Spanish: Reina Valera (1909)

Estonian

1 Samuel

20

1Y DAVID huyó de Najoth que es en Rama, y vínose delante de Jonathán, y dijo: ¿Qué he hecho yo? ¿cuál es mi maldad, ó cuál mi pecado contra tu padre, que él busca mi vida?
1Aga Taavet põgenes Raama Naajotist ja tuli ning ütles Joonatanile: 'Mida ma olen teinud? Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?'
2Y él le dijo: En ninguna manera; no morirás. He aquí que mi padre ninguna cosa hará, grande ni pequeña, que no me la descubra; ¿por qué pues me encubrirá mi padre este negocio? No será así.
2Ja Joonatan vastas temale: 'Jäägu see kaugele! Sa ei sure! Vaata, mu isa ei tee midagi suuremat ega vähemat, ilma et ta ilmutaks minu kõrvadele. Miks peaks mu isa just seda asja minu eest varjama? See pole mitte nii!'
3Y David volvió á jurar, diciendo: Tu padre sabe claramente que yo he hallado gracia delante de tus ojos, y dirá: No sepa esto Jonathán, porque no tenga pesar: y ciertamente, vive Jehová y vive tu alma, que apenas hay un paso entre mí y la muerte.
3Aga Taavet vannutas jälle ja ütles: 'Su isa teab kindlasti, et ma sinu silmis olen armu leidnud. Seepärast ta mõtleb: Joonatan ei tohi sellest teada saada, et ta ei kurvastaks. Jah, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, minu ja surma vahel on ainult üks samm.'
4Y Jonathán dijo á David: ¿Qué discurre tu alma, y harélo por ti?
4Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mida sa iganes soovid, seda ma teen sulle!'
5Y David respondió á Jonathán: He aquí que mañana será nueva luna, y yo acostumbro sentarme con el rey á comer: mas tú dejarás que me esconda en el campo hasta la tarde del tercer día.
5Ja Taavet ütles Joonatanile: 'Vaata, homme on noorkuu ja ma peaksin küll koos kuningaga istuma ja sööma; aga luba mind, et ma väljal ennast varjan kuni kolmanda õhtuni.
6Si tu padre hiciere mención de mí, dirás: Rogóme mucho que lo dejase ir presto á Beth-lehem su ciudad, porque todos los de su linaje tienen allá sacrificio aniversario.
6Kui su isa leiab mind väga puudu olevat, siis ütle: Taavet palus mind väga, et ta võiks rutata oma linna Petlemma, sest seal on kogu suguvõsal iga-aastane ohver.
7Si él dijere, Bien está, paz tendrá tu siervo; mas si se enojare, sabe que la malicia es en él cosumada.
7Kui ta ütleb nõnda: Hea küll!, siis on su sulasel rahu. Aga kui ta viha süttib põlema, siis tea, et tema poolt on kuritöö otsustatud!
8Harás pues misericordia con tu siervo, ya que has traído tu siervo á alianza de Jehová contigo: y si maldad hay en mí mátame tú, que no hay necesidad de llevarme hasta tu padre.
8Osuta siis oma sulasele heldust, sest sa oled oma sulase viinud koos enesega Issanda liitu! Aga kui süü on minus, siis surma sina mind; sest miks peaksid sa mind viima oma isa juurde?'
9Y Jonathán le dijo: Nunca tal te suceda; antes bien, si yo entendiera ser consumada la malicia de mi padre, para venir sobre ti, ¿no había yo de descubrírtelo?
9Ja Joonatan ütles: 'Jäägu see sinust kaugele! Sest kui ma tõesti märkan, et mu isa on otsustanud lasta sulle kurja sündida, siis ma ei jäta seda sulle teatamata.'
10Dijo entonces David á Jonathán: ¿Quién me dará aviso? ó ¿qué si tu padre te respondiere ásperamente?
10Aga Taavet küsis Joonatanilt: 'Kes teatab mulle, kui su isa vastab sulle karmilt?'
11Y Jonathán dijo á David: Ven, salgamos al campo. Y salieron ambos al campo.
11Ja Joonatan vastas Taavetile: 'Tule, lähme väljale!' Ja nad mõlemad läksid väljale.
12Entonces dijo Jonathán á David: Oh Jehová Dios de Israel, cuando habré yo preguntado á mi padre mañana á esta hora, ó después de mañana, y él apareciere bien para con David, si entonces no enviare á ti, y te lo descubriere,
12Ja Joonatan ütles Taavetile: 'Issand, Iisraeli Jumal! Kui ma homme või ülehomme sel ajal olen oma isalt järele kuulanud, ja vaata, Taaveti asi on hea, eks ma siis läkita kedagi su juurde ja ilmuta seda su kõrvale.
13Jehová haga así á Jonathán, y esto añada. Mas si á mi padre pareciere bien hacerte mal, también te lo descubriré, y te enviaré, y te irás en paz: y sea Jehová contigo, como fué con mi padre.
13Issand tehku Joonataniga ükskõik mida, aga kui mu isa tahab teha sulle kurja, siis ma ilmutan seda su kõrvale ja saadan sinu ära, et sa võiksid minna rahuga. Ja Issand olgu sinuga, nõnda nagu ta on olnud mu isaga!
14Y si yo viviere, harás conmigo misericordia de Jehová; mas si fuere muerto,
14Jah, kui ma veel elan, siis osuta mulle küll Issanda armastust, et ma ei sureks!
15No quitarás perpetuamente tu misericordia de mi casa. Cuando desarraigare Jehová uno por uno los enemigos de David de la tierra, aun á Jonathán quite de su casa, si te faltare.
15Ära võta iialgi oma armastust minu soolt, ka siis mitte, kui Issand kõik Taaveti vaenlased maapinnalt hävitab!'
16Así hizo Jonathán alianza con la casa de David, diciendo: Requiéralo Jehová de la mano de los enemigos de David.
16Ja Joonatan tegi Taaveti sooga liidu: 'Issand nõudku aru Taaveti vaenlastelt!'
17Y tornó Jonathán á jurar á David, porque le amaba, porque le amaba como á su alma.
17Ja Joonatan vannutas veel Taavetit vastastikuse armastuse juures, sest ta armastas teda, nagu ta armastas oma hinge.
18Díjole luego Jonathán: Mañana es nueva luna, y tú serás echado de menos, porque tu asiento estará vacío.
18Ja Joonatan ütles temale: 'Homme on noorkuu ja sinust tuntakse puudust, kui su koht on tühi.
19Estarás pues tres días, y luego descenderás, y vendrás al lugar donde estabas escondido el día de trabajo, y esperarás junto á la piedra de Ezel;
19Aga ülehomme mine ruttu alla ja tule sinna paika, kus sa selle teo päeval ennast varjasid, ja jää Eseli kivi juurde!
20Y yo tiraré tres saetas hacia aquel lado, como ejercitándome al blanco.
20Mina ammun siis kolm noolt selle kõrvale, nagu laseksin ma märki.
21Y luego enviaré el criado diciéndole: Ve, busca las saetas. Y si dijere al mozo: He allí las saetas más acá de ti, tómalas: tú vendrás, porque paz tienes, y nada hay de mal, vive Jehová.
21Ja vaata, ma läkitan poisi, öeldes: 'Mine otsi nooli!' Aga kui ma ütlen poisile: 'Vaata, nooled on sinust siinpool, võta need!', siis tule, sest sul on siis rahu ega midagi muud, nii tõesti kui Issand elab!
22Mas si yo dijere al mozo así: He allí las saetas más allá de ti: vete, porque Jehová te ha enviado.
22Aga kui ma ütlen poisile nõnda: 'Vaata, nooled on sinust sealpool!', siis mine, sest Issand saadab su ära!
23Y cuanto á las palabras que yo y tú hemos hablado, sea Jehová entre mí y ti para siempre.
23Ja mis puutub sellesse, mida mina ja sina oleme rääkinud, siis vaata, Issand on igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel.'
24David pues se escondió en el campo, y venida que fué la nueva luna, sentóse el rey á comer pan.
24Ja Taavet varjas ennast väljal. Kui noorkuu tuli, istus kuningas leiba võtma.
25Y el rey se sentó en su silla, como solía, en el asiento junto á la pared, y Jonathán se levantó, y sentóse Abner al lado de Saúl, y el lugar de David estaba vacío.
25Kuningas istus nagu alati oma istmel, seinaäärsel istmel. Kui Joonatan tõusis, istus ainult Abner Sauli kõrval ja Taaveti koht oli tühi.
26Mas aquel día Saúl no dijo nada, porque se decía: Habrále acontecido algo, y no está limpio; no estará purificado.
26Aga Saul ei öelnud sel päeval midagi, sest ta mõtles: 'Temale on midagi juhtunud, ta ei ole puhas, ta ei ole kindlasti mitte puhas.'
27El día siguiente, el segundo día de la nueva luna, aconteció también que el asiento de David estaba vacío. Y Saúl dijo á Jonathán su hijo: ¿Por qué no ha venido á comer el hijo de Isaí hoy ni ayer?
27Aga kui järgmisel päeval, teisel noorkuu päeval, Taaveti koht tühi oli, küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: 'Mispärast ei ole Iisai poeg nii eile kui täna leivale tulnud?'
28Y Jonathán respondió á Saúl: David me pidió encarecidamente le dejase ir hasta Beth-lehem.
28Ja Joonatan kostis Saulile: 'Taavet palus mind väga, et ta võiks minna Petlemma;
29Y dijo: Ruégote que me dejes ir, porque tenemos sacrificio los de nuestro linaje en la ciudad, y mi hermano mismo me lo ha mandado; por tanto, si he hallado gracia en tus ojos, haré una escapada ahora, y visitaré á mis hermanos. Por esto pues no ha venido
29ta ütles: Luba mind ometi, sest meil on linnas suguvõsa ohver ja mu vend kutsus mind; kui ma nüüd su silmis armu leian, siis lase mind minna oma vendi vaatama! Sellepärast ei ole ta tulnud kuninga lauda.'
30Entonces Saúl se enardeció contra Jonathán, y díjole: Hijo de la perversa y rebelde, ¿no sé yo que tú has elegido al hijo de Isaí para confusión tuya, y para confusión de la vergüenza de tu madre?
30Siis Sauli viha süttis põlema Joonatani vastu ja ta ütles temale: 'Sina vastuhakkaja värdjas! Kas ma ei tea, et sa oled valinud Iisai poja häbiks enesele ja häbiks oma ema häbemele!
31Porque todo el tiempo que el hijo de Isaí viviere sobre la tierra, ni tú serás firme, ni tu reino. Envía pues ahora, y traémelo, porque ha de morir.
31Niikaua kui Iisai poeg maa peal elab, ei ole sina ega su kuningriik kindel. Ja nüüd läkita kedagi ja too ta minu juurde, sest ta on surmalaps!'
32Y Jonathán respondió á su padre Saúl, y díjole: ¿Por qué morirá? ¿qué ha hecho?
32Aga Joonatan kostis oma isale Saulile ja küsis temalt: 'Miks on vaja teda surmata? Mis ta on teinud?'
33Entonces Saúl le arrojó una lanza por herirlo: de donde entendió Jonathán que su padre estaba determinado á matar á David.
33Aga Saul viskas piigi tema suunas, et teda läbi torgata; nüüd mõistis Joonatan, et ta isa oli otsustanud Taaveti tappa.
34Y levantóse Jonathán de la mesa con exaltada ira, y no comió pan el segundo día de la nueva luna: porque tenía dolor á causa de David, porque su padre le había afrentado.
34Ja Joonatan tõusis lauast tulise vihaga ega võtnud leiba teisel noorkuu päeval, sest ta oli mures Taaveti pärast, oli ju tema isa teda mõnitanud.
35Al otro día de mañana, salió Jonathán al campo, al tiempo aplazado con David, y un mozo pequeño con él.
35Järgmisel hommikul läks Joonatan Taavetile määratud ajal väljale ja tal oli kaasas üks väike poiss.
36Y dijo á su mozo: Corre y busca las saetas que yo tirare. Y como el muchacho iba corriendo, él tiraba la saeta que pasara más allá de él.
36Ja ta ütles oma poisile: 'Jookse ja otsi nooli, mis ma ammun!' Poiss jooksis ja ta ise ambus noole temast mööda.
37Y llegando el muchacho adonde estaba la saeta que Jonathán había tirado, Jonathán dió voces tras el muchacho, diciendo: ¿No está la saeta más allá de ti?
37Ja kui poiss jõudis sinna paika, kus oli Joonatani ammutud nool, hüüdis Joonatan poisile järele ja küsis: 'Eks ole nool sinust eespool?'
38Y tornó á gritar Jonathán tras el muchacho: Date priesa, aligera, no te pares. Y el muchacho de Jonathán cogió las saetas, y vínose á su señor.
38Ja Joonatan hüüdis poisile järele: 'Rutta nobedasti, ära seisa!' Ja Joonatani poiss noppis noole ning tuli oma isanda juurde.
39Empero ninguna cosa entendió el muchacho: solamente Jonathán y David entendían el negocio.
39Aga poiss ei teadnud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid seda asja.
40Luego dió Jonathán sus armas á su muchacho, y díjole: Vete y llévalas á la ciudad.
40Ja Joonatan andis oma sõjariistad poisile, kes oli koos temaga, ja ütles temale: 'Mine vii linna!'
41Y luego que el muchacho se hubo ido, se levantó David de la parte del mediodía, é inclinóse tres veces postrándose hasta la tierra: y besándose el uno al otro, lloraron el uno con el otro, aunque David lloró más.
41Kui poiss oli läinud, tõusis Taavet üles lõuna poolt ja heitis silmili maha ning kummardas kolm korda; siis nad suudlesid teineteist ja nutsid üheskoos, Taavet kõige rohkem.
42Y Jonathán dijo á David: Vete en paz, que ambos hemos jurado por el nombre de Jehová, diciendo: Jehová sea entre mí y ti, entre mi simiente y la simiente tuya, para siempre.
42Siis ütles Joonatan Taavetile: 'Mine rahuga, jäägu nõnda, nagu me mõlemad Issanda nime juures oleme vandunud ja öelnud: Issand olgu igavesti tunnistajaks minu ja sinu vahel, minu soo ja sinu soo vahel!'