1DESPUÉS entraron Moisés y Aarón á Faraón, y le dijeron: Jehová, el Dios de Israel, dice así: Deja ir á mi pueblo á celebrarme fiesta en el desierto.
1Ja seejärel Mooses ja Aaron tulid ning ütlesid vaaraole: 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Lase mu rahvas minna, et nad kõrbes peaksid mulle püha!'
2Y Faraón respondió: ¿Quién es Jehová, para que yo oiga su voz y deje ir á Israel? Yo no conozco á Jehová, ni tampoco dejaré ir á Israel.
2Aga vaarao vastas: 'Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna? Mina ei tunne Issandat ega lase ka Iisraeli ära minna!'
3Y ellos dijeron: El Dios de los Hebreos nos ha encontrado: iremos, pues, ahora camino de tres días por el desierto, y sacrificaremos á Jehová nuestro Dios; porque no venga sobre nosotros con pestilencia ó con espada.
3Siis nad ütlesid: 'Heebrealaste Jumal tuli meile vastu. Lase meid minna kolme päeva tee kõrbesse ja ohverdada Issandale, meie Jumalale, et tema meid ei tabaks katku või mõõgaga!'
4Entonces el rey de Egipto les dijo: Moisés y Aarón, ¿por qué hacéis cesar al pueblo de su obra? idos á vuestros cargos.
4Aga Egiptuse kuningas vastas neile: 'Mooses ja Aaron, mispärast tahate rahva tööst vabastada? Minge oma töökohustuste juurde!'
5Dijo también Faraón: He aquí el pueblo de la tierra es ahora mucho, y vosotros les hacéis cesar de sus cargos.
5Vaarao mõtles: 'Vaata, arvukas on nüüd maa rahvas, ja teie tahate nad töökohustusest vabastada!'
6Y mandó Faraón aquel mismo día á los cuadrilleros del pueblo que le tenían á su cargo, y á sus gobernadores, diciendo:
6Ja vaarao käskis selsamal päeval rahva sundijaid ja ülevaatajaid, öeldes:
7De aquí adelante no daréis paja al pueblo para hacer ladrillo, como ayer y antes de ayer; vayan ellos y recojan por sí mismos la paja:
7'Ärge koguge ega andke enam rahvale õlgi telliskivide tegemiseks nagu varem. Nad mingu ja korjaku ise endile õlgi!
8Y habéis de ponerles la tarea del ladrillo que hacían antes, y no les disminuiréis nada; porque están ociosos, y por eso levantan la voz diciendo: Vamos y sacrificaremos á nuestro Dios.
8Ja telliskivide määr, mis nad tänini on teinud, pange neile peale, ärge seda vähendage, sest nad on laisad! Sellepärast nad kisendavad ja ütlevad: Me tahame minna oma Jumalale ohverdama!
9Agrávese la servidumbre sobre ellos, para que se ocupen en ella, y no atiendan á palabras de mentira.
9Saagu orjus meestele raskemaks, et neil oleks sellega tegemist ega kuulataks valekõnesid!'
10Y saliendo los cuadrilleros del pueblo y sus gobernadores, hablaron al pueblo, diciendo: Así ha dicho Faraón: Yo no os doy paja.
10Ja rahva sundijad ja ülevaatajad läksid välja ning rääkisid rahvaga, öeldes: 'Nõnda ütleb vaarao: Mina ei anna teile enam õlgi.
11Id vosotros, y recoged paja donde la hallareis; que nada se disminuirá de vuestra tarea.
11Minge ise, võtke endile õlgi, kust aga leiate, ent teie orjusest ei vähendata midagi!'
12Entonces el pueblo se derramó por toda la tierra de Egipto á coger rastrojo en lugar de paja.
12Siis rahvas hajus üle kogu Egiptusemaa korjama kõrsi õlgede asemel.
13Y los cuadrilleros los apremiaban, diciendo: Acabad vuestra obra, la tarea del día en su día, como cuando se os daba paja.
13Ja sundijad kihutasid tagant, öeldes: 'Tehke oma töö valmis, oma igapäevane jagu nagu siis, kui oli õlgi!'
14Y azotaban á los capataces de los hijos de Israel, que los cuadrilleros de Faraón habían puesto sobre ellos, diciendo: ¿Por qué no habéis cumplido vuestra tarea de ladrillo ni ayer ni hoy, como antes?
14Ja Iisraeli laste ülevaatajaid, kes vaarao sundijate poolt olid pandud nende üle, peksti, öeldes: 'Mispärast te ei ole täitnud telliskivide määra endiselt, ei eile ega täna?'
15Y los capataces de los hijos de Israel vinieron á Faraón, y se quejaron á él, diciendo: ¿Por qué lo haces así con tus siervos?
15Siis Iisraeli laste ülevaatajad tulid ja kisendasid vaarao poole, öeldes: 'Mispärast sa teed oma sulastega nõnda?
16No se da paja á tus siervos, y con todo nos dicen: Haced el ladrillo. Y he aquí tus siervos son azotados, y tu pueblo cae en falta.
16Õlgi su sulastele ei anta, aga siiski öeldakse meile: Tehke telliskive! Vaata, su sulaseid pekstakse ja su rahvas teeb pattu!'
17Y él respondió: Estáis ociosos, sí, ociosos, y por eso decís: Vamos y sacrifiquemos á Jehová.
17Aga tema vastas: 'Laisad olete! Te olete laisad, seepärast te ütlete: Me tahame minna Issandale ohverdama!
18Id pues ahora, y trabajad. No se os dará paja, y habéis de dar la tarea del ladrillo.
18Nüüd minge tööle! Õlgi teile ei anta, aga määratud hulga telliskive te peate andma!'
19Entonces los capataces de los hijos de Israel se vieron en aflicción, habiéndoseles dicho: No se disminuirá nada de vuestro ladrillo, de la tarea de cada día.
19Siis Iisraeli laste ülevaatajad nägid endid olevat täbaras olukorras, kui neile öeldi: 'Te ei tohi ühelgi päeval vähendada oma telliskivide päevaosa!'
20Y encontrando á Moisés y á Aarón, que estaban á la vista de ellos cuando salían de Faraón,
20Ja kui nad vaarao juurest tulid, siis nad kohtasid Moosest ja Aaronit, kes olid neid oodanud,
21Dijéronles: Mire Jehová sobre vosotros, y juzgue; pues habéis hecho heder nuestro olor delante de Faraón y de sus siervos, dándoles el cuchillo en las manos para que nos maten.
21ja ütlesid neile: 'Issand karistagu teid ja mõistku kohut, sest te olete meid viinud halba kuulsusesse vaarao ja tema sulaste silmis ja neile mõõga meie tapmiseks kätte andnud!'
22Entonces Moisés se volvió á Jehová, y dijo: Señor, ¿por qué afliges á este pueblo? ¿para qué me enviaste?
22Siis Mooses pöördus jälle Issanda poole ning ütles: 'Issand, mispärast sa oled sellele rahvale kurja teinud? Milleks sa siis mind oled läkitanud?
23Porque desde que yo vine á Faraón para hablarle en tu nombre, ha afligido á este pueblo; y tú tampoco has librado á tu pueblo.
23Alates sellest, kui ma tulin vaarao juurde sinu nimel rääkima, on ta sellele rahvale kurja teinud ja sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud!'