1Unganai, zvirokwazvo unganai, imwi rudzi rusinganyari;
1Kogunege ja olge koos, häbitu rahvas,
2chirevo chisati chabereka, zuva risati rapfuura sehundi, kutsamwa kukuru kwaJehovha kusati kwauya pamusoro penyu, zuva rokutsamwa kwaJehovha risati rauya pamusoro penyu.
2enne kui tuleb määratud päev, mil lendate ära kui aganad, enne kui teie peale tuleb Issanda tuline viha, enne kui teie peale tuleb Issanda vihapäev!
3Tsvakai Jehovha, imwi mose vanyoro venyika, imwi makachengeta mitemo yake; tsvakai kururama, tsvakai unyoro; zvimwe mungavanzika nezuva rokutsamwa kwaJehovha.
3Otsige Issandat, kõik alandlikud maal, kes te teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Issanda vihapäeval!
4nekuti Gaza richasiiwa, Ashikeroni richaitwa dongo; vachadzinga Ashidhodhi masikati makuru, Ekironi richadzurwa.
4Sest Assa jäetakse maha ja Askelon jääb tühjaks, Asdod aetakse ära keskpäeval ja Ekron juuritakse välja.
5Vane nhamo vagere panyika iri pagungwa, irwo rudzi rwavaKeteti! Shoko raJehovha rinokutuka, iwe Kanani, nyika yavaFirisitia; ndichakuparadza, kuti parege kuzova anogarapo.
5Häda teile, ranniku elanikud, kreedi rahvas! Issanda sõna on teie vastu, Kaanan, vilistite maa; ma hävitan sind asustamatuks.
6mahombekombe egungwa aichava mafuro anamapako avafudzi nezvirugu zvamakwai.
6Sest kreetide mererand jääb karjastele karjamaaks ning lammastele ja kitsedele taradeks.
7Mahombekombe achava evakasara veimba yaJudha; vachafudzapo makwai avo; vachavata pasi madekwana mudzimba dzeAshikeroni; nekuti Jehovha Mwari wavo achavashanyira nokudzosa kutapwa kwavo.
7See rannik saab Juuda soo jäägile - seal nad hoiavad karja, lebavad õhtuti Askeloni kodades; sest Issand, nende Jumal, tunneb muret nende pärast ja pöörab nende vangipõlve.
8Ndakanzwa kuzvidzwa kwaMoabhi, nokutuka kwavana vaAmoni, kwavakazvidza nako vanhu vangu, vachiita manyawi pamuganhu wavo.
8Ma olen kuulnud Moabi teotust ja ammonlaste sõimu, millega nad on teotanud mu rahvast ja on suurustanud ta maa ees.
9Naizvozvo noupenyu hwangu ndizvo zvinotaura Jehovha wehondo, Mwari walsiraeri, Zvirokwazvo, Moabhi vachaita seSodhoma, navana vaAmoni seGomora, nyika yorukato, namakomba omunyu, namatongo nokusingaperi; vanhu vangu vakasara vachavaita chinhu chakatapwa, vakasara vorudzi rwangu vachavagara nhaka.
9Seepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, saab Moab Soodoma ja ammonlased Gomorra sarnaseks, kureherne kasvukohaks, soolalaukaks, ja igavesti laastatuks; mu rahva jääk riisub neid, mu rahva riismed vallutavad need.
10Ndizvo zvavachapiwa nokuda kokuzvikudza kwavo, nekuti vakazvidza vanhu vaJehovha wehondo nokuzvikudza kwavari.
10See saab neile osaks nende kõrkuse eest, sest nad on teotanud vägede Issanda rahvast ja on suurustanud selle ees.
11Jehovha achavatyisa kwazvo, nekuti achaparadza vamwari vose venyika; vanhu vachamunamata iye, mumwe nomumwe achibva panzvimbo yake, naizvo zviwi zvose zvendudzi.
11Issand saab neile kardetavaks, sest ta laseb kaduda kõik maa jumalad; ja nad peavad kummardama teda, igaüks oma paigas, kõik paganate saared.
12Nemiwo veItiopia, muchaurawa nomunondo wangu.
12Ka teid, etiooplased, lüüakse maha mu mõõgaga.
13Achatambanudzira ruoko rwake kurutivi rwokumusoro, ndokuparadza Asiria; Ninivhe achariita dongo, riome serenje.
13Ta sirutab oma käe põhja poole ja hävitab Assuri; ta teeb Niineve lagedaks, kuivaks nagu kõrbe.
14Zvipfuwo zvichavata pasi mukati maro, idzo mhuka dzamarudzi ose; hukurwizi nenungu zvichavata pamisoro yembiru dzaro; izwi rokurira kwazvo richanzwika pamahwindo; kuparadzwa kuchavapo pazvikumbaridzo, nekuti wakafukunura zvakavezwa zvemisidhari.
14Keset linna lebavad karjad, kõiksugu metsloomade hulgad. Niihästi puguhaned kui öökullid ööbivad selle sambanuppudel. Kuule, kuidas nad huikavad aknaaukudes! Häving on lävede peal, jah, seedrivooderdis on ära kistud.
15Iri ndiro guta raigara nomufaro risina hanya, raiti mumwoyo maro, Ndini, hakuchino mumwe kunze kwangu! Haiwa, raitwa dongo sei, nzvimbo inovata mhuka! Mumwe nomumwe anopfuura napo acharidza muridzo, achizunungusa ruoko rwake.
15See on see ülemeelik linn, kes elas muretult, kes mõtles südames: 'Mina, ja ei keegi muu!' Kuidas see küll on muutunud lagedaks, metsloomadele lebamispaigaks! Igaüks, kes läheb sellest mööda, vilistab ja laiutab käsi.