Spanish: Reina Valera (1909)

Estonian

2 Samuel

1

1Y ACONTECIO después de la muerte de Saúl, que vuelto David de la derrota de los Amalecitas, estuvo dos días en Siclag:
1Ja pärast Sauli surma, kui Taavet oli tagasi tulnud amalekke löömast ja Taavet oli viibinud kaks päeva Siklagis,
2Y al tercer día acaeció, que vino uno del campo de Saúl, rotos sus vestidos, y tierra sobre su cabeza: y llegando á David, postróse en tierra, é hizo reverencia.
2vaata, siis tuli kolmandal päeval keegi mees leerist Sauli juurest, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal. Ja kui ta jõudis Taaveti juurde, siis ta heitis maha ja kummardas.
3Y preguntóle David: ¿De dónde vienes? Y él respondió: Heme escapado del campo de Israel.
3Ja Taavet küsis temalt: 'Kust sa tuled?' Tema vastas: 'Ma olen Iisraeli leerist pääsenud.'
4Y David le dijo: ¿Qué ha acontecido? ruégote que me lo digas. Y él respondió: El pueblo huyó de la batalla, y también muchos del pueblo cayeron y son muertos: también Saúl y Jonathán su hijo murieron.
4Ja Taavet ütles temale: 'Mis seal juhtus? Jutusta ometi mulle!' Ja ta vastas: 'Rahvas põgenes lahingust ja rahvast on paljud ka langenud ja surnud; ka Saul ja tema poeg Joonatan on surnud.'
5Y dijo David á aquel mancebo que le daba las nuevas: ¿Cómo sabes que Saúl es muerto, y Jonathán su hijo?
5Siis küsis Taavet noorelt mehelt, kes temale seda jutustas: 'Kuidas sa tead, et Saul ja tema poeg Joonatan on surnud?'
6Y el mancebo que le daba las nuevas respondió: Casualmente vine al monte de Gilboa, y hallé á Saúl que estaba recostado sobre su lanza, y venían tras él carros y gente de á caballo.
6Ja noor mees, kes temale seda jutustas, vastas: 'Ma juhtusin kogemata Gilboa mäele, ja vaata, Saul toetas ennast oma piigile; aga vaata, sõjavankrid ja ratsanikud kippusid talle ligi.
7Y como él miró atrás, vióme y llamóme; y yo dije: Heme aquí.
7Kui ta ümber pöördus ja mind nägi, siis ta hüüdis mind. Ja ma vastasin: Siin ma olen!
8Y él me dijo: ¿Quién eres tú? Y yo le respondí: Soy Amalecita.
8Ta küsis minult: Kes sa oled? Ja ma vastasin talle: Mina olen amalek.
9Y él me volvió á decir: Yo te ruego que te pongas sobre mí, y me mates, porque me toman angustias, y toda mi alma está aún en mí.
9Siis ta ütles mulle: Astu nüüd minu juurde ja surma mind, sest mind on tabanud nõrkushoog, kuigi mul on hing alles täiesti sees!
10Yo entonces púseme sobre él, y matélo, porque sabía que no podía vivir después de su caída: y tomé la corona que tenía en su cabeza, y la ajorca que traía en su brazo, y helas traído acá á mi señor.
10Siis ma astusin ta juurde ja surmasin tema, sest ma teadsin, et kui ta kukub, siis ta ei jää elama. Ja ma võtsin laubaehte, mis tal peas oli, ja käevõru, mis tal käsivarre ümber oli, ja tõin need siia oma isandale.'
11Entonces David trabando de sus vestidos, rompiólos; y lo mismo hicieron los hombres que estaban con él.
11Siis Taavet haaras kinni oma riietest ja käristas need lõhki, nõndasamuti tegid ka kõik mehed, kes ta juures olid.
12Y lloraron y lamentaron, y ayunaron hasta la tarde, por Saúl y por Jonathán su hijo, y por el pueblo de Jehová, y por la casa de Israel: porque habían caído á cuchillo.
12Ja nad kaeblesid, nutsid ja paastusid õhtuni Sauli ja tema poja Joonatani pärast, ja Issanda rahva ja Iisraeli soo pärast, sellepärast et need olid langenud mõõga läbi.
13Y David dijo á aquel mancebo que le había traído las nuevas: ¿De dónde eres tú? Y él respondió: Yo soy hijo de un extranjero, Amalecita.
13Ja Taavet küsis noorelt mehelt, kes oli temale seda jutustanud: 'Kust sa pärit oled?' Ja see vastas: 'Mina olen võõrsil elava amaleki mehe poeg.'
14Y díjole David: ¿Cómo no tuviste temor de extender tu mano para matar al ungido de Jehová?
14Ja Taavet ütles talle: 'Kuidas sa siis ei kartnud sirutada oma kätt Issanda võitu hukkamiseks?'
15Entonces llamó David uno de los mancebos, y díjole: Llega, y mátalo. Y él lo hirió, y murió.
15Ja Taavet kutsus ühe noore mehe ning ütles: 'Tule siia ja mine talle kallale!' Ja see lõi ta maha, nõnda et ta suri.
16Y David le dijo: Tu sangre sea sobre tu cabeza, pues que tu boca atestiguó contra ti, diciendo: Yo maté al ungido de Jehová.
16Ja Taavet ütles temale: 'Sinu veri tulgu su pea peale, sest su oma suu on tunnistanud sinu vastu, öeldes: Mina olen tapnud Issanda võitu.'
17Y endechó David á Saúl y á Jonathán su hijo con esta endecha.
17Ja Taavet laulis Sauli ja tema poja Joonatani pärast seda nutulaulu
18(Dijo también que enseñasen al arco á los hijos de Judá. He aquí que está escrito en el libro del derecho:)
18ning ütles, et Juuda poegadele tuleks õpetada 'Ammulaulu'. Vaata, see on kirja pandud Õiglase raamatus:
19Perecido ha la gloria de Israel sobre tus montañas! ­Cómo han caído los valientes!
19'Sinu hiilgus, Iisrael, on maha löödud su küngastel! Kuidas küll on kangelased langenud!
20No lo denunciéis en Gath, No deis las nuevas en las plazas de Ascalón; Porque no se alegren las hijas de los Filisteos, Porque no salten de gozo las hijas de los incircuncisos.
20Ärge jutustage seda Gatis, ärge kuulutage Askeloni tänavail, et vilistite tütred ei rõõmutseks, et ümberlõikamatute tütred ei rõkataks!
21Montes de Gilboa, Ni rocío ni lluvia caiga sobre vosotros, ni seáis tierras de ofrendas; Porque allí fué desechado el escudo de los valientes, El escudo de Saúl, como si no hubiera sido ungido con aceite.
21Gilboa mäed! Ärgu tulgu teie peale ei kastet ega vihma, te ohvripõllud! Sest seal on rüvetatud kangelaste kilbid, Sauli kilp on õliga võidmata.
22Sin sangre de muertos, sin grosura de valientes, El arco de Jonathán nunca volvió, Ni la espada de Saúl se tornó vacía.
22Mahalöödute verest, kangelaste rasvast ei hoidunud Joonatani amb, Sauli mõõk ei tulnud tühjalt tagasi.
23Saúl y Jonathán, amados y queridos en su vida, En su muerte tampoco fueron apartados: Más ligeros que águilas, Más fuertes que leones.
23Saul ja Joonatan, armastatud ja armsad, lahutamatud elus ja surmas! Nad olid kotkastest kiiremad, lõvidest tugevamad.
24Hijas de Israel, llorad sobre Saúl, Que os vestía de escarlata en regocijos, Que adornaba vuestras ropas con ornamentos de oro.
24Iisraeli tütred! Nutke Sauli pärast, kes teid riietas kaunistustega purpurisse, kes kinnitas kuldehteid teie riietele!
25Cómo han caído los valientes en medio de la batalla! ­Jonathán, muerto en tus alturas!
25Kuidas küll on kangelased langenud keset taplust, Joonatan maha löödud su küngastel!
26Angustia tengo por ti, hermano mío Jonathán, Que me fuiste muy dulce: Más maravilloso me fué tu amor, Que el amor de las mujeres.
26Mul on sinu pärast kitsas käes, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis. Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu.
27Cómo han caído los valientes, Y perecieron las armas de guerra!
27Kuidas küll on kangelased langenud ja võitlusrelvad hävinud!'