¹ Yakuba mo di i goono ga du ŋwaari Misira. Yakuba ne nga izey se: «Ifo se no araŋ ga care guna?»

¹Kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma poegadele: 'Miks te üksteisele otsa vaatate?'

² A ne: «A go, ay maa kaŋ ŋwaari go Misira. Kal araŋ ma do noodin ka day iri se, zama iri ma du ka funa, iri ma si bu.»

²Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!'

³ Kala Yusufu beerey koy, ngey boro way, zama ngey ma ŋwaari day Misira.

³Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma.

⁴ Amma Yakuba mana Yusufu kayno Benyamin donton a ma koy nga beerey banda, zama baabo goono ga ne: «A ma si te hambara hasaraw fo ga du a.»

⁴Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud koos vendadega, sest ta ütles: 'Et temale õnnetust ei juhtuks!'

⁵ Israyla* izey binde koy borey kaŋ yaŋ ga koy din banda, zama ngey ma ŋwaari day, zama haray go Kanaana laabo ra.

⁵Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest Kaananimaal oli nälg.

⁶ Yusufu mo, nga ga ti laabo hinkoyo. Nga mo no koyne ga neera laabo borey kulu se. Yusufu beerey mo kaa. I sombu a se, i moydumey go hala ganda.

⁶Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha.

⁷ Yusufu binde di nga beerey, a n'i bay mo, amma a na nga boŋ te i se danga yaw cine. A salaŋ i se da futay ka ne i se: «Man gaa no araŋ fun?» I ne a se: «Kanaana laabo ra no iri fun, iri kaa ka ŋwaari day no.»

⁷Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: 'Kust te tulete?' Ja nad vastasid: 'Kaananimaalt, et leiba osta.'

⁸ Yusufu na nga beerey bay, amma ngey wo man'a bay.

⁸Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda.

⁹ Yusufu mo fongu nda hindirey kaŋ nga te i boŋ. A ne i se: «Araŋ wo bar-barkoyaŋ no. Araŋ kaa neewo no zama araŋ ma guna ka di naŋ kaŋ laabo sinda kosaray.»

⁹Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: 'Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!'

¹⁰ I ne a se: «Abada, iri koyo, amma ŋwaari daymi sabbay se no iri, ni bannyey kaa.

¹⁰Aga nemad ütlesid: 'Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma.

¹¹ Iri kulu baaba folloŋ izeyaŋ no. Iri ya yaddanteyaŋ no. Iri, ni bannyey manti ma-cararayaŋ.»

¹¹Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei ole maakuulajad.'

¹² A ne i se: «Abada. Araŋ wo kaa day no zama araŋ ma di naŋ kaŋ laabo sinda kosaray.»

¹²Tema aga ütles neile: 'Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!'

¹³ I ne: «Iri, ni bannyey wo, iri boro way cindi hinka no, care nya-izeyaŋ, boro folloŋ izeyaŋ mo no Kanaana laabo ra. A go, koda go iri baabo do hunkuna, afo mo si no.»

¹³Siis nad vastasid: 'Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga ühte ei ole enam olemas.'

¹⁴ Yusufu ne i se: «Wo kaŋ ay ci araŋ gaa nooya, araŋ wo ma-cararayaŋ no.

¹⁴Aga Joosep ütles neile: 'See on nõnda, nagu ma teile olen rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad!

¹⁵ To, ya-cine gaa no ay g'araŋ gosi: ay ze da Firawna fundo! Araŋ si fatta ne kala nda araŋ koda kaa jina.

¹⁵Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne, kui teie noorim vend on siia tulnud!

¹⁶ Araŋ ma araŋ ra afo donton, a ma kande araŋ kayno, araŋ mo ga goro ne hawante, zama i ma araŋ sanno gosi ka di hala cimi go araŋ do. Da manti yaadin no mo, ay ze da Firawna fundo! haciika, araŋ ya ma-cararayaŋ no.»

¹⁶Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!'

¹⁷ Kal a n'i kulu margu ka daŋ i m'i gaay jirbi hinza.

¹⁷Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla.

¹⁸ Zaari hinzanta hane mo Yusufu ne i se: «Woone no araŋ ga te, araŋ ma du ka funa, zama ay ga humburu Irikoy.

¹⁸Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: 'Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik:

¹⁹ Da araŋ wo naanaykoyyaŋ no, ay ga gaay araŋ nya-izey wo ra afo, windo kaŋ ra i n'araŋ gaay din, amma araŋ wo ma koy. Araŋ ma sambu ŋwaari ka konda araŋ windey haraykooney se.

¹⁹kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes

²⁰ Araŋ ma kande araŋ koda ay do. Yaadin gaa no araŋ sanney ga tabbat, araŋ ma si bu mo.» I binde te yaadin.

²⁰ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!' Ja nad tegid nõnda.

²¹ I ne ngey da care se: «Daahir, iri ya taalikoyyaŋ no iri kayno do haray, za kaŋ iri di a fundo taabo, saaya kaŋ a na iri ŋwaaray gomni, amma iri wangu ka maa. Woodin se no taabi woone du iri.»

²¹Ja nad ütlesid üksteisele: 'Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!'

²² Ruben tu i se ka ne: «Manti ay ci araŋ se, kaŋ ay ne: ‹Araŋ ma si taali te arwaso din se?› Amma araŋ wangu ka maa. Woodin sabbay se a go, a kuro alhakko no i goono ga hã.»

²²Ja Ruuben vastas neile, öeldes: 'Eks ma rääkinud teile ja öelnud: Ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata, nüüd nõutaksegi tema verd!'

²³ I mana bay hala Yusufu goono ga maa, zama boro fo go no kaŋ ga sanney barmay i game ra.

²³Aga nad ei teadnud, et Joosep seda mõistis, sest ta rääkis nendega tõlgi kaudu.

²⁴ Yusufu binde na banda bare i gaa ka soobay ka hẽ gumo. A ye i do ka salaŋ i se. A na Simeyon di i ra k'a haw i jine.

²⁴Ja ta pöördus ära nende juurest ning nuttis; siis ta tuli tagasi nende juurde ja rääkis nendega ning võttis nende hulgast Siimeoni ja laskis tema nende silme ees vangistada.

²⁵ Waato din gaa Yusufu ne i ma hawgarey toonandi i se da masangu. I ma boro kulu nooro ye a se a hawgara ra, i m'i no hindoonayyaŋ mo fonda sabbay se. Yaadin mo no i te i se.

²⁵Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda.

²⁶ I na ngey ŋwaaro sambu ka dake ngey farkayey boŋ ka dira.

²⁶Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära.

²⁷ Amma saaya kaŋ i ra afo na nga hawgara fiti zama a ma nga farka no kaamayaŋ hari i zumbuyaŋo do, kal a di nga nooro go hawgara me gaa.

²⁷Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus.

²⁸ A ne nga nya-izey se: «I n'ay nooro ye, nga neeya ay hawgara ra.» I biney pati. I bare ka care guna nda jijiriyaŋ ka ne: «Ifo no woone kaŋ Irikoy te iri se?»

²⁸Ja ta ütles oma vendadele: 'Mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!' Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes isekeskis: 'Miks on Jumal meile seda teinud?'

²⁹ I kaa ngey baabo Yakuba do Kanaana laabo ra ka dede a se hay kulu kaŋ du ngey. I ne:

²⁹Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes:

³⁰ «Bora din kaŋ ga ti laabo koyo salaŋ iri se da futay, a go ho hala iri wo laabu ma-cararayaŋ no.

³⁰'See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid salajasiks maakuulajaiks.

³¹ Iri mo ne a se kaŋ iri wo naanaykoyyaŋ no, manti ma-cararayaŋ no.

³¹Aga me ütlesime temale: Me oleme ausad mehed, me ei ole maakuulajad.

³² Iri boro way cindi hinka no, care nya-izeyaŋ, baaba folloŋ izeyaŋ. Iri boro fo si no, koda mo go iri baabo do hunkuna Kanaana laabo ra.

³²Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Ühte ei ole enam ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal.

³³ Kala bora kaŋ ga ti laabo koyo ne iri se: ‹Mate kaŋ gaa ay ga bay hal araŋ ya cimi boroyaŋ no neeya: araŋ ma araŋ nya-izey ra afo naŋ ne ay do. Araŋ ma sambu ŋwaari araŋ windey haraykooney se k'araŋ diraw te.

³³Ja see mees, maa isand, ütles meile: Sellest ma saan teada, kas te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja näljahäda pärast teie kodudes ja minge

³⁴ Araŋ ma kande araŋ koda ay do. Gaa no ay ga bay kaŋ araŋ manti ma-cararayaŋ, amma araŋ ya cimi boroyaŋ no. Ay g'araŋ nya-izo no araŋ se, araŋ ma day da neerayaŋ te laabo ra mo.› »

³⁴ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.'

³⁵ A te ka ciya mo, waato kaŋ i go ngey hawgarey feeriyaŋo gaa, kal i boro kulu nooru kunsumo go hawgara ra. Waato kaŋ ngey da ngey baabo di ngey noorey, kal i humburu.

³⁵Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe rahakukkur ta kotis! Ja oma rahakukruid nähes hakkasid nemad ja nende isa kartma.

³⁶ Kala baabo Yakuba ne i se: «Araŋ n'ay mursandi nd'ay izey. Yusufu si no, Simeyon si no, araŋ ga ba ka Benyamin mo sambu. Harey wo kulu ga gaaba nda ay fundo.»

³⁶Ja nende isa Jaakob ütles neile: 'Te võtate minult lapsed! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!'

³⁷ Ruben binde salaŋ nga baabo se ka ne: «M'ay ize hinka wi, da day ay mana ye ka kand'a ni do. M'a daŋ ay kambe ra, ay ga ye ka kand'a mo ni do.»

³⁷Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: 'Võid surmata mu mõlemad pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma toon ta tagasi sinu juurde!'

³⁸ Yakuba ne: «Ay izo si koy araŋ banda, zama a nya izo bu, nga hinne no ka cindi. Da hasaraw fo du a dirawo kaŋ araŋ ga koy ra, yaadin gaa araŋ g'ay hamni kwaara candi nda bine saray nooya ka koy Alaahara.»

³⁸Kuid tema ütles: 'Minu poeg ei lähe koos teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!'