1YO soy el hombre que ha visto aflicción en la vara de su enojo.
1Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all.
2Guióme y llevóme en tinieblas, mas no en luz.
2Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses.
3Ciertamente contra mí volvió y revolvió su mano todo el día.
3Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev.
4Hizo envejecer mi carne y mi piel; quebrantó mis huesos.
4Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud.
5Edificó contra mí, y cercóme de tósigo y de trabajo.
5Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga.
6Asentóme en oscuridades, como los ya muertos de mucho tiempo.
6Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud.
7Cercóme por todos lados, y no puedo salir; agravó mis grillos.
7Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse.
8Aun cuando clamé y dí voces, cerro los oídos a mi oración.
8Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved.
9Cercó mis caminos con piedra tajada, torció mis senderos.
9Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad.
10Como oso que acecha fué para mí, como león en escondrijos.
10Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks.
11Torció mis caminos, y depedazóme; tornóme asolado.
11Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks.
12Su arco entesó, y púsome como blanco a la saeta.
12Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.
13Hizo entrar en mis riñones las saetas de su aljaba.
13Ta laskis oma nooled mu neerudesse.
14Fuí escarnio á todo mi pueblo, canción de ellos todos los días.
14Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks.
15Hartóme de amarguras, embriagóme de ajenjos.
15Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga.
16Quebróme los dientes con cascajo, cubrióme de ceniza.
16Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras.
17Y mi alma se alejó de la paz, olvidéme del bien.
17Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.
18Y dije: Pereció mi fortaleza, y mi esperanza de Jehová.
18Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.
19Acuérdate de mi aflicción y de mi abatimiento, del ajenjo y de la hiel.
19Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
20Tendrálo aún en memoria mi alma, porque en mí está humillada.
20Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.
21Esto reduciré á mi corazón, por lo cual esperaré.
21Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel:
22Es por la misericordia de Jehová que no somos consumidos, porque nunca decayeron sus misericordias.
22see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
23Nuevas son cada mañana; grande es tu fidelidad.
23need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
24Mi parte es Jehová, dijo mi alma; por tanto en él esperaré.
24Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale.
25Bueno es Jehová á los que en él esperan, al alma que le buscare.
25Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
26Bueno es esperar callando en la salud de Jehová.
26Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.
27Bueno es al hombre, si llevare el yugo desde su mocedad.
27Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses.
28Sentaráse solo, y callará, porque lo llevó sobre sí.
28Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale!
29Pondrá su boca en el polvo, por si quizá hay esperanza.
29Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust!
30Dará la mejilla al que le hiriere; hartaráse de afrenta.
30Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud!
31Porque el Señor no desechará para siempre:
31Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.
32Antes si afligiere, también se compadecerá según la multitud de sus misericordias.
32Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.
33Porque no aflige ni congoja de su corazón á los hijos de los hombres.
33Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.
34Desmenuzar bajo de sus pies todos los encarcelados de la tierra,
34Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
35Hacer apartar el derecho del hombre ante la presencia del Altísimo,
35kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
36Trastornar al hombre en su causa, el Señor no lo sabe.
36kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?
37¿Quién será aquel que diga, que vino algo que el Señor no mandó?
37Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?
38¿De la boca del Altísimo no saldrá malo y bueno?
38Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
39¿Por qué murmura el hombre viviente, el hombre en su pecado?
39Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!
40Escudriñemos nuestros caminos, y busquemos, y volvámonos a Jehová.
40Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!
41Levantemos nuestros corazones con las manos a Dios en los cielos.
41Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
42Nosotros nos hemos rebelado, y fuimos desleales; tú no perdonaste.
42Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks.
43Desplegaste la ira, y nos perseguiste; mataste, no perdonaste.
43Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud.
44Te cubriste de nube, porque no pasase la oración nuestra.
44Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.
45Raedura y abominación nos tornaste en medio de los pueblos.
45Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas.
46Todos nuestros enemigos abrieron sobre nosotros su boca.
46Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu.
47Temor y lazo fué para nosotros, asolamiento y quebrantamiento.
47Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine.
48Ríos de aguas echan mis ojos, por el quebrantamiento de la hija de mi pueblo.
48Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast.
49Mis ojos destilan, y no cesan, porque no hay alivio,
49Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist,
50Hasta que Jehová mire y vea desde los cielos.
50kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb.
51Mis ojos contristaron mi alma, por todas las hijas de mi ciudad.
51Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast.
52Mis enemigos me dieron caza como á ave, sin por qué.
52Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased.
53Ataron mi vida en mazmorra, pusieron piedra sobre mí.
53Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive.
54Aguas de avenida vinieron sobre mi cabeza; yo dije: Muerto soy.
54Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: 'Nüüd olen kadunud!'
55Invoqué tu nombre, oh Jehová, desde la cárcel profunda.
55Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.
56Oiste mi voz; no escondas tu oído á mi clamor, para mi respiro
56Sina kuulsid mu hüüdu: 'Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!'
57Acercástete el día que te invoqué: dijiste: No temas.
57Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: 'Ära karda!'
58Abogaste, Señor, la causa de mi alma; redimiste mi vida.
58Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
59Tú has visto, oh Jehová, mi agravio; defiende mi causa.
59Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust!
60Tú has visto toda su venganza; todos sus pensamientos contra mí.
60Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu.
61Tú has oído el oprobio de ellos, oh Jehová, todas sus maquinaciones contra mí;
61Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu.
62Los dichos de los que contra mí se levantaron, y su designio contra mí todo el día.
62Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev.
63Su sentarse, y su levantarse mira: yo soy su canción.
63Vaata, kas nad istuvad või tõusevad - mina olen nende pilkelaul.
64Dales el pago, oh Jehová, según la obra de sus manos.
64Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda!
65Dales ansia de corazón, tu maldición á ellos.
65Anna neile paadunud süda, tulgu su sajatus nende peale!
66Persíguelos en tu furor, y quebrántalos de debajo de los cielos, oh Jehová.
66Aja neid taga raevus ja hävita nad Issanda taeva alt!