropa rohupenyu hwavo pasi.

⁶Oma vihas ma tallasin maha rahvad, purustasin nad raevus ja lasksin nende verejoad voolata maa peale.'

⁷Ndicharumbidza hunyoro hwaJehovha namabasa aJehovha anofanira kurumbidzwa, nokuda kwezvose zvatakaitirwa naJehovha nezvakanaka zvizhinji kuimba yaIsiraeri, zvaakavaitira nokuda kwenyasha dzake, uye nokuda kohunyoro hwake.

⁷Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud, ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud oma halastuse ja suure helduse pärast.

⁸nekuti akati, Zvirokwazvo, ndivo vanhu vangu, vana vasingazoiti nokunyengera; naizvozvo akava Muponesi wavo.

⁸Sest ta ütles: Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust. Ja ta tuli neile päästjaks.

⁹Pakutambudzika kwavo kose naiyewo akanga achitambudzika, mutumwa, wakavazivisa chiso chake, akavaponesa; akavadzikunura norudo rwake netsitsi dzake, akavasimudza nokuvatakura mazuva ose akare.

⁹Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.

¹⁰Asi vakamumukira, nokuchemedza Mweya wake mutsvene; naizvozvo akashanduka, akava muvengi wavo, akarwa navo amene.

¹⁰Aga nad tõstsid mässu ja kurvastasid tema Püha Vaimu; seepärast ta muutus nende vaenlaseks, võitles ise nende vastu.

¹¹Ipapo vanhu vake vakarangarira mazuva akare, Mozisi navanhu vake, vakati, Aripiko iye akaisa Mweya wake mutsvene pakati pavo?

¹¹Siis nad meenutasid muistseid päevi, Moosest ja tema rahvast: Kus on see, kes tõi veest välja oma lammaste karjase? Kus on see, kes pani tema sisse oma Püha Vaimu,

¹²Aripiko iye akafambisa ruoko rwake runokudzwa parutivi rwaMozisi, akaparadzanisa mvura zhinji pamberi pavo kuti azviwanire mukurumbira usingaperi?

¹²kes oma aulist käsivart laskis käia Moosese paremal pool, kes lõhestas nende ees veed, et teha enesele igavest nime,

¹³Aripiko iye akavafambisa napakadzika, sebhiza murenje, vakasagumburwa?

¹³kes talutas neid sügavustest läbi otsekui hobust kõrbes, et nad ei komistaks?

¹⁴Mweya waJehovha wakavazorodza, semombe dzinoburukira kumupata; saizvozvo makafambisa vanhu venyu, kuti muzviwanire mukurumbira mukuru-kuru.

¹⁴Otsekui karja, kes läheb alla orgu, viis Issanda Vaim neid puhkepaika. Nõnda juhtisid sa oma rahvast, et teha enesele aulist nime.

¹⁵Tarirai pasi muri kudenga, muone muri pahugaro bwenyu hutsvene hunobwinya, kushingaira kwenyu namabasa enyu ane simba aripiko? Kushuva komoyo wenyu netsitsi dzenyu zvadzorwa kwandiri.

¹⁵Vaata taevast alla ja näe oma pühast ja aulisest eluasemest. Kus on su püha viha ja su võimsad teod, su seesmine liigutus ja su halastus? Ära hoia neid tagasi!

¹⁶nekuti muri baba vedu, kunyange Abhurahamu asingatizivi, naIsiraeri asingatiziururi; imwi Jehovha muri baba vedu, Mudzikunuri wedu kubva kare nakare, ndiro zita renyu.

¹⁶Sest sina oled meie isa! Aabraham ju meist ei tea ja Iisrael meid ei tunne. Sina, Issand, oled meie isa, muistsest ajast on su nimi Meie Lunastaja.

¹⁷Haiwa, Jehovha, munotirega neiko tichitsauka panzira dzenyu, nokuomesa moyo yedu kuti tirege kukutyai? Dzokai nokuda kwavaranda venyu, iwo marudzi enhaka yenyu.

¹⁷Miks lased meid, Issand, eksida sinu teedelt, lased meie südame kõvaks jääda, nõnda et me sind ei karda? Pöördu oma sulaste, oma pärisosa suguharude pärast!

¹⁸Vanhu venyu vatsvene vakanga vanayo nguva duku hayo; vadzivisi vedu vakatsika pasi imba yenyu tsvene.

¹⁸Ainult üürikeseks ajaks oli su pühitsetud rahvas pärijaks, siis tallasid meie vaenlased su pühamu.

¹⁹Isu tafanana navasina kutongobatwa nemi, navasina kutumidzwa nezita renyu.

¹⁹Meie oleme nagu need, keda sa iialgi ei ole valitsenud, keda ei ole nimetatud sinu nimega.