1HUBO un varón de Ramathaim de Sophim, del monte de Ephraim, que se llamaba Elcana, hijo de Jeroham, hijo de Eliú, hijo de Thohu, hijo de Suph, Ephrateo.
1Oli keegi mees, efratlane, Raamataim-Soofimist Efraimi mäestikust, Elkana nimi, Jerohami poeg, kes oli Elihu poeg, kes oli Tohu poeg, kes oli Suufi poeg.
2Y tenía él dos mujeres; el nombre de la una era Anna, y el nombre de la otra Peninna. Y Peninna tenía hijos, mas Anna no los tenía.
2Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta.
3Y subía aquel varón todos los años de su ciudad, á adorar y sacrificar á Jehová de los ejércitos en Silo, donde estaban dos hijos de Eli, Ophni y Phinees, sacerdotes de Jehová.
3See mees läks igal aastal oma linnast kummardama ja ohverdama vägede Issandale Siilos; seal olid Issanda preestriteks kaks Eeli poega, Hofni ja Piinehas.
4Y cuando venía el día, Elcana sacrificaba, y daba á Peninna su mujer, y á todos sus hijos y á todas sus hijas, á cada uno su parte.
4Ohverdamispäeval andis Elkana oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke.
5Mas á Anna daba una parte escogida; porque amaba á Anna, aunque Jehová había cerrado su matriz.
5Aga Hannale andis ta ühe nähtava osa, sest ta armastas Hannat, kuigi Issand oli sulgenud tema lapsekoja.
6Y su competidora la irritaba, enojándola y entristeciéndola, porque Jehová había cerrado su matriz.
6Ja teine naine, Peninna, solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna, sellepärast et Issand oli sulgenud ta lapsekoja.
7Y así hacía cada año: cuando subía á la casa de Jehová, enojaba así á la otra; por lo cual ella lloraba, y no comía.
7Ja nõnda sündis aastast aastasse; iga kord, kui ta läks üles Issanda kotta, solvas Peninna teda nõnda, et ta nuttis ega söönud.
8Y Elcana su marido le dijo: Anna, ¿por qué lloras? ¿y por qué no comes? ¿y por qué está afligido tu corazón? ¿No te soy yo mejor que diez hijos?
8Siis küsis temalt ta mees Elkana: 'Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks su süda on kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?'
9Y levantóse Anna después que hubo comido y bebido en Silo; y mientras el sacerdote Eli estaba sentado en una silla junto á un pilar del templo de Jehová,
9Ükskord pärast söömist ja joomist Siilos, kui preester Eeli istus istmel Issanda templi uksesamba juures, tõusis Hanna üles,
10Ella con amargura de alma oró á Jehová, y lloró abundantemente.
10ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Issanda poole ja nuttis väga.
11E hizo voto, diciendo: Jehová de los ejércitos, si te dignares mirar la aflicción de tu sierva, y te acordares de mí, y no te olvidares de tu sierva, mas dieres á tu sierva un hijo varón, yo lo dedicaré á Jehová todos los días de su vida, y no subirá nava
11Ja ta andis tõotuse ning ütles: 'Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!'
12Y fué que como ella orase largamente delante de Jehová, Eli estaba observando la boca de ella.
12Ja kui ta nõnda Issanda ees kaua palvetas, pani Eeli tähele ta suud,
13Mas Anna hablaba en su corazón, y solamente se movían sus labios, y su voz no se oía; y túvola Eli por borracha.
13sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud.
14Entonces le dijo Eli: ¿Hasta cuándo estarás borracha?; digiere tu vino.
14Ja Eeli ütles temale: 'Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest vein haihtuda!'
15Y Anna le respondió, diciendo: No, señor mío: mas yo soy una mujer trabajada de espíritu: no he bebido vino ni sidra, sino que he derramado mi alma delante de Jehová.
15Aga Hanna vastas ning ütles: 'Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; veini ega vägijooki ei ole ma joonud, vaid ma olen oma hinge Issanda ees välja valanud.
16No tengas á tu sierva por una mujer impía: porque por la magnitud de mis congojas y de mi aflicción he hablado hasta ahora.
16Ära pea oma teenijat kõlvatuks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!'
17Y Eli respondió, y dijo: Ve en paz, y el Dios de Israel te otorgue la petición que le has hecho.
17Ja Eeli vastas ning ütles: 'Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!'
18Y ella dijo: Halle tu sierva gracia delante de tus ojos. Y fuése la mujer su camino, y comió, y no estuvo más triste.
18Ja tema ütles: 'Leidku su teenija armu su silmis!' Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb.
19Y levantándose de mañana, adoraron delante de Jehová, y volviéronse, y vinieron á su casa en Ramatha. Y Elcana conoció á Anna su mujer, y Jehová se acordó de ella.
19Ja nad tõusid hommikul vara ning kummardasid Issanda ees; siis nad läksid tagasi ja jõudsid koju Raamasse; Elkana ühtis oma naise Hannaga ja Issand pidas teda meeles.
20Y fué que corrido el tiempo, después de haber concebido Anna, parió un hijo, y púsole por nombre Samuel, diciendo: Por cuanto lo demandé á Jehová.
20Ja Hanna jäi lapseootele ning pärast päevade möödumist tõi ta ilmale poja ja pani temale nimeks Saamuel. 'Sest ma palusin teda Issandalt,' ütles Hanna.
21Después subió el varón Elcana, con toda su familia, á sacrificar á Jehová el sacrificio acostumbrado, y su voto.
21Kui siis mees Elkana ja kogu ta pere läks Issandale ohverdama iga-aastast ohvrit ja oma tõotust,
22Mas Anna no subió, sino dijo á su marido: Yo no subiré hasta que el niño sea destetado; para que lo lleve y sea presentado delante de Jehová, y se quede allá para siempre.
22Hanna ei läinud, sest ta ütles oma mehele: 'Alles siis, kui poiss on võõrutatud, viin ma tema, et ta võiks ilmuda Issanda palge ette ja jääda sinna igavesti.'
23Y Elcana su marido le respondió: Haz lo que bien te pareciere; quédate hasta que lo destetes; solamente Jehová cumpla su palabra. Y quedóse la mujer, y crió su hijo hasta que lo destetó.
23Ja ta mees Elkana ütles temale: 'Tee, nagu su silmis hea on, jää koju, kuni sa tema oled võõrutanud; Issand ainult kinnitagu oma sõna!' Ja naine jäi koju ning imetas oma poega, kuni ta tema võõrutas.
24Y después que lo hubo destetado, llevólo consigo, con tres becerros, y un epha de harina, y una vasija de vino, y trájolo á la casa de Jehová en Silo: y el niño era pequeño.
24Ja ta viis tema enesega üles, kui ta tema oli võõrutanud, koos kolme härjavärsi, poole vaka jahu ja kruusi veiniga; ta viis tema Issanda kotta Siilosse, kuigi poiss oli alles nooruke.
25Y matando el becerro, trajeron el niño á Eli.
25Ja nad tapsid härjavärsi ning tõid poisi Eeli juurde.
26Y ella dijo: Oh, señor mío! vive tu alma, señor mío, yo soy aquella mujer que estuvo aquí junto á ti orando á Jehová.
26Ja Hanna ütles: 'Oh, mu isand! Nii tõesti kui sa elad, mu isand, olen mina see naine, kes seisis siin su juures Issandat paludes.
27Por este niño oraba, y Jehová me dió lo que le pedí.
27Selle poisi pärast ma palusin ja Issand andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin.
28Yo pues le vuelvo también á Jehová: todos los días que viviere, será de Jehová. Y adoró allí á Jehová.
28Seepärast annan minagi tema Issandale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Issandale!' Ja Saamuel kummardas seal Issandat.