¹Asi zvakaodza mwoyo waJona kwazvo, akatsamwa.

¹Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.

²Akanyengetera Jehovha, akati, Aiwa, Jehovha, handizvo zvandakataura, ndichiri munyika yangu here? Saka ndakachimbidzika kutizira Tashishi; nekuti ndakanga ndichiziva kuti muri Mwari ane nyasha, ane tsitsi, asingachimbidziki kutsamwa, azere nounyoro, muchizvidemba pamakafunga kuuyisa zvakaipa.

²Ja ta palus Issandat ning ütles: 'Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.

³Saka Jehovha, zvino chinditorerai henyu upenyu hwangu; nekuti zviri nani kwandiri kuti ndife pakuti ndirarame.

³Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!'

⁴Jehovha akati, Zvakanaka here zvawatsamwa?

⁴Aga Issand küsis: 'Kas sul on õigus vihastada?'

⁵Ipapo Jona akabuda muguta, akandogara kurutivi rwamabvazuva rweguta, akazvivakirapo musasa, ndokugaramo mumumvuri, achiti ndigoona zvichaitirwa guta.

⁵Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.

⁶Jehovha Mwari ndokuraira muti womuchindwe, akaumeresa kumusoro kwaJona, kuti uve mumvuri pamusoro wake, shungu dzake dzinyaradzwe. Zvino Jona akafarira kwazvo muti womuchindwi.

⁶Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.

⁷Asi nezuva rakatevera Mwari akaraira gonye mangwanani, rikamunya muchindwi, ukasvava.

⁷Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.

⁸Zvino zuva rakati richibuda, Mwari akaraira mhepo inopisa inobva mabvazuva; zuva rikabaya musoro waJona, akaziya, akakumbira kuti afe hake, akati, Zviri nani kwandiri kuti ndife pakuti ndirarame.

⁸Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: 'Mul on parem surra kui elada!'

⁹Mwari akati kuna Jona, Zvakanaka here zvawatsamwira muchindwi? Akati, Zvakanaka kuti nditsamwe, kusvikira parufu pamene.

⁹Aga Jumal küsis Joonalt: 'Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu pärast?' Tema vastas: 'Küllap mul on õigus vihastada surmani.'

¹⁰Jehovha akati, Iwe wakange une tsitsi nomuti wemuchindwi wausina kutamburira, kana kuumeresa, iwo, wakavapo neusiku humwe, ukapararazve neusiku humwe;

¹⁰Siis ütles Issand: 'Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus,

¹¹ko zvino ini handizaifanira kuva netsitsi neNinivhe, riya guta guru, muna vanhu vanopfuura zviuru zvine zana namakumi maviri, vasingazivi kuti ruoko rwavo rworudyi kana ruoko rwavo rworuboshwe ndorupi, uye zvipfuwo zvizhinji here?

¹¹aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!'