¹ Kala Yakuba dira. Irikoy malaykayaŋ mo kubay d'a.

¹Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.

² Waato kaŋ Yakuba di ey, a ne: «Woone ya Irikoy kunda no.» Nga mo na nango maa daŋ Mahanayim.

²Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala inglid.

³ Yakuba na diyayaŋ donton nga jine, i ma koy nga beero Isuwa do Seyir laabo ra, Edom haray.

³Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: 'See on Jumala leer!' Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.

⁴ A n'i no sanni ka ne: «Yaa no araŋ ga ci ay jine bora Isuwa se: ‹Ni bannya Yakuba ne: Ay na yawtaray te Laban do. Ay goro noodin kala sohõ.

⁴Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi väljadele

⁵ Ay gonda hawyaŋ da farkayyaŋ, da kuruyaŋ da tamyaŋ, alboro nda wayboro. Ay mo donton zama ay ma ci ay jine bora se, a ma naŋ ay ma du gaakuri nga do.› »

⁵ja andis neile käsu, öeldes nõnda: 'Öelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: Ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.

⁶ Kal i ye ka kaa Yakuba do ka ne: «Iri koy ni beero Isuwa do. A goono ga kaa ka ni kubay da boro zangu taaci nga banda.»

⁶Mul on härgi ja eesleid, lambaid ja kitsi, sulaseid ja teenijaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida.'

⁷ Saaya din Yakuba humburu gumo, a kankam mo. A binde, borey kaŋ yaŋ go a banda, da feeji kurey da hawey da yoy, a n'i fay sata hinka.

⁷Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: 'Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.'

⁸ A go ga ne: «Da Isuwa kaa sata fo do k'a kar, saaya din sata fa kaŋ cindi ga yana.»

⁸Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes koos temaga oli, samuti lambad ja kitsed, veised ja kaamelid, kahte leeri,

⁹ Yakuba ne: «Ya Irikoy, ay baaba Ibrahim wano; ya Irikoy, ay baaba Isaka wano, ya Rabbi kaŋ ne ay se: ‹Ma ye ni laabo da ni dumey do koyne, ay mo ga gomni te ni se›.

⁹sest ta mõtles: Kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb.

¹⁰ Day ni gomni kulu ra, ay mana to baa ikayna fo, ay mana to mo cimi kulu kaŋ ni cabe ay, ni tamo se. Zama in d'ay goobo hinne no ka Urdun* wo daŋandi, sohõ mo ay ciya marga hinka.

¹⁰Ja Jaakob ütles: 'Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, kes mulle ütlesid: Mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head!

¹¹ Ay ga ni ŋwaaray, ni m'ay faaba ay beero kambe ra, kaŋ ga ti Isuwa, zama ay ga humbur'a, a ma si kaa k'ay kar, nya da ize.

¹¹Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud. Sest kepp käes läksin ma üle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri.

¹² Nin no ka ne mo: ‹Daahir ay ga gomni te ni se. Ay ga ni banda ciya danga teeku taasi kaŋ si kabu baayaŋ se.› »

¹²Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha koos emade ja lastega!

¹³ Kal a zumbu ka kani noodin. Haya kaŋ go a se noodin mo, a kaa a ra ka te fooyaŋ hari nga beero Isuwa se:

¹³Sina ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!'

¹⁴ Hincin nya zangu hinka da jindi waranka, da feeji nya zangu hinka da gaaru waranka,

¹⁴Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks

¹⁵ da yo nya waranka kaŋ i ga waay da ngey izey, da haw nya waytaaci da yeeji way, da farka nya waranka da binji way.

¹⁵kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,

¹⁶ A n'i daŋ nga goy-teerey kambey ra, kurey kulu waani-waani. A ne nga goy-teerey se: «Araŋ ma jin ka koy ay se. Araŋ ma daŋandi. Araŋ ma game naŋ kurey da care game ra.»

¹⁶kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.

¹⁷ A ne ijine wano se: «Saaya kaŋ ay beero Isuwa kubay da nin, d'a na ni hã ka ne: ‹Ni ya may wane no, man no ni ga koy mo, woone yaŋ kaŋ ni ga boy mo, may wane yaŋ no?›

¹⁷Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: 'Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!'

¹⁸ Saaya din ni ma ne: ‹Ni bannya Yakuba wane yaŋ no kaŋ a samba ay koyo Isuwa se fooyaŋ hari. Nga bumbo mo go iri banda ga kaa.› »

¹⁸Ja ta käskis esimest, öeldes: 'Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: Kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?,

¹⁹ A ci yaadin ihinkanta mo se, da ihinzanta, da borey kulu kaŋ ga kurey gana. A ne: «Yaadin no araŋ ga ci Isuwa se, saaya kaŋ araŋ kubay d'a.

¹⁹siis vasta: Need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!'

²⁰ Araŋ ma ne mo: ‹Guna, ni bannya Yakuba go iri banda.› » Zama a ne: «Ay g'a bina yeenandi nda nooyaŋey kaŋ go ga koy ay jine. Kokor banda gaa ay ma di a moyduma koyne, hambara a ga yadda nd'ay.»

²⁰Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: 'Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!

²¹ Fooyaŋ harey binde furo a se jina, amma nga bumbo wo, a kani kuro do cino din.

²¹Ja öelge ka: Vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!' Sest ta mõtles: Ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.

²² Cino din bindo ra a tun. A na nga wande hinka sambu, da nga koŋŋa hinka, da nga ize way cindi fa. A furo Yabok gooro yawyaŋo do.

²²Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.

²³ A n'i sambu mo ka daŋ i ma gooro daŋandi. A na haŋ kaŋ go nga do daŋ jina.

²³Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad teenijad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.

²⁴ Yakuba binde go noodin nga hinne. Kala boro fo gurjay d'a kala mo ga ba ka bo.

²⁴Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle, mis tal oli.

²⁵ Saaya kaŋ bora di nga mana hin a, kal a na Yakuba tanje biriyo ham, tanje biriyo mo goori gurja ra.

²⁵Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma.

²⁶ A ne Yakuba se: «Ay taŋ, zama mo ga ba ka bo.» Amma Yakuba ne: «Ay si ni taŋ kala nda ni n'ay albarkandi jina.»

²⁶Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga.

²⁷ Bora ne Yakuba se: «Mate ni maa?» Nga mo ne: «Ay maa Yakuba.»

²⁷Ja mees ütles: 'Lase mind lahti, sest juba koidab!' Aga tema vastas: 'Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!'

²⁸ Bora ne: «I si ye ka ni maa ce Yakuba koyne, kala Israyla*. Zama danga koy no ni na gaabi cabe Irikoy se da borey mo se, hala mo ni te zaama.»

²⁸Siis ta küsis temalt: 'Mis su nimi on?' Ja ta vastas: 'Jaakob.'

²⁹ Yakuba n'a hã ka ne: «Ay ga ni ŋwaaray, ma ni maa ci ay se.» A ne: «Ifo se no ni g'ay maa hã?» A na Yakuba albarkandi noodin.

²⁹Seepeale ütles tema: 'Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!'

³⁰ Yakuba mo na nango maa daŋ Peniyel, zama a ne: «Ay di Irikoy mo-da-mo, ay fundo hallasi mo.»

³⁰Siis küsis Jaakob ja ütles: 'Ütle nüüd mulle oma nimi!' Aga ta vastas: 'Miks sa mu nime küsid?' Ja ta õnnistas teda seal.

³¹ Wayna binde fun a gaa saaya kaŋ a go ga Peniyel daŋandi, a go ga simbar mo nga ce fa gaa.

³¹Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: 'Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!'

³² Woodin se no, hala ka kaa hunkuna Israyla izey si ankoru kaaji ŋwa, wo kaŋ ga tanje gooro gana, zama a na Yakuba tanje gooro ham ankoru kaajo ra.

³²Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.

³³Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal.