1CONGREGAOS y meditad, gente no amable,
1Kogunege ja olge koos, häbitu rahvas,
2Antes que pára el decreto, y el día se pase como el tamo; antes que venga sobre vosotros el furor de la ira de Jehová, antes que el día de la ira de Jehová venga sobre vosotros.
2enne kui tuleb määratud päev, mil lendate ära kui aganad, enne kui teie peale tuleb Issanda tuline viha, enne kui teie peale tuleb Issanda vihapäev!
3Buscad á Jehová todos los humildes de la tierra, que pusisteis en obra su juicio; buscad justicia, buscad mansedumbre: quizás seréis guardados en el día del enojo de Jehová.
3Otsige Issandat, kõik alandlikud maal, kes te teostate tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Issanda vihapäeval!
4Porque Gaza será desamparada, y Ascalón asolada: saquearán á Asdod en el medio día, y Ecrón será desarraigada.
4Sest Assa jäetakse maha ja Askelon jääb tühjaks, Asdod aetakse ära keskpäeval ja Ekron juuritakse välja.
5Ay de los que moran á la parte de la mar, de la gente de Cheretim! La palabra de Jehová es contra vosotros, oh Canaán, tierra de Palestinos, que te haré destruir hasta no quedar morador.
5Häda teile, ranniku elanikud, kreedi rahvas! Issanda sõna on teie vastu, Kaanan, vilistite maa; ma hävitan sind asustamatuks.
6Y será la parte de la mar por moradas de cabañas de pastores, y corrales de ovejas.
6Sest kreetide mererand jääb karjastele karjamaaks ning lammastele ja kitsedele taradeks.
7Y será aquella parte para el resto de la casa de Judá; allí apacentarán: en las casas de Ascalón dormirán á la noche; porque Jehová su Dios los visitará, y tornará sus cautivos.
7See rannik saab Juuda soo jäägile - seal nad hoiavad karja, lebavad õhtuti Askeloni kodades; sest Issand, nende Jumal, tunneb muret nende pärast ja pöörab nende vangipõlve.
8Yo he oído las afrentas de Moab, y los denuestos de los hijos de Ammón con que deshonraron á mi pueblo, y se engrandecieron sobre su término.
8Ma olen kuulnud Moabi teotust ja ammonlaste sõimu, millega nad on teotanud mu rahvast ja on suurustanud ta maa ees.
9Por tanto, vivo yo, dice Jehová de los ejércitos, Dios de Israel, que Moab será como Sodoma, y los hijos de Ammon como Gomorra; campo de ortigas, y mina de sal, y asolamiento perpetuo: el resto de mi pueblo los saqueará, y el resto de mi gente los heredar
9Seepärast, nii tõesti kui ma elan, ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, saab Moab Soodoma ja ammonlased Gomorra sarnaseks, kureherne kasvukohaks, soolalaukaks, ja igavesti laastatuks; mu rahva jääk riisub neid, mu rahva riismed vallutavad need.
10Esto les vendrá por su soberbia, porque afrentaron, y se engrandecieron contra el pueblo de Jehová de los ejércitos.
10See saab neile osaks nende kõrkuse eest, sest nad on teotanud vägede Issanda rahvast ja on suurustanud selle ees.
11Terrible será Jehová contra ellos, porque enervará á todos los dioses de la tierra; y cada uno desde su lugar se inclinará á él, todas las islas de las gentes.
11Issand saab neile kardetavaks, sest ta laseb kaduda kõik maa jumalad; ja nad peavad kummardama teda, igaüks oma paigas, kõik paganate saared.
12Vosotros también los de Etiopía seréis muertos con mi espada.
12Ka teid, etiooplased, lüüakse maha mu mõõgaga.
13Y extenderá su mano sobre el aquilón, y destruirá al Assur, y pondrá á Nínive en asolamiento, y en secadal como un desierto.
13Ta sirutab oma käe põhja poole ja hävitab Assuri; ta teeb Niineve lagedaks, kuivaks nagu kõrbe.
14Y rebaños de ganado harán en ella majada, todas las bestias de las gentes; el onocrótalo también y el erizo dormirán en sus umbrales: su voz cantará en las ventanas; asolación será en las puertas, porque su enmaderamiento de cedro será descubierto.
14Keset linna lebavad karjad, kõiksugu metsloomade hulgad. Niihästi puguhaned kui öökullid ööbivad selle sambanuppudel. Kuule, kuidas nad huikavad aknaaukudes! Häving on lävede peal, jah, seedrivooderdis on ära kistud.
15Esta es la ciudad alegre que estaba confiada, la que decía en su corazón: Yo, y no más. Cómo fué en asolamiento, en cama de bestias! Cualquiera que pasare junto á ella silbará, meneará su mano.
15See on see ülemeelik linn, kes elas muretult, kes mõtles südames: 'Mina, ja ei keegi muu!' Kuidas see küll on muutunud lagedaks, metsloomadele lebamispaigaks! Igaüks, kes läheb sellest mööda, vilistab ja laiutab käsi.