¹Jesu wakataura zvinhu izvi, ndokusimudzira meso ake kudenga, akati: Baba, awa rasvika; kudzai Mwanakomana wenyu, kuti Mwanakomana wenyuwo akukudzei;

¹Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: 'Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind,

²sezvo makamupa simba pamusoro penyama yose, kuti vose vamakamupa, avape upenyu hwusingaperi.

²nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud.

³Uye uhwu upenyu hwusingaperi, kuti vakuzivei imwi Mwari woga wechokwadi, naJesu Kristu wamakatuma.

³Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.

⁴Ini ndakakukudzai panyika; ndapedza basa ramakandipa kuti ndiite;

⁴Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha,

⁵uye ikozvino ndikudzei imwi, Baba, kwamuri pachenyu nerukudzo rwandaiva narwo ndinemwi nyika isati yavapo.

⁵ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures!

⁶Ndaratidza zita renyu kuvanhu vamakandipa kubva munyika; vakange vari venyu, uye makavapa ini; uye vakachengeta shoko renyu.

⁶Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna.

⁷Ikozvino voziva kuti zvose-zvose zvamakandipa, zvinobva kwamuri;

⁷Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest,

⁸nekuti ndakapa kwavari mashoko amakandipa; uye ivo vakagamuchira, vakaziva zvirokwazvo kuti ndakabuda kwamuri, uye vakatenda kuti imwi makandituma.

⁸sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud.

⁹Ini ndinokumbirira ivo; handikumbiriri nyika, asi avo vamakandipa, nekuti ndevenyu;

⁹Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad.

¹⁰uye zvose zvangu ndezvenyu, nezvenyu ndezvangu; uye ndakakudzwa mavari.

¹⁰Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.

¹¹Uye handichisiri munyika, asi ava vari munyika; uye ini ndinouya kwamuri. Baba vatsvene, vachengetei muzita renyu vamakandipa, kuti vave vamwe, sesu.

¹¹Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!

¹²Pandaiva navo munyika, ini ndaivachengeta muzita renyu; avo vamakandipa, ndikachengetedza, uye hapana umwe wavo wakarasika, kunze kwemwanakomana wekurashwa, kuti rugwaro rwuzadziswe.

¹²Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide.

¹³Asi ikozvino ndinouya kwamuri, uye zvinhu izvi ndinotaura munyika, kuti vave nemufaro wangu wakazadziswa mavari.

¹³Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.

¹⁴Ini ndakavapa shoko renyu, uye nyika yakavavenga, nekuti havasi venyika, seni ndisiri wenyika.

¹⁴Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.

¹⁵Handikumbiri kuti muvabvise panyika, asi kuti muvachengete pane wakaipa.

¹⁵Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.

¹⁶Havasi venyika, seni ndisiri wenyika.

¹⁶Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.

¹⁷Vaitei vatsvene muchokwadi chenyu; shoko renyu ichokwadi.

¹⁷Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!

¹⁸Sezvamakandituma panyika, neniwo ndavatuma panyika.

¹⁸Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma.

¹⁹Uye ini ndinozviita mutsvene nekuda kwavo, kuti ivowo vaitwe vatsvene muchokwadi.

¹⁹Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões.

²⁰Uye handikumbiriri ava chete, asi naivo vachatenda kwandiri neshoko ravo;

²⁰Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma,

²¹kuti vose vave vamwe; semwi, Baba, mandiri, neni mamuri; kuti ivowo vave umwe matiri; kuti nyika itende kuti imwi makandituma.

²¹et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.

²²Nekubwinya kwamakandipa, ini ndakavapa, kuti vave umwe, sesu tiri umwe.

²²Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:

²³Ini mavari, nemwi mandiri, kuti vapedzeredzwe vave umwe; uye kuti nyika izive kuti imwi makandituma, uye makavada, sezvamakandida.

²³mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.

²⁴Baba, ndinoda kuti ivowo vamakandipa, vave neni apo pandiri ini, kuti vaone kubwinya kwangu, kwamakandipa, nekuti makandida mavambo enyika asati avapo.

²⁴Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.

²⁵Baba vakarurama, nenyika haina kukuzivai, asi ini ndakakuzivai, neava vakaziva kuti imwi makandituma;

²⁵Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud.

²⁶uye ndakazivisa kwavari zita renyu, uye ndicharizivisa, kuti rudo rwamakandida narwo ruve mavari, neni mavari.

²⁶Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.'