1 Kal a ci nga windo jine funa se ka ne: «Ma borey wo hawgarey toonandi nda ŋwaari, haŋ kaŋ me i almaney ga hin ka jare. Ni m'i boro kulu nooro daŋ a hawgara me gaa.
1Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: 'Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu.
2 Ni m'ay nzarfu gaasiya daŋ i koda hawgara me gaa, nga nda a ŋwaari nooro kulu.» A te mo danga mate kaŋ Yusufu ci nga se din.
2Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima venna koti suhu koos ta viljarahaga!' Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.
3 Kaŋ mo sintin ka bo, i na borey sallama, ngey da ngey farkayey.
3Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.
4 Kala saaya kaŋ i fatta kwaara ra, i mana baa mooray fo te jina, Yusufu ne nga jine funa se: «Tun ka borey din ce gana. Da ni to r'ey, ma ne i se: ‹Ifo se no araŋ na gomni bana nda laala?
4Kui nad olid linnast lahkunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: 'Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: Miks tasute head kurjaga?
5 Manti a ra no ay koyo ga haŋ, da wo kaŋ a ga bayray ceeci nd'a mo Irikoy do? Araŋ na taali te, za kaŋ araŋ na woone te.› »
5Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!'
6 A n'i to, a na sanni woodin yaŋ ci i se mo.
6Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.
7 I ne a se: «Ifo se no iri koyo ga sanni woone dumi te? Irikoy ma ni bannyey waa i ma hari woodin dumi te!
7Aga nad vastasid temale: 'Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulastele oleks teotuseks nõnda teha.
8 A go, noorey kaŋ iri gar iri hawgarey me gaa Kanaana laabu, iri ye ka kand'ey ni se. Mate se no iri ga wura wala nzarfu zay iri koyo windo ra?
8Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda?
9 Ni bannyey wo ra boro kulu kaŋ i n'a gar a do, a ma bu. Iri ma ciya ay koyo se bannyayaŋ mo.»
9Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!'
10 A ne: «Naŋ a ma ciya yaadin, araŋ ciyaŋo boŋ: bora kaŋ do i n'a gar ma ciya ay bannya, amma araŋ wo, araŋ sinda taali.»
10Siis ta ütles: 'Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi! Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!'
11 Saaya din ra i waasu, boro kulu na nga hawgara zumandi ganda zama nga m'a fiti.
11Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti.
12 Kala jine funa soobay ka guna. A sintin za ibeero do ka kokor ikayna do. I na gaasiya gar Benyamin hawgara ra.
12Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga - ja karikas leiti Benjamini kotist.
13 Waato din gaa i na ngey bankaarayey tooru-tooru*. Boro kulu na nga jeja haw nga farka gaa. I ye kwaara do.
13Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
14 Yahuda nda nga nya-izey kaa Yusufu windo ra. A go noodin jina. I ganda biri a jine.
14Ja Juuda läks koos oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette.
15 Yusufu ne i se: «Ifo no araŋ te wo? Araŋ mana bay kaŋ boro danga ay cine, daahir a ga waani gunayaŋ bo?»
15Ja Joosep ütles neile: 'Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina oskab endeid seletada?'
16 Yahuda ne: «Ifo no iri ga ci iri koyo se? Ifo no iri ga ne? Mate no iri ga iri boŋ adilandi* nd'a koyne? Irikoy no ka ni bannyey laala kaa taray. A go, iri ya iri koyo bannyayaŋ no, iri nda nga kaŋ i na gaasiya gar a kambe ra.»
16Siis vastas Juuda: 'Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü. Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti.'
17 Kala Yusufu ne: «Irikoy m'ay waa ay ma woodin te! Bora day kaŋ i na gaasiya gar a kambe ra, nga no ga ciya ay bannya. Amma araŋ wo, kal araŋ ma to araŋ baabo do baani.»
17Aga ta ütles: 'Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!'
18 Waato din gaa Yahuda maan a do ka ne: «Ya ay koyo, ay ga ni ŋwaaray, ma naŋ ay, ni bannya ma salaŋ ay koyo hanga ra. Ni bina mo ma si futu ay, ni bannya se zama ni gonda beeray kaŋ ga hima Firawna wano.
18Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: 'Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
19 Ay koyo na nga bannyey hã hala iri gonda baaba wala kayne.
19Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni vend?
20 Iri ne iri koyo se: ‹Iri gonda baaba zeeno d'a zeena ize, ikayna no. Day a nya izo bu. Kala nga hinne kaŋ cindi a nyaŋo wane, a baabo mo ga ba r'a.›
20Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
21 Ni ne mo iri, ni bannyey se: ‹Araŋ ma kand'a neewo, zama ay ma di a ay mo ra.›
21Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga!
22 Iri mo, iri ne iri koyo se: ‹A si du ka te arwaso ma nga baabo naŋ, zama d'a na nga baabo naŋ, kulu baabo ga bu.›
22Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
23 Ni ci ni bannyey se ka ne: ‹D'araŋ koda mana kaa araŋ banda, araŋ si ye ka di ay moyduma koyne.›
23Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
24 A ciya binde, saaya kaŋ iri to ni bannya, kaŋ ga ti iri baabo do, iri n'iri koyo sanney ci a se.
24Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad,
25 Iri baaba mo ne: ‹Wa ye ka koy ka ŋwaari kayna day iri se.›
25siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba!
26 Iri ne: ‹Iri si hin ka koy. D'iri koda go iri banda kay, iri ga koy, zama a si te iri ma di bora moyduma kala nda iri koda go iri banda.›
26Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole koos meiega.
27 Kala ni bannya, iri baaba, ne iri se: ‹Araŋ bay kaŋ ay wando na ize aru hinka hay ay se.
27Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud.
28 Afa fatta ay do, ay mo ne haciika i n'a kortu-kortu. Ay mana ye ka di a koyne hala hõ.
28Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
29 D'araŋ na woone mo sambu koyne, hala hasaraw fo du a, araŋ g'ay hamni kwaara candi nda bine saray nooya, ka kond'ay saara do.›
29Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
30 Sohõ binde, d'ay koy ni bannya do, ay baaba nooya, zanka mo si iri banda, za kaŋ a fundo go ga haw zanka fundo gaa,
30Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
31 a ga ciya, saaya kaŋ a di zanka si iri banda, kal a ma bu. Iri, ni bannyey binde ga ni bannya iri baaba hamni kwaara candi nda bine saray ka kond'a saara do.
31ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
32 Ay mo, ni bannya, ay na arwaso fundo garaw sambu ay boŋ gaa, ka ne: ‹D'ay mana ye ka kand'a ni do, kal ay wo ma goro nda taali ay baabo do hal abada.›
32sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.
33 Sohõ binde, ay ga ni ŋwaaray, ma yadda ay, ni bannya se, ay ma goro arwaso banandi. Ay ma te bannya ay koyo se, arwaso mo ma ye ka koy nga beerey banda.
33Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu koos oma vendadega!
34 Zama mate n'ay ga te ka koy ay baaba do, da arwaso si ay banda? Naŋ ay ma si di hasaraw kaŋ ga kaa ay baabo gaa!»
34Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!'